Wednesday, May 31, 2017

ARMASTUS



       1960nda aasta suve lõpul kolis meie pere Tartu aguli ühiskorterist veel pooleliolevasse, see eest aga ikkagi täitsa omaette majja Tähtvere linnajaos. Väikevend sai pooleaastaseks, maa-vanaema kolis meie juurde linna ja minust sai värske koolipoiss. Kõik oli uus ja huvitav uued naabrid, uued sõbrad, uus maja (mis siis, et pooleli, aga kui palju oli seal ruumi!), terve uus läbiuurimist vajav linnajagu mitte elu, vaid seiklus.
       Ühel soojal sügispäeval, kui koolitunnid olid läbi saanud ja pallimäng naabrilastega alles ees, istusin rattale ja sõitsin emale vastu. Ema töötas all-linnas, oli nagu ikka lõunapausi ajal perele söögikraami ostnud ning sai nüüd toidukompsud mulle kooli alguseks kingitud jalgratta lenkstangile riputada, misjärel mõnusalt juttu puhudes kodu poole sammusime. Minu hästikasvatatud ema ei jätnud sellistel puhkudel kunagi mainimata, et üksinda, kotid näpus koduteel olles tunneb ta ennast nagu koormakandja kaamel, minu ja ratta kõrval aga nagu peen proua, kelle eest kavalerid hoolt kannavad. Eks emalgi meeldis minu ilusa uue rattaga uhkustada.
          Olime suurema osa päevasündmustest läbi arutanud ning jõudnud Jakobi mäest üles Tähtvere parki, kui meile tuli vastu üks katkises ülikonnas ja hallide sakris juustega imelik mees. Ema ütles tere, mees noogutas hajameelselt ning jätkas teed, heledate silmade pilk kauguses ekslemas. Mul hakkas natuke kõhe, olin näinud nii hulkureid kui joodikuid ning oskasin neid karta. Ema rahustas oma pelglikku kavaleri, mu joodikuhirm ajas ta aga lausa naerma, sest see kaltsaka moodi mees olevat täiskarsklane, omaaegne kuulus karskusliikumise juht, üks haritumaid eestlasi ja entsüklopeediliste teadmistega polüglott, kelle lohakas rõivastus tulenevat tema boheemlaslikust eluviisist. Sain teada, et selle natuke hirmutava väljanägemisega mehe nimi on Villem Ernits. Jätsin meelde huvitavad sõnad „entsüklopeedilised teadmised“, „polüglott“ ja „boheemlane“.

       Märkamatult möödus kümme aastat. Meie maja oli peaaegu valmis, väikevend käis juba ka koolis ning mina olin palju suuremaks ja enda arust palju targemaks saanud. Olin õppinud rohkelt uusi sõnu ja omandanud hulgaliselt haridust ning võisin enda kohta julgelt Bornhöhe sõnu tarvitada: „Tema oli kõrge hariduse-pulga peale jõudnud, sest oskas tartu murdega vene keelt rääkida, luges nii jämedat kui peent trükki selgesti ja mõistis vigadega kirjutada.“ (Muide, õigekirjaga maadlen tänini, mis aga tarkusesse puutub, siis – inimese tarkus tõuseb hüppeliselt lõpuklassides ning saavutab haripunkti umbes kõrgkooli I ja II kursuse ajal. Järgneb elukestev rumalamaks muutumine. Niisiis – õpi kogu elu ja ole õnnelik, et elu pole igavene!)        
Nagu minuealistel tavaks, tegelesin kooli kõrval palju muuga: käisin usinalt trennis, kääksutasin mõned aastad muusikakoolis viiulit, mängisin kooli ansamblis (ehk „bändis“) kitarri ning osalesin agaralt nii paljudel seltskondlikel ettevõtmistel, kui jaksasin. Kui otsustati maha pidada nõukogude noorte sõprusele pühendatud vennasrahvaste festival, olin mõistagi korraldajate hulgas.      
Vennasrahvaid tuli Lätist, Leedust, Venemaalt, lisaks külalised teistest Eestimaa koolidest. Naabreid Soomest ja Rootsist tollal ei kutsutud, nemad pidid veel kaua ilma meieta hakkama saama. Festivali kavas oli kooli ja Tartu linna tutvustamine, eeskavade ettekandmine ning igal õhtul tants meie bändi saatel. Külalised otsustati majutada kodudesse, iga klass sai grupi vendi-õdesid, kes siis omavahel laiali jagati.
          Meie klassile langesid osaks leedulased Kaunasest. Panime külalised klassiruumi istuma ja asusime sõprussuhteid looma. Mul oli salakokkulepe klassiõega, kes oli soovitanud valida koduseks külaliseks mitte poisi, vaid tüdruku, ning lubanud valiku tegemist oma naiseliku tarkusega toetada.
    Selle salakokkuleppe tagamaa vajab natuke selgitamist. Meie sõbralikus, aktiivses ja kõrgete õpitulemustega kollektiivis olime koos nimetatud klassiõega korraldajate rollis – tema komsomolisekretär, mina klassiorganisaator – moodustasime „parteilaste ja parteitute bloki“ igasugu vahvate asjade organiseerimiseks. Meid nimetati „klassi orgeks“ ning eeldati, et oleme muidu ka paar. Alludes üldsuse survele „käisime“ isegi natuke aega, kuni taipasime, et head kaaslased oskame olla ka ilma käest kinni hoidmata ning et Romeo ja Julia etendamiseks ei piisa kohuse- ja sümpaatiatundest, vajalik on teatud isiklik tõmme, mille puudumist ausalt tunnistasime. Niisiis aitas klassiõde nüüd tõelise sõbra kombel festivali kattevarjus mulle uut pruuti leida.
        „Tegutse kärmelt“, sosistas klassiõde, „vaata, see on kena tüdruk ja usu mind, ta on kindlasti ka väga tore tüdruk!“ Tormasingi konkurente edestades ühe heledajuukselise, kergelt muigava neiu juurde. Kui selgus, et sinisilmse kaunitari nimi on Angelika (ehk ingel), sai selgeks, et klassiõe valik oli olnud tõesti laitmatu.    
      
Festival oli imetore, mitu päeva järjest sõime Angelikaga minu vanemate lauas hommikusööki, kõndisime linnas, läksime koolimajja, vaatasime teiste eeskavasid ja esinesime ise. Õhtustel pidudel olid bändi poisid nii lahked, et mõned lood saadi ilma minuta hakkama ja basskitarrist võis oma leedu neiuga tantsida. Teades, et festival kestab vaid loetud päevad, me natuke mängisime rahva lõbuks võluvat paari, tegelikult aga oligi meil koos tore, võisime rääkisime tuhandest huvitavast asjast, võrrelda Eesti ja Leedu kombeid ja jalutada sügiseselt kaunis Tartus.
       Lahkudes kinkis Angelika mulle nuku. Punastas ja ütles, et ei näinud ette, et tema võõrustajaks saab olema meesterahvas. Võtsin nuku tänuga vastu ja palusin, et ta kirjutaks mulle midagi mälestuseks. Tollal ei tuntud arvuteid, nutitelefone ega sotsiaalmeediat, noored kirjutasid üksteise salmikutesse pühendusi ja vahetasid fotosid. Angelika võttis minu vastava otstarbega raamatukese, läks teise tuppa ning tuli tagasi alles tüki aja pärast. Mõnelauseline sissekanne oli leedukeelne. Kui palusin tõlget, punastas tüdruk teist korda ja teatas, et kirjutas koosveedetud ajast, kuid sõna-sõnalt tõlkimiseks olla tekst liiga isiklik ja leppigu ma teadmisega, et minust on seal hästi kõneldud. Lubasin siis leedu keele ära õppida, mille peale Angelika punastas kolmandat korda.
          
      Et lühendada leedu keele õppimisele kuluvat aega, võtsin paar päeva peale festivalikülaliste ärasaatmist salmiku kaenlasse ja läksin Villem Ernitsale külla. Koputasin, astusin sisse, tutvustasin ennast, palusin abi leedukeelse pühenduse tõlkimisel ja vaatasin huviga ringi. Vana pargi serval asuv päevinäinud korter oli veel maalilisem kui elanik ise – raamatud, rõivatükid ja potid-pannid läbisegamini oksarisuga. Praktilise meelega härra Ernits küttis tuba enda korjatud kuuseokstega, jämedamad raod läksid pliidi alla, peenem puru pudenes põrandat soojustama.       
     Vanahärra luges pühenduse süvenenult läbi, mõtles, lehitses paari raamatut ja ütles siis: „Teate, toortõlke võiksin kohe teha, sisu see seletaks. Parema meelega täpsustaksin siiski mõne sõna tähendust, et tundevarjundites mitte eksida. Sest vaadake, tegemist on väga isikliku tekstiga, seda ei tohi pealiskaudselt tõlkida. Kui Teil on aega, siis läheme ülikooli raamatukokku. Seal on paremad sõnastikud kui mul siin kodus.“
        Läksimegi. Jõudsin alustada ette ja taha vabandamist, et kuulsat meest tülitan, aga jäin peagi vait, märgates, et „kuulus mees“ peab sedasorti koogutamist tarbetuks, koguni silmakirjalikuks. Jalutuskäigul Tähtvere pargist ülikooli raamatukokku ja tagasi sain hoopis selgeks, et Villem Ernitsaga tasub rääkida keerutamata ning teha suu lahti ainult siis, kui midagi öelda on. Võib-olla esmakordselt taipasin reegli „lause on sõnades väljendatud terviklik mõte“ tähendust.
       Jutuohjad olid loomulikult Ernitsa käes ning kui mina olin valmis õpetliku jutluse aupaklikuks ärakuulamiseks, siis tegelikult toimus vestlus, kus elu nii valguse- kui varjupoolt kogenud, kuid endiselt tõde otsiv inimene vahetas mõtteid endast noorema ja rumalama, kuid see-eest tundeerksa kaaslasega. Erinevaid aegu, võime ja inimesi näinud Villem Ernits tahtis teada, mida minusugune nüüdisaja nooruk arvab sõprusest, truudusest, armastusest. Olin ju tema poole pöördunud üpris isiklikus küsimuses ja tal oli järelikult õigus samamoodi käituda. Kas noorusideaalide hülgamine on paratamatu, kas aade võib taganeda praktilise kaalutluse ees? Kas sõpradest loobumine vägivalla ähvardusel on reetmine või arukas ellujäämisviis? Kas armastus tähendab tingimusteta truudust, kas „ohverdades jumalale on patt tunda pisut kahetsust“?
          Me ei rääkinud kõigest sellest üleüldiselt, härra Ernits seostas nimetatud küsimused konkreetsete olukordade ja tegelastega. Enamik neist olid mulle tuttavad, olin neid tegelasi (eesti kultuuriloo klassikuid) õppinud kirjandustundides, olukordi läbi võtnud ajaloos. Õpikutes olid olemas pildid ning kellegi poolt koostatud tekstid ja selgitused, kõige selle tundmine ja nõukoguliku ajaloo sorav esitamine kindlustas hea hinde. Nüüd pidin aga lihtsalt vastama, mida ise arvan.
          Kummaline on see, et meie jutt ei olnud sugugi poliitiline, me ei tegelenud ei Eesti Vabariigi kiitmise ega Eesti NSV laitmisega, tegelesime arutlemisega, kus jookseb piir aususe ja alatuse vahel, kas kõlblus mõjutab tundeid, kas tarkus ja kavalus on vastandid. Kuna Tähtvere park ja Toomemägi asuvad lähestikku, ei olnud jutuajamine eriti pikk, kuid ta oli tähtis. Mulle kindlasti, võib-olla ka Villem Ernitsale, ma ei tea.

          Pühenduse tõlkis härra Ernits raamatukogus üsna kiiresti ära. Ma ei avalda sisu, see on ikkagi isiklik tekst. Võin ainult öelda, et lõppu kirjutas Angelika ühe soovi, mis ei täitunud, sest me ei kohtunud enam kunagi.

          Selle kirjutise pealkiri ei pea olema „Armastus“, vabalt võib olla midagi muud. Kuid ehk väärib üks ilus jutuajamine ühe ilusa inimesega just sellist nime – jutuajamine, mida meenutan nii ilusatel kui inetutel eluhetkedel – meenutasin siis, kui kohtasin oma elu armastust, meenutasin siis, kui sõpra alt vedasin.

Monday, May 8, 2017

KEVADPÜHAD



Mai algus on maakera põhjapoolel ikka rõõmuaeg olnud. Kevad käes, paastuaeg möödas, munad koksitud, Kristus üles tõusnud! Pimedus, külm ja nälg pugegu peitu kuni järgmise talveni – meie ootame suve! Vanad risud ja rumalad mured lõkkesse! Süütame maituled, puhastame koduõued ja tuulutame päid, las nõiad löövad tantsu ja tudengid panevad pidu! Ja kui juhtub, et volbriöö ja esimese maipäeva ilm on kõle, ei heiduta see kedagi – halb läheb mööda, ilus on ees!

            130 aastat tagasi tõi kevadine tegutsemislust Chicagos tänavatele töölised, kes nõudsid lühemat tööpäeva, kraaklesid politseiga ja pidasid ennast üldse igati maipühade vääriliselt üleval. See iseenesest kõrvalise tähtsusega sündmus meeldis kangesti kommunistlikele tegelinskitele, kes kutsusid proletariaati üles üritust igal aastal ja igal pool kordama ning meisterdasid 1. maist pikapeale töörahva rahvusvahelise vendluse ning rahu eest võitlemise päeva.
          Iseäranis tarmukalt peeti uuendatud kevadpühi kuuendikul kogu planeedist“ ehk N-liidus, kus minagi enne selle värdjariigi lõplikku kokkuvarisemist elasin. Asutused pühkisid ikoonidelt tolmu ja ehtisid end totrate loosungitega, kollektiivid marssisid punapühakute pilte kandes ja lippe lehvitades maiparaadile ning mitte ainult veteranid, vaid ka kõik lihtkodanikud tohtisid purjus olla. Vene impeerium kulutas mõnuga auru mitte edasiliikumisele vaid vilelaskmisele. Mis armas vaatepilt!
          Sedasorti elukorraldus maailma kõige vabamas ja õnnelikumas riigis“ andis pidevalt tööd kunstnikele. Keegi pidi ju vajalikud loosungid maalima, punanurgad värskendama ning papist ilustused valmistama. Minusugusele kunstitudengist näljarotile, kes vastloodud pere toetamiseks ühtki tööd ära ei põlanud, oli riiklike pühade poolt pakutav lisateenistus igati teretulnud. Lisaks sain oma eriala raames näidata ühiskondlikku aktiivsust ja ustavust nõukogude kodumaale, silmakirjalikkus, mida ma oma häbiks ei häbenenud ei siis ega oska häbeneda ka nüüd. Riik valetas kodanikele, kodanikud vastasid samaga, reeglid olid selged. (Kui tänapäeval mõni erakondlik riigiisa avalikult valetab, siis on küll piinlik, samas veidralt tuttavlik ka.)
          Üks seitsmekümnendatel tehtud maikujundus kujunes iseäranis meeldejäävaks. Kallis mälestus sellest olgu siinkohal ära toodud – hoiatuseks valimatult lisaraha jahtivatele kunstnikuhakatistele.
          Olin suutnud hankida hulgaliselt tellimusi – mitu asutust ootasid uusi piduregaale. Saatsin oma kauni noore naise ja armsa lapsukese jalust ära ning asusin asja kallale. Lähemal vaatlusel osutus asi pisut suuremaks, kui olin tellijatele lubadusi jagades prognoosinud. Igasugu plagude, embleemide ja muude ilude valmistamine maipühadeni jäänud päevade jooksul ületas kindlalt ühe inimese võimete piiri. Rehkendasin kokku, paljuga suudan ise hakkama saada, korjasin kaasa ülejäänud ülesanded ning siirdusin otsima abilisi.
          Lähedalasuvatest üliõpilasateljeedest leidsin suurema vaevata mitu tuttavat, kellel polnud parasjagu midagi targemat teha, kui veini juua ja peatset paraadile minekut oodata. Sõbra aitamise meeldiv perspektiiv tõi sära nende silmadesse. Sõbra aitamine, ütlesid nad, on vaba omakasust, me koguneme ühte suuremasse ateljeesse ning asume sulle appi. Muidugi veini järel võiksid kasvõi kohe ära käia. Muidugi juhul kui sul mahti ja raha leidub, kui ei leidu, siis käime ise, sest sõbra aitamine on vaba… jne.
          Valmistumine töörahva solidaarsuse päevaks algas niisiis sundimatu ladususega.   Olles oma portsuga valmis, tegelesin abiliste toodangu üleandmisega ning veinipoest läbiastumisega. Piduregaalid hakkasid pikapeale valmis saama!
          Lõputööks jätsime erilise maiuspala – loosungi strateegiliselt tähtsa tuletõrjeüksuse fassaadile, punase nagu töörahva veri, suure nagu vene hing. Selle töö oli mulle hankinud vahtkonda kamandav tädipoeg, see töö oli niisiis erilise kaaluga. Tassisime piraka raami ja hunniku punast kangast üksusest ateljeesse, mina läksin veel midagi korraldama, abivägi jäi maha soodsas hingeseisundis ja täis teotahet. Inimressurssi oli piisavalt, sest meie püha üritus oli jõudnud vahepeal tuntust koguda, esimestele abilistele olid appi rutanud järgmised ning üha paisuvat relvavendade kollektiivi täiendasid juba ka mõningad teiste kunstialade esindajad, kes küll pintslit käes hoida ei osanud, kuid olid seltskondlikud, andsid küsimata nõu ja täitsid veiniklaase.
          Tagasi jõudes märkasin, et mind võeti kuidagi eriti südamlikult ja kaunisõnaliselt vastu. Millegipärast muutus minu süda sellise kahtlaselt üle serva nõrguva soojuse paistel üha külmemaks. Küsisin, kas loosung sai valmis. „Astu sisse peremees, võta töö vastu“, vastasid sõbrad salakavalalt muheledes. Astusin sisse. Keset tuba seisis loosung, suur ja kaunis. Ilusate valgete trükitähtedega oli sellele maalitud:

Mis edasi sai, polnud enam nii pidulik. Toatemperatuur jahenes õige mitme pügala võrra. Selgitused, kuidas loomepalangus ühendati I ja hüüumärk ühtseks U-ks, kuidas välknõupidamisel otsustati, et nõukogudemaa vastu vaenulikuks muutunud Hiina Rahvavabariigi esimehe Mao (no Mao või Mau, vahet pole ju!) tervitamine näitaks poliitilist ebaküpsust, kuidas leiti lahendus noortepärase MÄU-ga (ainult kaks täppi ja valmis!), ei tõstnud seda ka sugugi kõrgemale. Elu muutus üha mõttetumaks, abimehed üha vaiksemaks ja kainemaks.
          Siis läks üks tüdruk ohates kodust õmblusmasinat tooma, teine mõõtis ära järelejäänud kanga ja kolmas värvi, poisid aga lükkasid mu tagasi teisele poole ust korraldusega mõtiskleda noorsoo allakäigu üle kusagil mujal. Tagasi tohtisin tulla „mõne aja pärast“, soovitavalt pärast veinipoest läbiastumist.
          Ühel 1970ndate 1. mai varahommikul, kui ausad tööinimesed veel magusasti magasid, tehti ENSV pealinnas tasakesi maiparaadiga algust. Või mis tasakesi, grupp noorintelligentsi liikmeid sammus lauldes ja keerukaid tantsusamme tehes koidukiirtele vastu, mõned neist lohistasid suurt loosungit, mille keskel, kui lähemalt vaadata, oli märkamatu õmblus.
          Loosungile kirjutatut ei mäleta enam keegi.

          Järgmisel aastal, olles aasta vanem ja kogemuse võrra rikkam, ei võtnud ma maipühadeks lisatöid. Olime uue, vanast hulga mugavama ateljee tänulikud asukad ning plaanisime veeta kevadpühad oma elu seal sisse seades. Uus ateljee asus Endla tänaval, Tõnismäest paar maja taksopargi poole ning 1. mai hommikul hakati otse meie akende ees kogunema kolonnidesse, et marssida üle Vabaduse, tolleaegse Võidu väljaku.
          Panime lapsukese kärusse ning läksime abikaasaga õue pühaderõõmust osa saama. Jalutasime Kaarli kirikuni ning otsustasime siis koju minna. Aga võta näpust, tee servas olid ahelikku võtnud umbkeelsed kadetid ja mornid miilitsaonud, kes enam kedagi rongkäigualast välja ei lubanud. Tagasi ka ei pääsenud, sest tänav oli servast servani kolonni täis, mis meid nagu pime loodusjõud edasi lükkas. Õnneks jäi kahe kolonni vahele meie ja lapsevankri jaoks piisavalt ruumi.
          Sellel aastal võis töörahva solidaarsuse ja rahu eest võitlemise paraadil Tallinnas Võidu väljakul näha järgmist pilti: Vene teatri ette püstitatud tribüünist möödus lippe ja loosungeid lehvitades ning „hurraa“ hüüdes mitmesajapealine tööliskollektiiv, tribüünil seisvad punavanad lehvitasid ja mögafonidest karjuti „hurraa“, siis tuli tükk tühja maad, siis tuli üks noormees oma kauni naisega, lükates käru, milles magas nende armas lapsuke, noored hõikasid midagi, mis kõlas nagu „OLGU TERVITATUD ESIMENE MÄU!“, punavanad lehvitasid ja mögafonidest karjuti „hurraa“, siis tuli tükk tühja maad, siis tuli järgmine tööliskollektiiv. Oleksime võinud ilmselt hüüda ükskõik mida, ikka oleks meile lehvitatud ja „hurraa“ karjutud.

          Jah, ei kuulatud tööinimest 130 aasta eest, ei kuulatud teda vene ajal, ei kuulata teda praegu, ei hakata kuulama ka tulevikus. Kevadpühal pole sellest sooja ega külma, tema tuleb igal aastal uute rõõmude ja lootustega.

Tuesday, January 10, 2017

SELETUSKIRI


TARTU KUNSTI AASTALÕPUNÄITUS 2016

          Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean alustama sellest, et minu töid ei võetud Tartu kunsti aastalõpunäitusele. Seetõttu on käesolev seletuskiri pahatahtlik nii näituse korraldajate kui näitusel esinejate suhtes, otsib tõe asemel vigu, esitatud seisukohad on (hea!)meelega kallutatud ning hinnangud kirjutaja võimete piirides võimalikult ebaõiglased.
          Näituse avamisele ma loomulikult ei läinud. Odavat veini jaksan ise ka osta ning mõistan seda juua ilma ennasttäis galeristide esinemisi kuulamata ja kunstisekeldajate eputamisi vaatamata. Pealegi lähenes kaunis jõuluaeg ning mu viha hakkas tasapisi üle minema. Ja ausalt öeldes, varematel aastatel, kui mu pildid paaril korral ülevaatenäitusele pääsesid, olin nad esitanud pigem kohusetundest praeguse kodulinna ja tartlastest ametikaaslaste vastu kui enesekehtestamise soovist. Tallinnas koolituse saanud ning omal ajal seal tegutsenud kunstnikuna olen Tartu kunstiilmas niikuinii kõrvaline isik.
          Uuel aastal ilmus Postimehes Krista Piirimäe artikkel, autor teatas, et Tartu kunsti aastalõpunäitusel päid ei ole", aga on hingetut masinlikku maailma", kuhu mahuvad mõned kunsti oaasid". Ma ei mõistnud selle rõõmusõnumiga midagi peale hakata, kuid muutusin uudishimulikuks. Arvustus oli kuidagi ettevaatlik, ilma teravate sarvede ja jämeda sabata: seintel rippuvad maalid kujutavad mitmesuguses tegevuses lapsi ja noori", pehmel mööblil istudes saab imetleda probleemivabu maale"; sõnastatud kohati ülivõrdes: kõige stiilsem", kõige ohjeldamatum", kõige võluvam"; kohati kiitvalt: positiivne üllatus fuajees"; lõpus justkui laitvalt: „pakkimata teosed on vaataja lollitamine", kuid kas žürii tundis ära hea kunsti või mitte, jäigi kriitiku poolt välja ütlemata. Otsustasin isiklikult kohal ära käia enne, kui näitus kinni pannakse.

          Positiivne üllatus fuajees oli  juba rikki läinud. Ronisin ohates teisele korrusele, peasaali. Ukselt avanev vaade kinnitas mu kõige õelamaid eelarvamusi – ei paistnud ühtki kunstiteost peale pisikese savist pupujuku, ainult rõve laoinventar ja selle taga seinatäis teksti. Ateenlased vanasti rehkendasid, et kui inimene on kord võtnud vaevaks mööda Propüleed komberdada, siis tahab ta üles jõudes Partenoni näha ja Pheidiase kuju imetleda, mitte templikülastamise juhendit lugeda, tänapäeva Emajõe Ateeni tüübid olid otsustanud aga just nimelt instruktaažiga alustada.

          Hüva, lugesin aukohale sätitud kirjatükid siis läbi. Alustuseks sain teada, mis loom on ülevaatenäitus ja et ülevaatenäitused on tarvilised kunstikriitikule kunstist kirjutamiseks. Edasi järgnesid arveteklaarimised, õiendused ja midagi statistikasarnast. Küllap olid need adresseeritud minust nutikamale kunsti(elu)huvilisele, minul on halb harjumus kunstinäitusel kunsti vaadata, lugemas käin meelsamini raamatukogus või kodus diivanil. Näib, et õnnetunne mitu põlvkonda kestnud kirjaoskuse üle on mõnedes eestlastes tekitanud peapöörituse sõna tajuülesusest – ebausu, et sõnaline selgitus on samaväärne nähtava ja kuuldavaga, et kirjutatud tekstil ja visuaalsel kujundil polegi vahet, et mölaajamine on edukuse pant. Tarbetu ja sageli saamatu seletamine vohab nagu majavamm või Rael Artel, enne ei lõpeta, kui kõik on ära seenetanud ning ei jää muud üle, kui maja maha põletada ja uus ehitada.
          Kirjatükid loetud, asusin peasaalis olevaid maale vaatama. Neid just palju ei olnud, nutumüür oli suurema osa ruumist ära kulutanud, jätnud kunstile natuke nurgataguseid. Heale kunstile ei tee see midagi, hea kunst ei vaja midagi peale vaataja. Maestro Põldroosi vaevalt et huvitab, kuidas žürii töötas või keda solvati, tema muudkui maalib sama loomulikult nagu inimene hingab, laps mängib või Savisaar valetab. Mida vanemaks, seda vabamaks, edevuse jätab noorematele. Leidsin veel mitu huvitavat tööd, osad veel pakendites ja nagu Postimehes lubatud, kõik peale ühe tõepoolest ilma peadeta!

          Niisiis, kunst sai kähku vaadatud, vaatasin siis Jevgeni Zolotko kujundust, mida peasaalis oli piltidest kõvasti rohkem. Vaatasin seda nagu lavakujundust ning püüdsin aru saada, mis lavastusega on tegu. Ei saanud tükk aega pihta, viimaks taipasin, et kujundus oli ilmselt varem välja mõeldud, dramaturgia (tööde valik) ja näitlejad (kunstiteosed) hiljem juurde kleebitud. Arusaadav, miks kujundus tundis ennast mõnusalt, oli tasakaalus ja hästi vaadeldav, ebavõrdsesse kooslusse eksinud kunstiteosed aga mitte. Üks pilt mõjus piinlikult suurena, teine narrilt väikesena, kolmas oli kogemata õiges mõõdus... ideeliselt poolik ja silmale ebamugav lahendus. Oleks ometi kõik pildid jäänud lahti pakkimata – või veel parem, asendatud seintele kleebitud kirjelduste või lihtsalt etikettidega – siis vast oleks olnud lootust sisu ja vormi stiilsele ühtsusele!

          (Väljaõppinud lavastuskunstnikud tegutsevad põhiliselt teatrites, näitusekujundajal on aga sealt keeruline mõõtu võtta. Teatris nimelt sõltub kujundus vaimsetest koordinaatidest, mis omakorda pärinevad lavastaja suhtest esitatavasse sündmusesse, egotripi korraldamiseks peab olema ropult võimu ja ressurssi. Näitlejad (erinevalt piltidest) hakkavad vastu haukuma ja publik ei tule kohale vaid lavakujunduse vaatamiseks. Teatris ei saa lavastuskunstnik näidelda ega näitleja lavaehitust kavandada, igaüks tegeleb oma ametiga, igaüks teab, et tulemuslikkuse tagatiseks on üksikisikute professionaalsed oskused, mis kokku seotud üksteisemõistmise ja koostööga.)
          Olles peasaaliga ühel pool, siirdusin kõrvalkambri „pehmele mööblile probleemivabu maale imetlema". Tuba nagu väikekodanlase unistus – vaip, padjakesed, haljastatud aknalauad, lilleline lambivari, riiulitäis nõukaaegset raamatudefitsiiti – ainult kristallkauss kreeka pähklitega oli veel puudu! Mõnus! Väikekodanlast korralik kunstnik austab, väikekodanlane peab eesti kultuuri ülal, maksab makse ja ostab aeg-ajalt vabatahtlikult mõne pildi sõbrale juubeliks või omale koju. Sotsiaalselt staatuselt on eesti kunstnik ise ka väikekodanlane, suurkodanlust ning rahvuslikku aristokraatiat pole kuri ajalugu ja võõramaised vallutajad meile ju võimaldanud.

          Riske pelgavat väikekodanlikku mõttelaadi tuleks kunstnikel siiski vältida. Matisse`i ütlemisest: „Hea maal olgu nagu mugav tugitool!" ei maksa teha järeldust, et tugitoolid ja sohvad tulekski näitusesaali tassida ja seintele midagi ajuvaba paigutada. Võib-olla ma ei saanud kujundaja peenest huumorist aru, või hullem veel – võib-olla Tartu kunst ongi loomult alalhoidlik ja arglikult järeleaimav – ehk oli tänaseks totaalselt glorifitseeritud Pallas ka vaid omaaegsete kunstitormide provintslik järelkaja ja nüüd kogeme selle järelkaja lõputut järelkaja? Igatahes tõi „hubase toa" imal kujundus seda ehtivate maalide konformistlikkuse kenasti esile. Kohati oli seda rohkem, kohati vähem, vaid Imat Suumann tuli puhtalt välja.
          Ülakorruse teise tagakambrisse oli kujundatud paik, kus eestlased kodu järel kõige meelsamini viibivad, nimelt kalmistu. Näitus muutus kohe palju armsamaks, oli perekondlikkust nagu päris surnuaialgi, ei puudunud ristilöödu, nurjatud lapsed ning vastikud sülekoerad. Kahjuks ei saanud rahus nautida Meiu Mündi imelist madonnat, mingi mättale upitatud kujukene jäi ette. Ei võinud seda siis keset tuba panna, krt!

          Parnassi tipust laskusin taas madalamatesse regioonidesse. Väikeses galeriis jätkus peasaalis tuttavaks saanud kujunduslik vägivald, kuid jätkus kubatuuri arvestavalt ja seetõttu kammerlikumalt. Ruumi oli seega rohkem, kahjuks oli jälle jõutud osa kunstiteoseid lahti pakkida ja üles panna, lihtne silt tühjal seinal „Tartu graafika 2016" oleks olnud hoopis kõnekam. Aga mis ma ikka virisen, kogu näituse kõige dramaatilisema seadega oli kujundaja hakkama saanud just väikeses galeriis, sättides vastakuti Albert Gulki joonistused ja Epp Loo installatiivse plastika. „Nii juhtub igaühega, kes pikalt Gulki joonistusi vaatab", kõlaks Loo teose õiglane nimi mittemidagiütleva „Kinni" asemel!

          Väikesesse galeriisse ja monumentaali lükatakse mõnikord teosed, mida kujundaja paraadkorrusel näha ei taha. Monumentaalgalerii seekordne väljapanek osutus aga näituse kõige lahedamaks osaks. Koledate, mujal saalides rusuvalt mõjuvate metallraamide abiga oli komponeeritud vaimukas ruum, justkui kraavipõhi, kus võis mööda punast vaipa kõndida ja kunsti kaeda. Kunstil natuke kitsas oli, aga kuna keskkond polnud vaenulik, saadi hakkama. Unustasin minagi oma pahatahtlikkuse, süvenesin loojate põnevatesse maailmadesse, ümisesin kaasa Ago Teedemaa muusikaga, viipasin õpetaja Marranile ning rõõmustasin, et Tõnis Lukase unistatud Põhja konn on kohale tulnud!

          Kas oleksin viitsinud kirjutada, kui mu tööd oleks näitusel väljas? Vaevalt. Kas oleksin sama kriitiline olnud? Ei ütle.
          Igatahes ei tohiks grupp seltsimehi „Tartu kunsti aastalõpunäitus 2016" nime all pakkuda administreeritud (lubatud ainult paberitega kunstnikule!), autorinäituse maiguga väljapanekut, selleks on neil vabad käed tervel jooksval aastal. Sellise nimega näitus peaks ju pigem näitama, mis asi on „tartu kunst". On ta olemas? On teda ehk mitu? Või on tegemist ebamäärase kamba isekate loojatega, kes ihkavad vaid kohakest Kunstimaja saalis? Korraldajad tegid asja seekord enda jaoks võimalikult mugavaks, riskisid näitusel esineda soovijad. Võib-olla ma oleks ise samamoodi käitunud. Aamen.

          Käesolev seletuskiri edasi- ega tagasikaebamisele ei kuulu, jäägu päkapikud ja pöialpoisid igaveseks vaidlema, kummad pikemad on.     
          Kunstitegelased, kunstnikud ja kunstiteosed, keda/mida unustasin paha sõnaga meenutada, võivad olla just nii solvunud kui neile meeldib.

          Silver Vahtre                                                        Tartus 8. jaanuaril 2017

Thursday, December 22, 2016

KOERA ELU


SUURED JA VÄIKESED
Tegelikult oli ülim aeg pisut einestada, aga kauss oli tühi.
Vaatasin oma tühja kaussi ning suuri koeri, kes minu tungivat pilku märgates omavahel tasakesi urisesid kuid mingit kausitäitmise entusiasmi ei ilmutanud. Olin siis alustuseks lihtsalt vait, ei hakanud isegi demonstratiivselt vett lakkuma.
          Söögiteemalised diskussioonid on meil igapäevased. Suured koerad arvavad, et alles nad andsid mulle süüa, mina leian, et see oli ammu ja seda oli vähe. Õigus on muidugi minul ja oma õigust peab taga nõudma!
          Suurtelt koertelt tuleb õigust nõuda kultuurselt, käratsemine ja karglemine neile kohe üldse ei meeldi. Alandlik pilk, traagiline ilme ning vaatemäng „kurb koerakene tühja toidukausikesega" veenavad neid hoopis enam. Suured koerad ei jaga väiksema söögimuresid, kuid on õnneks piisavalt intelligentsed, et alluda psühholoogilisele survele – lõpuks poetavad nad su kaussi üht-teist suupärast ning urisevad lepitavalt.
          Ise söövad nad iga natukese aja tagant, käivad muudkui sahvri ja pliidi vahet ja tassivad esikäppades toidukausse, milles lõhna järgi otsustades on hoopis paremad palad kui need pabulad, mida mulle antakse. Eluvaimu aitavad ju sees hoida, aga ega nad mingi eriline gurmee ka pole. Nüüd saate aru, miks olen sunnitud söögiteemalisi väitlusi pidama – et hoida au sees koertevahelist võrdsust ning pabultoidukordade mõttetult pikkade ajavahede tõttu.
         
Väljanägemiselt umbes samasuguseid pabulaid poetab metsa alla üks võõra karja koer. Käib kõigil neljal käpal, endal sarved peas ja ma pole temaga kunagi jutule saanud, sest nii kui „tere" ütlen, kappab ta raginal minema. Tõtt öelda ma natuke pelgan seda jõulist tüüpi, tal on täitsa toekad sarved ning pikad ja tugevad käpad. Tema pabulad kõlbavad veel vähem süüa kui need, mis mulle kodus pakutakse. Vahetevahel ma püherdan mõnes värskes pabulahunnikus, eks ikka ühise lõhna leidmise eesmärgil ja proovin siis jälle „tere" öelda, aga seni pole meie tutvusest asja saanud. Võib-olla mõjutavad sarved kuidagi ajutegevust? Ükskord kuulsin, kuidas kaks suurt koera arutasid mingit „sarvede tegemist". Ma ei saanud kõigest aru, aga lõpuks haukusid mõlemad õige häälekalt, mõlemal olid koonud punased.
          Maailm on tõesti huvitav.

ELU ON HUVITAV
Kutsikana arvasin, et maailm on kui üks koerakari. Suured koerad juhivad ning hoolitsevad väiksemate eest, väikesed on nende sõbrad ja karja ustavad liikmed. Lihtne! Siis sain suuremaks ja targemaks ning märkasin, et koeri on hoopis rohkem ja erinevaid, kui esmapilgul arvata võiks, samuti on palju erineva eluviisiga karju. Suure koeraga sõbrustamine on üks võimalik elustiil, kuid olles selle ükskord valinud, oled valinud elu kvaliteettasandil. Ei pea hommikust õhtuni jahil käima, magada saab rahulikult nii palju kui meeldib, seltskond, peavari ja toit on garanteeritud (toidukordi võiks loomulikult tihedamini olla). Nii et kui soovid turvalist ja motiveeritud elu, ela koos suurte koertega.
          Ärge arvake, et propageerin laiskust ja priileivasöömist. Asi pole üldse nii, suure koera hoolitsuse eest ulatab väike koer talle raskel hetkel oma hindamatu abikäpa, selline on väikese koera amet.
          Näiteks istub suur koer tagakäppadel, vaatab kaugusesse ning ohkab. Küllap on tal kõht kurb. Paned oma pea talle sülle ja annad märku, et mõistad tema muret. Näitad, et oled valmis kasvõi kogu kurbuse oma kõhtu võtma, sest selline on sõbra viis. Selle peale suur koer haugub vaikselt, silitab ja sügab sind (oi kui mõnus), paneb siis nii sinu kui enda toidukaussi midagi maitsvat ning sinu omakasupüüdmatu tegevuse tulemusena on nüüd ühe üksildase kurva kõhu asemel hoopis kaks rõõmsat!
          Või võtame igapäevase ränga ülesande suur koer välja viia. Tal ei püsi ju endal meeles, et liig pikk nelja seina vahel istumine pidurdab isiksuse arengut. Pead niikaua märku andma kuni suur koer oma tubased tegevused katkestab, lubab ennast rihma otsa kinnitada (et mitte jalutuskäigu ajal kaotsi minna) ja laseb ennast õue talutada.
         
Jalutamine on keeruline töö. Kodust eemal kipub suur koer arutult käituma, mõttelagedalt haukuma ja muudkui valele poole pöörama. Pead olema kannatlik ning lihtsaid tarkusi ikka ja jälle üle kordama. Näiteks seda, et kiirustamine pole soliidne, et iga posti juures tuleb tempot alandada ning pühenduda vaimsetele otsingutele, et vastutulevaid koeri peab kombekalt tervitama ja saba alt nuusutama, et seiklusvaim kaunistab koera ning oma nina igale poole toppimine ja kõige vastu huvi tundmine on väärt iseloomuomadused.
          Ja koju tagasi jõudes pead suurele koerale meenutama, et pärast väljaskäiku on tavaks janu kustutada ja keha kinnitada...
          ...ja vaevalt jõuad korraks pikali visata, kui juba pead alustama ettevalmistusi järgmiseks ringiks ning kõik algab otsast peale, sest suur koer on vahepeal jõudnud lakkamatult ringi sekeldada ja, ütleme ausalt, nii palju mõttetusi korda saata, et lihtsad tarkused on tal jälle peast pudenenud...

MÄNGU ILU
Jah, mõned lihtsad tarkused suurte koerte peadesse ei mahu, kuid tuleb tunnistada, et mängida nad oskavad. Mänguoskus peab olema kaasa sündinud, sest juba nende kutsikad (kes muide teatud vanuseni valdavad neljal käpal käimise suursugust kunsti) saavad sellega hakkama. Suure koera kutsikaga saab hullata nagu omasugusega, mürada, maadelda, klähvida ja teineteise koonusid lakkuda (see suurtele koertele miskipärast ei meeldi, mitte pole taibanud, miks?).
          Mängu põhikomponendid on teatavasti tagaajamine, äratoomine ja purelemine. Tagaajamine tähendab seda, et üks jookseb ja teine jälitab ning siis vastupidi. Äratoomiseks on vaja eset, mida suur koer saab esikäpaga eemale visata ja väike koer hammaste vahele võtta ning tagasi tuua. Purelemine tähendab otsustamist, kas see ese võetakse käppa või hammaste vahele. Pureleda tuleb sportlikult ja vastast üle kavaldades. Mängijaid võib olla kaks või palju-palju ning ilusa mängu lahutamatuks koostisosaks on kõva lärm ja pealtvaatajate ergutushaukumine.
          Parim koht mängimiseks on liivarand, suurtele koertele tuleb au anda, et nad sellise koha on leiutanud. Hästikorraldatud liivarannas on rohkesti liiva ja palju vett, kohati natuke raipelõhna, väikeseid ja suuri koeri ning nende kutsikaid. Vees sulistatakse ja ujutakse (soositud stiiliks on ujuda „koera"), liiva sees püherdatakse, raipelõhn juhatab peidetud aareteni, enda kuivatamine rannas lesiva suure koera vahetusnahkadel tekitab aga rõõmsat elevust ning edendab seltskondlikke kontakte.

OMA NAHK ON IHULE KÕIGE LÄHEMAL
Suurtel koertel on komme pidevalt nahka vahetada. Korralikul väikesel koeral on üks nahk, mis korras peetuna püsib eluaeg kasutuskõlblik. Mõnedel see ehk natuke muudab eri aastaaegadel tooni, aga tõmmata iga päev selga täiesti uus, teist värvi ja teise lõhnaga nahk – sellise trikiga saavad hakkama vaid suured, tagajalgadel käivad tüübid.
          Vahetusnahku on suurtel koertel mitu ja nende vahetamine näib olevat omaette teadus. Saad näiteks suure koera pika lunimise järel jalutusrihma otsa, oled ta juba ukseni talutanud, kuid tema tormab ootamatult tagasi, et veelkord nahka vahetada. Ise pani hetk tagasi peegli ees pikalt ja hoolikalt jalutamisnahka selga! Jõuate vaevalt õue, kui suur koer rebib jälle tagasi! Longid talle järele ja näed, et nüüd on tarvis panna veel midagi esikäppade otsa ning pähe. Milleks kogu see jant, kui pärast õuekäiku võetakse kogu komplekt niikuinii seljast ja asendatakse toasolemise nahaga? On`s vaja asi nii keeruliseks ajada, kõigi nende vahetusnahkade all näib suurtel koertel mingisugune pärisnahk ju ka olevat. Tõsi – mitte kuigi kvaliteetne, õhuke, ilma karvadeta – võib-olla kõlbabki ainult rannas käimiseks?
          Üldlevinud seisukoht ongi selline, et kuna pärisnahk on suurtel koertel niru, siis vajavad nad lisanahku. Mina isiklikult arvan, et küllap see tuleb neil söögist. Kui sööd peale korraliku toidu veel igasugu veidralt lõhnavat kraami, muutuvad su kombed kah imelikuks. Komme kokku tulla, klähvida ja juua vee asemel kummalisi haisvaid vedelikke, muudab suurte koerte käitumise veel veidramaks. Näiteks võivad nad täitsa tõsise näoga hakata rääkima, kuidas kellelgi „nahk üle kõrvade tõmmata". Õnneks pole ma sellist jubedat asja pealt näinud, aga kui see on mingi naljajutt, siis mulle niisugused naljad ei meeldi.
          (Ärge nüüd mõelge, et suuri koeri halvustan, tegin vaid pisut edasiviivat kriitikat nagu sõprade vahel peab tegemagi. Koera vabadus seisnebki ju oskuses allutada ennast üldistele huvidele, unustamata seejuures isiklikke kalduvusi. Oska täita oma kohustusi karja ees, pea lugu koerte erinevustest ning sa saad kärmelt hakkama oma toimetustega, võidad ruttu kõik raskused ning sul jääb aega nii puhkuseks kui meelelahutuseks!)

ARS LONGA
Kaunis viis vaba aja sisustamiseks on muusika. Minul tekib laulutuju näiteks täiskuu ajal, siis võin trepile maha istuda ja täiemahulise kontserdi anda. Tavaliselt on see soolokontsert, kuid naabrikoerte toel võib välja tulla ka ansambel või oratoorium. Suured koerad peamiselt kuulavad, vahel retsiteerivad mõnes lõigus ning nende hinnang peegeldub selles, millega artisti pärast esinemist austatakse. Tänini läheb suu vesiseks, kui meenutan mahlakat, vähenäritud konti, mille teenisin ühel suveööl iseäranis hingelise ettekande eest. Olin valmis kohemaid jätkama, aga muusikast vaimustunud suured koerad toppisid mulle kiirelt veel teisegi kondi suhu, nii et lisapala jäi siis teiseks korraks, suu oli ju konti täis. Suured koerad kutsuvad eelkirjeldatud kunstižanri üldiselt koerakontserdiks.
          Kui musitseeritakse, olen alati käpp. Mõnikord võtab juhtkoer läikiva puust kasti, vehib mingi toikaga ning kastist tulevad välja imelised helid. Mina tõstan pidulikult koonu ja hakkan kaasa laulma. Sellist asja nimetatakse duetiks.
          Kevadeti olen märganud pika kaela ja terava ninaga koeri üle maja lendamas ja sama kaunilt häälitsemas kui see toikaga uditav läikiv puukast. Oleks mul ka tiivad, lendaksin kaasa, laulaksime koos, paraku jõuan neile vaid mõne igatseva noodi järele hõigata. Selle žanri nimi on ilmselt järelehüüe.
          Suviti tuleb ette, et suured koerad kogunevad tule ümber, küpsetavad liha (nad ei tea, et liha kõlbab tooreltki süüa), joovad oma haisvaid vedelikke ja alustavad siis laulu. Kas täiskuu puudumise või vähese harmooniatundmise tõttu kõlab nende laul niikaua pigem ulumisena, kuni sekkun mina. Alles minu võimas, treenitud hääl ühendab asjatundmatud käratsejad lõpuks korralikult kõlavaks kooriks. (Muide, olen kuulnud, et suured koerad kogunevad aeg-ajalt hulgakesi kokku, et kooris laulda. Väikseid koeri nad kaasa ei võta, küllap pelgavad häbisse jääda.)
          Ühislaul lõpeb meil sageli tantsulise liikumisega – mina ees, suured koerad järel – me teeme mitu ringi ümber tule, istume uuesti maha, mulle visatakse järelejäänud lihatükid ning suured koerad panevad küpsema järgmised. Sellist kompleksüritust võib julgesti laulu- ja tantsupeoks kutsuda.
          Jah, mõnikord peale tublit einet mõtlen, et muusika on isegi täidetud toidukausist kaunim.

ELU ON ILUS
Aga teate ju, et „haukumine hõbe, urisemine kuld". Lõpetuseks veel natuke koeratarkust ja siis on aeg minna toidukaussi üle vaatama.

          Ajalehe lugemine ja aiaposti nuusutamine on täiesti sarnased tegevused – värskeid uudiseid armastab igaüks.
          Poliitikutel soovitan võtta õppust koertelt – kari püsib koos, kui suuremad aitavad väiksemaid, ei aja asju üle nende pea ega jäta söögikordi vahele.
          Üksmeelne kari saab hakkama nii kurja maailma kui kurjade koertega, sellise karja ka pisima liikme hambaid kardab iga ülbe hulkurkoer.
          Ning uskuge mind – koer on ka inimene.
          Ja vastupidi.

Sunday, April 10, 2016

AGATHA CHRISTIE, KIRJANIK JA LEGEND

  

        Tuntud inimeste elukäigud muutuvad aja möödudes tihtipeale üha ilukirjanduslikumaks, kuulsast kirjanikust võib saada legend. Soovivad ju lugejad huvitavale raamatule lisaks kuulda haaravaid lugusid ka oma lemmikkangelaste autori kohta, raamatukaupmehed tõsta läbimüüki põrutavate seikade esitamisega kirjaniku isikust, teadlased kaunistada kuivi fakte põnevate oletustega, et materjal kaasakiskuvam oleks ja meediagi ootab ikka midagi uut ja huvitavat.
         Soodustavaks asjaoluks on muidugi kirjaniku surm - autor ei saa enda kohta öeldut enam ümber lükata ja vähemalt inimpõlve pikkune ajaline distants teisalt - ka kirjaniku kaasaegsed ei saa enam õiendada, et "kuulge, tegelikult juhtusid asjad ju hoopis teistmoodi". Näiteks "Iliasest" ja "Odüsseiast" on kuulnud iga koolilaps, mõni ehk lugenudki, kuid nende oletatav autor pole vähem müütiline kui tema eeposte muinasjutulised heerosed. Fantaasiale on ruumi, sest kui isegi Homerose eluaja dateeringud kõiguvad tervelt 5 sajandi võrra, mis täpsusest saab siis elusündmuste puhul rääkida!
        Või võtame William Shakespeare, kelle teoste trükiarv jääb väidetavalt alla vaid piibliraamatu väljaannetele ning kelle elutee lõppes mitte tuhandete vaid "ainult" 400 aasta eest. Tema tekste esitatakse raugematu menuga kogu maailma lavadel, kuid katkendlik andmestik näitekirjaniku elust on segunenud oletuste ja väljamõeldistega nii, et tänapäeva kineast võib ajaloouurijate hukkamõistu pelgamata Williamist julge fantaasiafilmi vändata.
          Kriminaalkirjanik Agatha Christie, kelle surmast tänavu möödus 40 aastat, looming võib kriitikute silmis küll kuulsa kaasmaalase omale alla jääda, samas nimetab Guinessi rekordite raamat neid mõlemat võrdselt maailma enimmüüdud kirjanikeks. Tõsiasi, et ühe koduse haridusega tavalise neiu teoseid müüakse nüüd miljardite kaupa kõlab ju pigem muinasjutu kui faktina...
       Agatha Mary Clarissa Miller sündis 1890. aastal Inglismaal jõukas keskklassi peres. Väikeseid kodusaari ja tohutut Briti impeeriumi valitses tollal kuninganna Victoria, inglased olid juhtpositsioonil maailma majanduses, kaubanduses ja tööstuses, edukad teadustes ja väljapaistvad kunstides. Ja ehkki järgnevates ilmasõdades kaotas Briti kroon suure osa oma hiilgusest, kasvas tulevane kirjanik siiski keskkonnas, kus selle krooni alamal oli kerge ennast teistest maadest ja rahvastest paremaks pidada.
               Seetõttu pole sugugi vähetähtis, et äsja sõjaväelase Archibald Cristiega abiellunud noore naise esikteose "Salapärane juhtum Stylesis" peakangelaseks on hoopis võõramaalane, sõja jalust Inglismaale pagenud belgia politseinik Hercule Poirot. Tõsi, tema lähemateks kaaslasteks saavad (ja jäävad ka hilisemates lugudes) tüüpilised inglased - sportlane, härrasmees ja romantik Arthur Hastings ning praktilise meelelaadiga inspektor Japp Scotland Yardist - kuid nende rolliks on pigem luua inglaslik taust väikest kasvu veidrate mandri-Euroopa maneeridega detektiivi eredale isiksusele.
          Agatha Christie nüüd juba sada aastat tagasi, 1916. aastal kirjutatud esimene kriminaalromaan ilmus pärast I maailmasõja lõppu, 1920. aastal, pärast pikka kauplemist ja "ekspluataatorliku lepingu" sõlmimist kirjastaja poolt ning võitis kiiresti lugejate poolehoiu.
          Hercule Poirot jõuab tegutseda veel 33 romaanis ja 54 lühijutus. 1927. aastal ilmub "hallide ajurakkude" abil kuritegusid avastava detektiivi kõrvale vanatüdruk Jane Marple St Mary Meadi külast, kes kasvatab lilli ja "eeldab kõigist ja kõigest alati halvimat ning kelle arvamused osutuvad tavaliselt ehmatamapanevalt õigeteks" kui tsiteerida Marple lugude teist kangelast, moodsat kirjanikku Raymond Westi.
          Jane Marple ja Hercule Poirot on Agatha Christie kaks kõige kuulsamat kirjanduslikku kuju, nende kaudu avanevad autori enda arusaamad elust ja inimloomusest. Proua Agatha, kes elu lõpul aadliseisusesse tõsteti ja mitteametlikult "kuritegude kuningannaks" krooniti, olevat oma lugude süžeesid välja mõelnud vannis lesides. Seega on ta ise prototüübiks nii "hallide ajurakkude" liigutajale Hercule Poirot`le kui kodus kuritegusid lahendavale Jane Marple`ile, kes tegutseb 12 romaanis ja 21 lühijutus.
          Ehkki Agatha Christie reisis küllalt palju, käis näiteks koos oma teise abikaasa, arheoloog Max Mallowaniga korduvalt Idamaades (saades sealt inspiratsiooni mitmete kriminaalromaanide jaoks), oli tema elu pealtnäha üsna sündmustevaene. Korra on populaarne kirjanik siiski suutnud avalikkust šokeerida, kadudes ühel pärastlõunal ilma ette hoiatamata oma kodust. Nii tema lähikondlased kui arvukad austajad lõid häirekella, uudised ilmusid ajalehtede esikülgedel, otsingutes osales tuhatkond politseinikku ja ligi 15 000 vabatahtlikku, murelik kolleeg söör Arthur Conan Doyle käis koguni spiritistilt nõu küsimas, kuni kaotsiläinu lõpuks leiti ühest veeprotseduure pakkuvast hotellist, kus ta oli kümmekond päeva segamatult valenime all elanud. See salapärane juhtum, mida Agatha Christie kunagi selgitanud pole, annab siiani tööd ja leiba nii uurijatele kui müstifikaatoritele. 
          Kirjandusinimesed väidavad, et Agatha Christie krimilugude tugevus põhineb klassikalisele mõistatuste lahendamise skeemile - sooritatud on saladuslik roim, tutvustatakse asjaga seotud isikuid, kõik on kahtlusalused, kohale saabunud meisterdetektiiv avastab veel hulga varjujäänut ning paljastab õige süüdlase alles päris lõpus, üllatusena lugejale, kelle käsutuses on ju kogu aeg olnud sama informatsioon mis uurijalgi. Tõepoolest, Agatha Christie`le on selles vallas raske konkurentsi pakkuda, leidub küll väärikaid eeskujusid ja rohkelt andekaid või vähemandekaid järeleaimajaid - toetub ju tänapäevagi detektiivkirjandus ja -film suuresti selle vannis mõtiskleda armastanud daami õlgadele - trooni pärida pole senini kellelgi õnnestunud.
          Agatha Christie pöörane menu ei lähtu siiski ainult nutikast konstruktsioonist, peab olema veel midagi, mis sunnib isegi lahendust ette teades tuttavat romaani uuesti lugema või selle ainetel tehtud filmi vaatama. Arvatavasti peitub see "miski" tegelaskujude usutavuses. Agatha Christie keerulistes mõrvalugudes tegutsevad tüübid 20. sajandi inglise keskklassist, mida kirjanik hästi tundis. Ikka leidub seal maamõisnik või uusrikas oma uhke maja, ülemteenri ja toatüdrukuga, pisut koomiline erusõjaväelane ja kohalik arst, vanamoeline advokaat ja perekond, kellel "luukere kapis", külavaimulik ja truudusetu abielumees, ikka osaleb mõni näitlejanna, seikleja, õpetajanna või kunstnik, ikka tunneb keegi põhjalikult oma naabreid, aga keegi on kaua välismaal olnud... Kogu see elust maha kirjutatud rahvas käitub ja kõneleb realistlikult ka kõige uskumatumas mõrvamüsteeriumis ning meil on kerge neid mõista ja nendega samastuda. Räägitakse, et Suurbritannia praegune kuninganna Elisabeth II on Agatha Christie kirjutatut nimetanud igast etiketi- ja protokolliraamatust paremaks käitumisõpikuks just tema tegelaste kõnepruugi ja kommete tõepärase kirjelduse tõttu. Ilmselt kuninganna ei teadnud, et legendi kohaselt dame Christie, kellel olnud ületamatuid raskusi õigekirjaga, ei pannud ise paberile ridagi, vaid dikteeris oma lood abilistele, kes need siis üles kirjutasid ning kirjavahemärkidega varustasid.
          Jäägu Agathe Christie loominguline köök pealegi saladuseks, tegelaskujude inimlikkust see ei vähenda, nad on igapäevased nii oma voorustes kui vigades ning autor suhtub neisse sümpaatiaga. Kuid on piir, mille ületanud tegelane kaotab kirjaniku poolehoiu täielikult - see on kurjus, mis mõistab surma teise inimolendi. Kurjuses pole Agatha Christie jaoks midagi abstraktset või poeetilist, me ei kohta tema raamatutes professor Moriarty taolisi võluvaid kurje geeniusi, näeme tavalist alatust ja saamahimu, mis võib igaühe meist lõpuks roimani viia. Kuritegude avastamise kunstiteoseks vorminud kirjaniku jaoks on kuritegu ise oma olemuselt väike, inetu ja põlastusväärne. Tähtis pole mitte süüdlase avalik karistamine, vaid leppimatus kurjusega. Agatha Christie mõistab ja kirjeldab mõrvari motivatsiooni, kuid ei andesta tema tegu. Milline erinevus silmakirjateenritest, kes leiavad, et kaastunne kurjategija vastu vabandab või leevendab automaatselt ka tema poolt sooritatud roimi!
          Õigluse nimel tuleb küll meenutada, et kusagil 1930ndate lõpus olevat kirjanik kurtnud oma tüdimust ühest "väljakannatamatust, isekast tüütusest" - Hercule Poirot`st ning pidanud plaani ta järgmises teoses mõrvata. Erinevalt Sherlock Holmes`i autorist suutis Agatha Christie sellisest kiusatusest siiski loobuda ning populaarne detektiiv jäi sedapuhku ellu.
          Liig innukasse inglaslikkusesse suhtub inglanna Christie paraja irooniaga. Ükski inimene pole teisest parem või targem lihtsalt päritolu tõttu, ei aita ka raha ja positsioon, paremuse mõõdupuuks on selge mõistus ja puhas kõlblus. Agatha Christie pidas ennast meelelahutajaks, ta soovis oma lugejatele pakkuda meeldivat ajaviidet, mitte moraali jutlustada kuid sai sellest hoolimata hakkama head ja kurja eristava, kitsarinnalisust tauniva, rahvuslikkust au sees pidava hoiaku propageerimisega. Küllap ta ise uskus neisse väärtustesse, küllap peitub siin veel üks Agatha Christie menukuse saladustest.
          Agatha Christie kirjutas peamiselt romaane ja jutustusi, kuid paljud neist, tänaseks ilmselt juba kõik, on dramatiseeritud ning leidnud tee teatrisse, kinolinale ja teleekraanidele. Tema enda poolt 1947. aastal kirjutatud "Hiirelõks" on samuti Christie varasema jutustuse dramatiseering. Näidendi esietendusel 1952. aastal pakkus autor selle lavaeaks "kaheksa kuud, arvan kaheksa kuud, mitte enam". Tegelikkus ületas aga kõik ennustused - 2012. aastal tähistati etendust järjekorranumbriga 25 000, seda oli Inglismaal mängitud katkematult 60 aastat... Siinkirjutajal puuduvad andmed, palju on "Hiirelõksu" lavastatud ja etendatud mujal maailmas, Eestis on seda igatahes mängitud Pärnu Endlas (lavastaja Ingo Normet 1971), Vene Draamateatris (lavastaja Vitali Tšermenjov 1973) ja Eesti Noorsooteatris (lavastaja Jaanus Rohumaa 1993).
              Huvitaval kombel pole Agatha Christie vägagi menukatest Poirot ja Marple lugudest ükski müügitabeli absoluutne tšempion, kõiki neid edestab 1939. aastal kirjutatud "Kümme väikest neegrit", mille dramatiseeringutel ei näi lõppu tulevat. Tegemist on Agatha Christie müüduima romaani ja müüduima kriminaalromaaniga üldse, vististi üle 100 miljoni eksemplari.
           19. sajandi lastelaulult nime saanud mõrvamüsteeriumis saavad üksikule saarele lõksu jäänud kümme tegelast üksteise järel otsa ning neid ei aita ükski teravapilguline detektiiv. Pole vaheda mõistusega Poirot´d ega läbinägelikku miss Marple`t, pole ühtki Christie lugude tuttavat tegelast, ainult Neegrisaar ja selle heitunud asukad. Pole ka üht selget mõrva ega mõrvarit, inimesed surevad kummalistel asjaoludel, laulusõnadele vastavalt ning ellujäänute ebakindlus ja hirm muudkui kasvavad, sest süüdlane peab ju olema üks neist endist. Aga kes?
          "Kümme väikest neegrit" on kahtlemata kriminaalkirjanduse pärl, põnev ja saladuslik, õudne ja naljakas, ühtaegu nii thriller kui must komöödia, samas üdini christielik, sest tegelased kujutavad ikka läbilõiget inglise keskklassist ning lõpplahendus suudab ikka üllatada.
          Vaevalt, et kirjanik nii kavatses, kuid kurbnaljakad lood juhtusid ka seoses romaani pealkirjaga. Kriminaallugu "Kümme väikest neegrit" pole kuskilt otsast seotud rassi- või rahvusprobleemidega, ometi tuli juba ilmumisjärgsel aastal USA-s panna nimeks "Ja ei jäänud teda ka", et mitte solvata mustanahalisi. Eestis mäletatakse seda aastat okupatsiooni algusena, võõrvõim kehtestas oma ideoloogia, milles muude asjade kõrval sätestati, et neeger tähendab pahade kapitalistide poolt orjastatud ja alandatud tumedanahalist inimest. Niisiis, kui Londonis ilmus 1977. aastal viimane "Kümne väikse neegri" originaalpealkirjaga kordustrükk, oli Eestis kasvanud juba teine inimpõlv teadmisega, et sõna "neeger" (hsp negro, ld niger must) tähendab austusavaldust ja on vapruse tunnusmärk.
    

      1976. aastal lavastas Agatha Christie menuromaani Eesti Noorsooteatris Kalju Komissarov, Mati Undi dramatiseering kandis nime "Kümme neegrit", laulusõnadele kirjutas uue viisi Olav Ehala. Teatrilegend Kalju Komissarov meenutab: "Publik oli ilmselt rahul, mängisime juba sajandat korda ja saalid olid ikka rahvast täis. Kui näitlejad poleks ära tüdinenud ning palunud tükk ometi juba repertuaarist maha võtta, oleksime vabalt võinud veel sada etendust anda ja pagan teab, kas sellestki oleks piisanud!".
          Eelkirjeldatud 40 aasta tagune teatrisündmus andis tõuke Vilde teatrile, kus nüüd, aastal 2016, lavastaja Jaan Willem Sibula eestvõttel on publiku ette toodud uus lavaversioon sellest vanast, paljumängitud, paljude nimedega kuid ikka värskendavat kaasaelamist pakkuvast loost.