Kui mamma oli
veel väike tüdruk ja elas Brasiilias, kutsuti mammaks ja papaks hoopis tema ema
ja isa. Endale võttis ta selle nime alles peale oma vanemate surma ja vanaemaks
saamist, tema mehest sai aga järgmine papa.
Eks ole see
ju asjade tavaline käik – lapsed saavad emadeks-isadeks, eitedeks-taatideks,
mammadeks-papadeks… – vanad surevad, noored sünnivad ja kui eluring ei katke,
siis ta kordub.
Niisiis elas
väike tüdruk, keda järgnevas loos nimetame „väikeseks mammaks“, oma mamma,
papa, kahe õe, vanema venna ja ahvipärdik Chicoga rõõmsalt Brasiilias ning
elaks seal ilmselt praegugi, kui tema vanemaid poleks ootamatult haaranud
koduigatsus.
Tüdrukutele
olid rasked vaid esimesed päevad, kui avamere lained laeva õõtsuma ja südamed
läikima panid.
Väike mamma
meenutab: „Laev hakkas kõikuma ja mul läks süda pahaks. Reelingu ääres, värske
õhu käes polnud viga, aga niipea kui lõunalauda istusin ja supile otsa vaatasin,
pidin kiirelt reelingu äärde oksendama jooksma. Söögisaali läksin tagasi päris
hea enesetundega, supp oli vahepeal ära viidud, piisas aga prae nägemisest, kui
olin hopsti reelingu ääres tagasi. Hakkas parem, läksin alla tagasi, praad oli
vahepeal ära viidud ning magustoidust suutsin isegi paar suutäit süüa – siis tuli
jälle reelingu äärde naasta! Esimesed päevad oli selline hea kerge olemine ja laevaga
seltsis üks hüvadest roogadest lugu
pidav delfiiniparv.“
pidav delfiiniparv.“
Laste
vaevused möödusid peagi, papat ei vaevanud miski ja mamma merehaigus kestis
reisi lõpuni. Pere kogunes kajutisse mamma lohutamiseks ja magamiseks, muul
ajal elati vaba ja sõltumatut rändurielu. Papa mängis piibutoas kaarte, ajas
meestega juttu, viis naisele kohvi, luges talle ajalehte ja kandis ette, et tüdrukutega
on kõik korras. Tüdrukud uurisid auriku otsast otsani läbi, said tuttavaks nii
reisijate kui meeskonnaga ja jutustasid laevas toimuvast õhtuti mammale. Mamma
kuulas, pani silmad kinni ja palus, et pesukauss, mille hoolitsev papa oli
oksendamiseks toonud, tema asemele lähemale lükataks.
Aeg läks
lennates ja pärast vahepeatust Aafrikas söe lossimiseks tabas laeva Hispaania
lähistel torm. UIgumerel on ikka lainetust, päris suurt sealjuures, sellega
harjub ära, kui sa pole just mammasarnane maarott. Tõeline torm on midagi muud –
lained lähevad kõrgemaks kui kesklinna majadest suurem ookeaniaurik ja laev
hakkab nii viltu käima, et parem on kajutis istudes koikust kinni hoida ja
mitte ringi tolgendada.
Väike mamma
koos õdedega tervitasid tormi laeva ninas, seal oli tore merele vaadata ja kiljuda,
kui laine ankruavadest üles lõi ja tüdrukud märjaks kastis. Tore oli ka, kui
laev lainevallidest üles-alla ronis – siis läks vööritekk nii kihvtilt kaldu,
et kuku või alla, kui kinni hoida ei jaksa!
Torm paisus,
kõigil paluti sisse minna ja tüdrukudki kupatati lõpuks laevalaelt minema. Pere
istus kajutis, illuminaatorist paistis ainult vesi, justkui oleks laev vee all,
ja mamma, kes merehaiguse kiuste oli säilitanud terase taibu, sai reisijate
rahustamisest ja madruste askeldamisest aru, et kapten on välja kuulutanud
häireolukorra.
Väike mamma
meenutab: „Istusime selle tormi oma kajutis. Igav ja kitsas oli, kõigutas
hirmsasti ja mamma ei lubanud välja minna. Natuke hirm oli ka, aga siis võttis
mamma meid ja papat kaissu, siis polnud viga.“
Viimaks sai
torm läbi ja mamma ütles, et kui laev oleks põhja läinud, siis tema poleks
hakanud vastu rabelema, oleksime kõik põhja läinud, sest päästepaate mamma ei
usaldanud. „Titanicul“ juhtus nõnda, et mõned lapsed mahtusid päästepaatidesse,
aga isad uppusid ära, mõned emad jäid oma lastest ilma, mõned naised meestest
ja mehed naistest ning üldse oli see üks kole segadus. Peaasi, et pere kokku jääks,
otsustanud mamma ja jätnud asja Jumala hooleks. Et meid mitte närvi ajada, ei
rääkinud mamma sellest otsusest valjusti, oli vait ja hoidis vaid oma meest ja
lapsi kindlalt kaisus.
Kolm
nädalat pärast Santosest lahkumist astus väike mamma Gdynia sadamas jälle
maale. Kindel jalgealune oli alguses harjumatu ning perekond sammus Eesti poole
mineva rongi peale viisil, mida olnud naljakas vaadata, eriti papa puhul, kes
nüüd näis valdavat lisaks vintispäi taarumisele ka merekaru eripärast kõnnakut.
Väike mamma
ei leppinud Eestiga kohe, kuid harjus siiski pikapeale ära, abiellus, sai emaks,
vanaemaks, vanavanaemaks ning „mammaks“.