Thursday, December 27, 2012

VÄIKESE MAMMA MEREREIS


          Kui mamma oli veel väike tüdruk ja elas Brasiilias, kutsuti mammaks ja papaks hoopis tema ema ja isa. Endale võttis ta selle nime alles peale oma vanemate surma ja vanaemaks saamist, tema mehest sai aga järgmine papa.
          Eks ole see ju asjade tavaline käik – lapsed saavad emadeks-isadeks, eitedeks-taatideks, mammadeks-papadeks… – vanad surevad, noored sünnivad ja kui eluring ei katke, siis ta kordub.

          Niisiis elas väike tüdruk, keda järgnevas loos nimetame „väikeseks mammaks“, oma mamma, papa, kahe õe, vanema venna ja ahvipärdik Chicoga rõõmsalt Brasiilias ning elaks seal ilmselt praegugi, kui tema vanemaid poleks ootamatult haaranud koduigatsus.

          Midagi polnud parata, tuli minna laevale ja sõita üle suure mere – Atlandi ookeani – mis lahutas kodust lõunamaad kusagil põhjapoolkeral asuvast väikesest Eestist. Nii pisikesest, et kui väike mamma seda teistele lastele koolikaardi pealt näitas, kadus kogu Eesti tema näpu alla.

          Paljud sõbrad olid tulnud Santose sadamasse lahkujatele lehvitama, eriti valus oli aga hüvastijätt vanema venna ja ahvipärdik Chicoga. Vennal olid pooleli õpingud, pärdikut jälle ei riskitud kaugele külmale maale kaasa võtta. „Tüdrukud, teadke, et mina ootan teid siin,“ ütles vend hüvastijätuks, Chico nuttis all kai peal ja tüdrukud mamma eestvedamisel üleval tekil, sireen huilgas ja aurik, suurem kui kõrged kesklinna majad, tüüris merele.
          Elu laevas korraldus ruttu. Mamma jäi merehaigeks ega lahkunud kajutist, papa avastas, et võib üksinda ära juua söögikordade juurde pakutava veini ning veeta vahepealse aja piibutoas, väike mamma koos õdedega aga lippas laeval vabalt ringi ja nautis reisimist täiel rinnal.
          Tüdrukutele olid rasked vaid esimesed päevad, kui avamere lained laeva õõtsuma ja südamed läikima panid.

          Väike mamma meenutab: „Laev hakkas kõikuma ja mul läks süda pahaks. Reelingu ääres, värske õhu käes polnud viga, aga niipea kui lõunalauda istusin ja supile otsa vaatasin, pidin kiirelt reelingu äärde oksendama jooksma. Söögisaali läksin tagasi päris hea enesetundega, supp oli vahepeal ära viidud, piisas aga prae nägemisest, kui olin hopsti reelingu ääres tagasi. Hakkas parem, läksin alla tagasi, praad oli vahepeal ära viidud ning magustoidust suutsin isegi paar suutäit süüa – siis tuli jälle reelingu äärde naasta! Esimesed päevad oli selline hea kerge olemine ja laevaga seltsis üks hüvadest roogadest lugu
pidav delfiiniparv.“

          Laste vaevused möödusid peagi, papat ei vaevanud miski ja mamma merehaigus kestis reisi lõpuni. Pere kogunes kajutisse mamma lohutamiseks ja magamiseks, muul ajal elati vaba ja sõltumatut rändurielu. Papa mängis piibutoas kaarte, ajas meestega juttu, viis naisele kohvi, luges talle ajalehte ja kandis ette, et tüdrukutega on kõik korras. Tüdrukud uurisid auriku otsast otsani läbi, said tuttavaks nii reisijate kui meeskonnaga ja jutustasid laevas toimuvast õhtuti mammale. Mamma kuulas, pani silmad kinni ja palus, et pesukauss, mille hoolitsev papa oli oksendamiseks toonud, tema asemele lähemale lükataks.
          Aeg läks lennates ja pärast vahepeatust Aafrikas söe lossimiseks tabas laeva Hispaania lähistel torm. UIgumerel on ikka lainetust, päris suurt sealjuures, sellega harjub ära, kui sa pole just mammasarnane maarott. Tõeline torm on midagi muud – lained lähevad kõrgemaks kui kesklinna majadest suurem ookeaniaurik ja laev hakkab nii viltu käima, et parem on kajutis istudes koikust kinni hoida ja mitte ringi tolgendada.
          Väike mamma koos õdedega tervitasid tormi laeva ninas, seal oli tore merele vaadata ja kiljuda, kui laine ankruavadest üles lõi ja tüdrukud märjaks kastis. Tore oli ka, kui laev lainevallidest üles-alla ronis – siis läks vööritekk nii kihvtilt kaldu, et kuku või alla, kui kinni hoida ei jaksa!
          Torm paisus, kõigil paluti sisse minna ja tüdrukudki kupatati lõpuks laevalaelt minema. Pere istus kajutis, illuminaatorist paistis ainult vesi, justkui oleks laev vee all, ja mamma, kes merehaiguse kiuste oli säilitanud terase taibu, sai reisijate rahustamisest ja madruste askeldamisest aru, et kapten on välja kuulutanud häireolukorra.

          Väike mamma meenutab: „Istusime selle tormi oma kajutis. Igav ja kitsas oli, kõigutas hirmsasti ja mamma ei lubanud välja minna. Natuke hirm oli ka, aga siis võttis mamma meid ja papat kaissu, siis polnud viga.“

          Viimaks sai torm läbi ja mamma ütles, et kui laev oleks põhja läinud, siis tema poleks hakanud vastu rabelema, oleksime kõik põhja läinud, sest päästepaate mamma ei usaldanud. „Titanicul“ juhtus nõnda, et mõned lapsed mahtusid päästepaatidesse, aga isad uppusid ära, mõned emad jäid oma lastest ilma, mõned naised meestest ja mehed naistest ning üldse oli see üks kole segadus. Peaasi, et pere kokku jääks, otsustanud mamma ja jätnud asja Jumala hooleks. Et meid mitte närvi ajada, ei rääkinud mamma sellest otsusest valjusti, oli vait ja hoidis vaid oma meest ja lapsi kindlalt kaisus.

          Kolm nädalat pärast Santosest lahkumist astus väike mamma Gdynia sadamas jälle maale. Kindel jalgealune oli alguses harjumatu ning perekond sammus Eesti poole mineva rongi peale viisil, mida olnud naljakas vaadata, eriti papa puhul, kes nüüd näis valdavat lisaks vintispäi taarumisele ka merekaru eripärast kõnnakut.

          Väike mamma ei leppinud Eestiga kohe, kuid harjus siiski pikapeale ära, abiellus, sai emaks, vanaemaks, vanavanaemaks ning „mammaks“.

      
   Kes selle tiitli kord üle võtab, seda me veel ei tea, aga kui mammad oma lapsi ja Jumal laevu õigel kursil hoiab ning eluring ei katke, küllap siis keegi kunagi ikka võtab!

Tuesday, December 25, 2012

JÕULUJUTT


          Nõupidamise teemal „Jõulu läbiviimisest meie suguharus“ korraldas minu naine, nagu igal eelmiselgi aastal, juba tükk aega enne jõulude pihtahakkamist. Kuna poja korteris on suguseltsi kõige suurem tuba, tegin ettepaneku üritus läbi viia seal. Poeg ja minia naeratasid pingutatult ega vaielnud vastu.
          See asi oli siis korras.
          Järgmise päevakorrapunkti esimene pool – kas söögi- või kingipõhised jõulud – läks libedalt. Söögipõhiste jõulude mõte meeldis kõigile, eriarvamusi polnud, otsustati ka kohe ära, kes millise söögi valmistab.
          See asi oli siis korras.
          Küsimuse teise poole osas võttis, nagu igal eelmiselgi aastal, sõna minu naine ja meenutas, et iga kord lepime kokku, et kingitusi tehakse ainult pisikestele pereliikmetele, aga ikka toovad reeturlikud päkapikud jõulupuu alla hunniku lisapakikesi ja et selline jama tuleb ära lõpetada. Nagu igal eelmiselgi aastal, naeratasid poeg ja minia silmakirjalikult ega vaielnud vastu.
          Mina jäin eriarvamusele, kuulutades, et võin vabalt jätta tegemata nii plaanitud kui plaanivälised kingitused, kuid võtan vastu kõik, mis minule tuuakse, ega pane pahaks ka suuri ja kalleid kinke. Naine, poeg ja minia vahetasid pilke, naeratasid mõtlikult ega vaielnud vastu.
          See asi oli siis ka korras.

          Ettevalmistuste aeg möödus mõnusalt.
          Kõigepealt, nagu igal eelmiselgi aastal, käisime turul ja naine tegi sülti. Minu naise tehtud sült on nii hea, et isegi elupõlised süldivihkajad söövad taldriku tühjaks ning küsivad tüki koju kaasa. Minu naise tehtud sült on ilmselt maavälist päritolu.
          Siis käisime turul ja ostsime liha.
          Siis käisime turul, ostsime verivorsti ja koduteel ostsime kapsast.
          Siis rehkendas naine jõulupeo osalised kokku, me läksime turule ja
          ostsime veel liha ja vorsti ning koduteel natuke kapsast.
          Siis tegi naine kõrvitsasalatit ja käis kinke ostmas.
          Siis tegime olukorrast ülevaatuse ja ma käisin veel kinke ostmas,
          koduteel astusin jõulujookide ärist läbi.
          Siis sõime sülti ja kontrollisime jõulujookide kvaliteeti.
          Siis laskis keegi ukse taga kella ja jooksis ise minema. Ukse taga oli
          pakk, pakis uhked soojad saapad, ei suured ega väikesed, täpselt
          mulle parajad.
          Siis jõudis kätte jõuluettevalmistuste viimane päev, naine küttis ahju, pani liha, vorsti ning kapsa küpsema ja mina astusin veel korra jõulujookide ärist läbi.

          Jõuluõhtu algas õigeaegselt või pisut varem, sest kui lauda istusime, polnud kartulid veel pehmeks keenud. Muus osas oli peo söögipõhine osa ette valmistatud laitmatult – poeg ja minia olid täitnud mune ja keerutanud singirulle, ämm praadinud kala, naiseõde valmistanud rosoljet ja kartulisalatit, puhvetil ootas väimehe küpsetatud kook… – nii et liha- ja vorstivaagnaid tuli lasta ringi käia, sest neile polnud muude hõrgutiste vahel enam ruumi.
          Umbes pool tundi koosnes seltskondlik vestlus nappidest lihtlausetest kui küsiti juurde vorsti, paluti ulatada sülti või kiideti rosoljet, kuid peagi hakkas jutuvada varjutama nugade-kahvlite klõbinat. Ühes lauaotsas arutleti taluaegsete jõulutoitude üle, keegi, kes oli üles kasvanud Brasiilias, rääkis, kuidas ta alles Eestisse jõudes nägi esmakordselt lund, teises lauaotsas prognoositi superstaari saate finalistide šansse. Mina pajatasin loo ukse tagant leitud saabastest, mille peale poeg arvas, et see oli kindlasti päkapikk Pepe töö.
          Siis tuli üks lastelastest laua juurde ja teatas, et kuuse alla on märkamatult mingi kott ilmunud. Küllap päkapikud kasutasid juhust, kui söömisega hõivatud olime.
          Ilma luuletuse või lauluta keegi oma kinki kätte ei saanud, peab aga ütlema, et kõige vanemad ja kõige nooremad esinejad olid kohusetruumad, kui vahepealne generatsioon, kes kippus habemega naljade ja vemmalvärssidega läbi ajama. Näiteks luges minu naine sellise luuletuse:
          „Hea laps on hea laps, kuulab sõna, pole paks,
          sest ei söö ta palju komme, ega jaga teistel` võmme.
          Hea laps on lihtsalt pai, jõuluvanalt kommi sai,
          kommid nahka pani plaks, nüüd on pailaps laisk ja paks!“,
ja silmitses samal ajal pahatahtlikult neid lapsi, keda ta liigses magusalembuses kahtlustab.

          Kui püüaks kõike kirjeldada, mis jõuluõhtul tegime, see jutt ei saakski valmis, seega ütlen vaid, et oli tore õhtu. Oli ta nüüd söögi- või kingipõhine või natuke mõlemat, see pole oluline, oli selline jõulupõhine üritus nagu igal eelmiselgi aastal. Kõik said kinki ja kõhu täis, ülejäänud road jagati õiglaselt laiali ja meie toidukorv oli koju minnes sama täis kui peole minnes.

          Kodus riideid vahetades selgus ainult, et mu püksid olid vahepeal paar numbrit väiksemaks muutunud ja naine lubas, et tema peab kuni järgmiste jõuludeni verivorsti söömise pausi. Mina ei lubanud midagi, küsisin naljaviluks emalt, ega tal kõht tühi pole.
          Ema vaatas meid sihukese inimsööjavanaema pilguga ning teatas, et „võtaks ehk tõesti midagi hamba alla!“. Tormasime toidukorvi lahti pakkima ja ema tuli kööki uurima, miks meil nii palju aega kulub, tal kõht hirmus tühi.

          Küünlad särasid, väljas langes tasa lund.
          Jõulupühad olid saabunud.


Sunday, December 23, 2012

MATERJALI VASTUPANU


          Paber on laual.


          Mitte mingi standardformaadis 80-grammine aa-neli vaid suur, paks ja värskelt lõhnav poogen.

          Kas olete märganud, kuidas paber lõhnab? Selline puutumatu, ilma ühegi jooneta paber?
          Pange silmad kinni ja nuusutage! Nuusutage vaikselt ning aupaklikult, kummarduge tasa ettepoole, hingake ettevaatlikult sisse.
          Pole mingit tarvidust ninaga vastu paberit nühkida!
          Inimese nahk on räpane isegi kui olete sellele langenud prügi, õietolmu ja lõhnaainete molekulide pikad ahelad maha nühkinud. Nahalt eritub ikka vett, surnud rakke, jääkaineid ja rasva. Torgake nina vastu paberit ning paberile jääb plekk. Siis võib ju paberi ümber pöörata, kuid uskuge mind – plekk on ka teisel pool olemas. Aga värske lõhn on kadunud!

Valge on paber sellepärast, et temalt peegeldub kogu talle langenud valgus. Kui ta oleks kollane, siis peegelduks temalt ainult spektri kollane osa ning punased, sinised, rohelised ja lillad toonid neelduksid. Värvilised paberid on niisiis neelajad ja mida tumedamatoonilisem paber, seda isukam neelaja. Kõige suurem õgard on must paber, tema neelab kõik ära, ise võib sealjuures täitsa õhuke olla.
          Aga pole valge paber ka nii süütukene ühti. Ta on lihtsalt valiv, ei põlga päriselt kogu valgust ära, ei kahmi seda ka hoolimatult sisse, vaid pigem maiustab. Hoidke tal kohe päikesetõusust saati silm peal, siis näete ise.

          Paber on valge, ta on laual, õues on öö.
          Siis juhtub midagi, mida ei saa veel koidikuks nimetada, aga pimeduseks enam ka mitte. Mitte ühtegi asja pole toas näha, ainult paber valendab. Endal polegi õieti midagi peegeldada, aga juba valendab. Justkui oleks osa eilsest valgusest alla neelanud ja nõristab seda nüüd tasakesi välja.
          Ise niisugune enesessetõmbunud, salapärane, naiselik.

          Läheb valgemaks, päike pole ikka veel tõusnud ja paber on ühtäkki hall. Hall, huvitav, mitmekihiline. Kadunud on valenduse raugus, hallide kihtide vahel uitab keegi ringi, aga kui otse vaatama hakkad, kaob serva taha. Justkui näeks silmanurgast kadunud esivanemate varje või tulevaste elude peegeldusi. Ja sa pead olema ärgas, väga ärgas ja vaikiv, nagu pabergi, kui tahad nende varjudega kontakti saada. Kui ikka tahad, sest nemad uitavad omatahtsi, sina neid tegelikult ei huvita. Miks peakski varje huvitama mingi rasvase ninaga uudishimutseja?
          Iseasi, kui lähed sinna hallide kihtide vahele ja jäädki. Jääd, sest seal on ruumi lõputult ning aega ka. Igavik on ju halli värvi?

Aga sa pole jõudnud isegi otsustamise peale mõtlema hakata, kui paberilt peegeldub esimene koidukiir. Või mis ma seletan, terve esimene hommikune vikerkaar ikka, sest paber nopib igat kiirekest eraldi, proovib hamba all, lutsutab pisut, peegeldab siis tagasi ning ohkleb, rähkleb ja mõnuleb nagu hambutu vanaeit pähklipuusalus.

Sellise paberiga koos olla on suisa lust. Temas on nurjatuvõitu huumorimeelt, ta on sõbralik, kergemeelne, tema lapsikuses on nii teesklust kui kamraadlikkust, ning mis kõige tähtsam, ta sosistab sulle:
          “Päev on pikk, aega on!”

Terve päeva saab paber iseendaga suurepäraselt hakkama. Ta ei solvu, kui temast möödudes talle varju heidad, ta ei nukrutse, kui ta hoopiski unustad, tal ei ole üksinda igav. Ta on valge, ta on laual ja peegeldab kogu temale langenud valguse. Või peaaegu kogu valguse.

Alles õhtu poole muutub meeleolu tõsisemaks, täiskasvanulikumaks.
Vari, mis on vahepeal teravamaks läinud, ei tule enam paberi küljest lahti, vaid kleepub sekundi murdosaks sinna kinni. Ehk hoiab paber teda hetke enda juures? Paberi valge pale on kuidagi küpsem ja väärikam.

Päevaloodel muutub iga valge paber külmakartlikuks. Pole enam laiamist nagu oleks kõik värvid toredad! Nüüd on punased ja kollased toonid soositud, neid peegeldatakse erilise hoole ja armastusega. Rohelised ja sinised neelatakse külmalt ära, lillat koheldakse nagu vaeselast.

          Pikapeale kulub aga punakollane soe tekk üha õhemaks ja õhemaks kuni sellest on järel ainult hallikas räbal. See pole üldse enam see hall, mis hommikul! See on väsinud, igav ja auklik.
          Räägi siis heaga või räägi kurjaga või ole vait, paber on ikka haavunud moega. Pomiseb midagi, mida pole õnneks hästi kuulda, kuni rapsib endalt äkki tusaselt kuid kindlameelselt viimasedki porihallid riismed ja hakkab uuesti valendama.

          Õues on öö.
          Kunstnik süütab tule ning tõmbab paberile esimese argliku joone.




Friday, December 21, 2012

SÕNAPIDAJAD MEHED


          Vanemate kõrvalmajja kolis uus naabrimees – juba võrdlemisi eakas, kuid üldiselt noorusliku olekuga särasilmne härra.

          Tutvusin temaga kevadel, veetes mõned päevad isa-ema pool. Naaber osutus toredaks vestluskaaslaseks, teda huvitas nii kodutänavas kui maailmas toimuv, elu näis ta võtvat mõnusa huumori ja paljukogenud inimese leebusega. Mõnikord oli raske taibata, kas ta viskab nalja või mõtleb öeldut tõsiselt.

          Enne minu ärasõitu nõjatus naabrimees aiale, vaatas, kuidas asju autosse pakin ning alustas juttu:

          „Ei tea, kuidas sinuga on, naabripoiss, aga mina pole kunagi eriti usklik olnud. Mõni asi paneb siiski mõtlema. Näiteks räägitakse, et enne elu lõppu kohtub inimene surmaingliga. Vaat`, naabripoiss, minul oli läinud jõulude ajal sihuke kohtumine. Esimese püha hommikul helendas mul voodi ees üks valges riides lahe tüüp ja teatas, et aeg on varsti käes ja peagi võtab ta mu endaga kaasa.
          Hakkasin siis mõtlema, et kui lugu nõnda, peaksin inventuuri tegema ja üle vaatama, kas olen oma elus kõik ära teinud, mis mehe kohus.
          Ega ma midagi erilist välja mõelnud – elu on tore olnud, igasuguseid ameteid olen pidanud ja asju järele proovinud, lapsed üles kasvatanud, naisega, kelle ingel mõne aasta eest kaasa viis, saime ikka hästi läbi, võlgu ka pole kellelegi – ei mõistnud nagu midagi kahetseda.
          Lõpuks tuli mul meelde, et vaat` napsu pole ma õieti kunagi võtnud. Mitte et oleksin mingi karsklane, võtan rõõmuga seltskonnas klaasikese, teise jätan aga tavaliselt sõpradele.
          Hakkasin siis jah mõtlema, et mis oleks, kui hakkaksin enne surma joodikuks. Teinekord valutab siit-sealt, üksinda olles läheb tuju tihti kurvaks kah ning üldse oleks ju huvitav teada saada, milline see joodiku elu õigupoolest on?
          Sina oled haritud ja mõndagi korda saatnud, kuulaksin meelsasti noorema mehe arvamust!“

          Ei mäleta, et oleksin naabrimehele erilist nõu osanud anda. Kas ta seda tegelikult küsiski, jutlesime veel niisama, kuni viimaks autosse istusin ja hüvastijätuks lehvitasin.

          Kevad, suvi ja sügis möödusid märkamatult ning jõuludeks tulime juba terve perega vanematele külla. Istusime lauas, mekkisime šampanjat ja rääkisime, mis lõppeval aastal huvitavat juhtunud on. Ema hakkas korraga naerma ja ütles, et tal on üks vahva kohalik uudis – nimelt olla meie uus naabrimees joodikuks hakanud!
          Olevat teine väga ontlik joodik, kedagi ei tülita, skandaale ei korralda, kuid vähemalt korra nädalas tuleb lauldes koju, vaatab koduväravas kuud ja tähti ning käitub hoolimata pehmest keelest ja taaruvast kõnnakust viisakalt.
          „Annaks jumal rohkem selliseid väärikaid naabreid!“ märkis ema tõsinedes.

          Järgmisel kevadel juhtusin jälle vanematekodust läbi sõitma. Muuhulgas küsisin ka naabrimehe tervise järele. Selgus, et naabrimees oli vahepeal ära surnud.

          Polnud ta kellelegi rääkinud oma kaugele arenenud vähktõvest ega kurtnud sellega kaasnevate valude ja vaevade üle; ei tülitanud ta naabreid ega tüüdanud lähedasi, oli võtnud rahus napsu ja oodanud valges riides laheda tüübi tulemist.

          Ingel täitis oma lubaduse ja tuligi viimaks, naabrimees aga jõudis likvideerida oma viimase tegematajätmise.

          Annaks jumal rohkem selliseid sõnapidajaid mehi!



Sunday, December 16, 2012

KOGU TÕDE JÕULUVANAST


          Globaliseerumise tervisliku kaasnähuna on tänapäeval muutunud akuutseks küsimus Jõuluvana ning päkapikkude päritolust ja seksuaalsest orientatsioonist. Üllatavalt vähe pööratakse aga tähelepanu sugudevahelisele võrdsusele – näib, et Jõuluvana meesšovinistliku kamba iga-aastasele laiutamisele vaatavad läbi sõrmede isegi teravapilgulised soovolinikud.

          Probleemi teravust pehmendatakse soovtegelaste väljamõtlemisega. Paljudesse lasteaedadesse tuleb Jõuluvana näiteks veidra naiskaaslase saatel, kellel pole õieti mingit rolli peale agressiivse maskuliinsuse leevendamise. Lapsed saavad aru küll, et sihitult ringisebiv sneguurotška on kohaliku rahvateatri ümberriietatud näitlejanna, kuid neelavad selle vale vapralt alla, nagu ka umbluujutu Jõuluvana südamlikust abikaasast, kes kusagil põhjamaal kingimajandust koordineerivat ja lapsi väga armastavat.

          Tegelikkus on hoopis lihtsam, selgub lugedes meile hiljuti saadetud teaduslikku uurimust, mille kokkuvõtte nüüd avalikkuse ette toome.

          Miks ja kelle poolt tõde nii kaua ja pikalt varjati, on muidugi iseküsimus!


           KOGU TÕDE JÕULUVANAST

           Jõuluvana, too mul`kinki
           Ootan hämarduvas toas
Hardalt jälgin ukselinki
Laual valmis noad ja road

          Keegi kobistabki kojas
          Valget vuntsi sahistab
          Lumi valge mustas taevas
          Põder õues krabistab

Jõuluvana silkab sisse
Silmis suvesina lumm
Habeme all märkan TISSE!
Olen ärevusest tumm

          Välja koorub hõrgult maine
          Soojalt hõõguv pühapilt
          Nurka lend`vad vits ja vilt
          Vana pole mees, vaid NAINE !

Hommik saabub vaikne, vaga
Küünal oma rasva upub
Jõuluvana aga tasa
Roheliseks kuuseks muutub


Friday, December 14, 2012

ARSTI ABI


          Tohtrid räägivad ikka, et parimaks ravimiks olevat patsiendi usk rohu väe sisse, veelgi tõhusam arstirohi aga abivajajaga rääkimine. Ei mõista vastu vaielda, seda tõde tunnistab isegi polkovniku lesk - üks eesti ajaloo väljapaistvamaid haigeid - Juhan Smuuli samanimelise arstiteadusliku traktaadi kangelanna.

          Tõe kriteeriumiks on teadagi praktika ja tõe otsimine viis mind ühel kaunil hommikul perearsti ukse taha. Olin nimelt täheldanud oma muidu terves kehas teatud tervisehäirete praktilisi ilminguid.

          Õues säras kevadpäike, puudel pakatasid pungad, polikliiniku hämaras koridoris ootasid vaiksed, raagus nägudega inimesed. Lõhnas medikamentide või puhastusvahendite järele.
          Väljaõppinud proviisor Oskar Luts on kirjutanud sellise õhu tervislikust mõjust, niisiis hingasin tänulikult sisse ja enesetunne läks kohe paremaks, ainult kange suitsuisu tuli peale. Vaatasin raagus ilmeid enda ümber ning ootasin edasi.

          Elukogemus on mulle ammugi õpetanud, et ootamine on tähtis inimlik tegevus, esmakordselt sain aga aimu ootamise tervistavast mõjust. Kui mind lõpuks kabinetti paluti, olid mu pakilised tervisehäired praktiliselt taandunud.

          Nii ma arstile ütlesingi, kes vastas „Mnjah?“ ning viis siiski minu juba tervenenud keha kallal läbi rea ilmselt talle isiklikult huvi pakkuvaid uuringuid. Uuringute käigus ütles ta mitu korda „Mnjah!“, mida kuulasin tähelepanelikult, sest mööngem, et ka hea tervisega inimesel pole veel parema tervise vastu midagi.

          Lõpuks võttis arst prillid eest, vaatas mind veel veidi ja lausus siis järgmised kuldsed sõnad:
          „Härra Veeretaja, arvestades teie iga, on teie tervis lihtsalt suurepärane.
          Sellegipoolest soovitan edaspidi võtta iga päev tabletike aspiriini.
          Võib olla surete siis pisut hiljem südamerabandusse, millesse muide, arvestades teie iga ja elukombeid, te varem või hiljem kahtlemata surete!“


          Pungad puhkesid, päike säras ja mina kõndisin rõõmsalt kodu poole. Tundsin, et kevad on lõputu, elu igavene ja enesetunne suurepärane.
          See tunne pole tänini kadunud.

          Paraku ununeb tabletikese võtmine mul tavaliselt ära, sest kui väsimus ja vanadus tunda annavad, piisab tohtri jutu meenutamisest.

          Näete nüüd, kui vägev on hea sõna raviv toime!

Tuesday, December 11, 2012

SÖÖMINE JA ÜHISKOND


        
  Söömist, kui sotsiaalselt ohtlikku pahet, teadvustab tänapäeval iga enesest lugu pidav ühiskond.

          Me kõik teame, et söömine on kahjulik harjumus. Surma põhjustajana võistleb ta esikoha pärast vähkkasvajatest põhjustatud inimkaotustega, oma keerulise toimemehhanismi, negatiivsete sümptomite, tagasipöördumatute ja fataalsete mõjude osas aga salakavala HIV viirusega. Samas omab söömine sügavaid ajaloolisi juuri, mis teeb võitluse selle nii üksikisikule kui ühiskonnale ülimalt suuri riske põhjustava nähtusega äärmiselt keeruliseks.

          Eestlaste söömiskommete tekke osas on uurijad erinevatel arvamustel, aga üldiselt arvatakse, et söömine oli mingil määral tuntud enamikes primitiivsetes kultuurides. Meie muinasaja kohta leiab viite iidsest laulust „Kui eesti rahvas kuldsel a`al kord istus maha sööma...“. Esimeseks tuntud kirjalikuks allikaks on Läti Henriku kroonika, milles kirjeldatakse toidunõusid viibutavate eestlaste väge, kes hüüetega „Taara, avita!“ sakslaste moonavoori ründasid. Irooniliselt kirjeldab kroonik söögitranssi viidud eestlaste hobuseid, kes lahinguväljal vaenlastest suuri tükke hammustasid ja mõned vaenlased päris ära sõid, vaikib aga vallutajate endi pahedest, millest ju sellesama moonavoori olemasolu tunnistust annab.

          Söömise kui kombe levik järgnevatel sajanditel on paremini dokumenteeritud ning on selge, et hiljemalt XIX sajandiks puudutab see paha harjumus juba kõiki ühiskonnakihte. Kiretu täpsusega kirjeldab nimetatud probleemi oma ladinakeelses traktaadis „Eestlaste endeemiline söömine“ embrüoloogia (teadus munade söömisest) rajaja Karl Ernst von Baer. Umbes samal ajal hakkab tekkima rahvuslik söömisvastane ärkamisliikumine, asutatakse vastavaid seltse, mõisaköökide asemele rajatakse pasunakoore, leiab aset esimene üldrahvalik söömavastane laulupidu jne.

          Ette rutates nendime, et võitlus söömakuradiga kestab tänapäevani ja et söömakauss ei ole veel kaugeltki üles kaalutud. Suure tagasilöögi andis poolesajandiline nõukogude okupatsioon – söögist saadavate tulude suurt osa riigieelarves ja muidusöömise seadustamise muserdavaid tagajärgi likvideerime veel mitu inimpõlve. Tõenäoliselt on just sellest perioodist pärit leebe suhtumine kombesse, et süüa pole patt iga päev, isegi hommikul (!), et võib läbi sõrmede vaadata mitmepäevastele söömatsüklitele, et pärast rasket söömist võetakse ka järgmisel päeval einet jne.

          Samas pole õiglane kogu süü veeretada väliste faktorite kraesse, eestlaste loomuomane kalduvus sattuda söömisest sõltuvusse väärib omaette tähelepanu. Kes ei oleks kuulnud ütlemisi „Võta amps ja pea aru“ või „Parem suutäis soolast kui maotäis magedat“, millest esimene on salalik ja teine terroristlik, kuna propageerib kangete söökide tarbimist. Maapiirkondades ja sõjaväes pole kadunud komme võtta hommikuti linnupetet, isiklike tähtpäevade ja riiklike pühadega seondub endiselt tava tulla hulgakesi kokku toitu kuritarvitama, kirikus käiakse ikka veel armulaual oblaate manustamas, milline paganlik ja barbaarne komme peaks ometi olema ammu põlu all.

          Lootust on andnud Eesti taasiseseisvumine ja eriti liitumine Euroopa Liiduga. Kui enne olime suhteliselt leppimatud ainult roolisöödikute suhtes, siis nüüd võtame täiel rinnal mõõtu kultuurilistest naaberrahvastest. Tasapisi ja pöördumatult on keelustatud söömine rongi-, bussi- ja lennujaamades, avalikkus taunib toidureklaame. Kardinaalseks ja väga vajalikuks sammuks osutus söömise keelamine kõigis avalikes söögikohtades. Kahjuks on veel tänini keelustamata söömine välisööklates. Peale halva eeskuju on see ka eluohtlik naabruses viibivatele mittesööjatele, kes peavad passiivselt kannatama ebatervete söögilõhnade käes. Ootame selles osas ranget ja tõlgendamist mittelubavat seadust! Tervitada tuleb omavalitsuste initsiatiivi, kes on mõnel pool kehtestanud piirangud toiduainete kättesaadavusele, seda eriti pühade ajal ja eriti meie ilusas pealinnas. Oma osa annavad kampaaniad nt „Igale seltskonnale mittesööv juht“ ja söömatõvest tervenenute anonüümsed ühendused.

          Loomulikult pole see kõik kaugeltki piisav. Käesolev artikkel ei püüa ilustada tegelikkust - eelpool mainitud positiivsetele arengutele peab tulema lisa, on aeg jätkata jõulist söömavastast tegevust ja seda riiklikul ja seadusandlikul tasemel.

          Siin võiks pühenduda kahele põhilisele suunale – individuaalsele mõjutamisele ja sotsiaalsetele meetmetele. On aeg seadustada alustuseks liigsööjate ja seejärel muidusööjate vastased reeglid. Ei piisa ainult ülekaaluliste indiviidide avalikust häbistamisest, tuleb jõustada karistavad paragrahvid. Tööandjal peab olema õigus töölesoovijat kaaluda! Tänavapildist peab kaduma söönud inimese tuhm pilk ja seosetu kõne! Tsiviilseadustikku oleks vaja täiendusi, näiteks paragrahvi, mis lubaks arreteeritud rasvamagu hoida arestikambris kuni tema kõhnumiseni ilma kohtu korralduseta. Sotsiaalsfääris tuleb hakata piirama toidukaupluste arvu ja nende lahtioleku aegu, tuleb vähendada toiduainete assortimenti ja alandada kvaliteeti ning kehtestada piirangud ostude hulgale. Vaheetapina lõpliku toidust loobumise eel oleks otstarbekas rakendada ranget politseilist järelevalvet ja talongisüsteemi. Vajalik progress tuleks kirjutada põhiseadusse eraldi peatükina.

          Meie tee ei saa olema kerge. Ikka kuuldub tagurlike elementide häälitsusi, kes demagoogitsevad mingite „inimvabaduste“ teemadel. Mõned neist säutsujatest on kõrgema haridusega, mõned koguni pedagoogid! Sellised vastutustundetud tüübid jutlustavad kodaniku õigusest osta oma raha eest igal kellaajal süüa ja tarbida siis nii palju kui hing ja magu lubavad. Asi pole nii, hüüame meie! Söömine ei ole era- vaid üldrahvalik asi! Teame selliseid „professoreid“, kes olles lõpetanud oma silmakirjaliku propaganda, hiilivad poodi, ostavad raamatu või ajalehe asemel käntsaka rasvast sealiha ja õgivad selle pooltoorelt nahka. Siis aga tulevad tagasi auditooriumisse ja matsutavad malbelt huuli.

          Tähtis roll on täita kunstimeistritel. „Loomingulisuse“ sildi all propageeritakse kujutletamatuid sigadusi nii trükis, laval kui filmilinal. Alles oli meie ekraanidel linateos illegaalsetest kaptenitest, kes rikastusid salapudru vedamisega Eestist Soome. Rahvas kutsus neid „pudrukuningateks“ ja isegi austas nende seadusrikkujalikku vaimu ning prisket (kas pole tähendusrikas!) rahapunga. Leidub „kunstnikke“, kes lubavad endile mitmesuguseid gurmaanlikke nilbusi, sigitavad juhuvahekordades endasuguseid pudrupäid ning julgevad sellist käitumist vabandada „looja vabadusega“. Õnneks on sellised kõrvalekalded regressiivse iseloomuga ja lihtsalt kõrvaldatavad kohustusliku riikliku meditsiinilise kontrolli ning tõhusa tsensorameti loomisega.

          Kõige tähtsam, kõige peamine on aga ikkagi rahva enda vaba initsiatiivi rakendamine. Peame jõudma nii kaugele, et iga kodanik on söömise ilmingute suhtes leppimatu, valvab esialgu ennast, seejärel aga juba ka kaaskodanikke. Riigil tuleb koheselt leida vahendeid nende rahaliseks premeerimiseks, kes teavitavad õigusorganeid igast pahatahtlikust söömisnähust. Käes on aeg käituda printsipiaalselt provokaatoritega, kes üritavad inimesi eksitada loosungitega „Süües kasvab isu“, „Kelle jalg tatsub, selle suu matsub“ või sofistikaga „Pahmast tallava härja suud ei saa sulgeda“ ja „Ega`s suu pole seinapragu“.
          Muidugi pole suu seinapragu, praod tuleb täis toppida, suu aga kinni pidada.

          Ainult nii, ühes meeles ja keeles leiame uue, tervisliku, vaba ja saleda tuleviku.
          Olgu see meile, meie lastele ja lastelastele paras !


Samurai Watsaimatsu                                                                                      2008

Sunday, December 9, 2012

ARENGU KAVA


          Aegadel, mil majanduslangus oli täies hoos kuid rahvas oma juhte veel armastas, külastas meie teatrit kultuuriministeeriumi nõunik. Kohtumise teemaks oli teatri arendamine uuel, tänapäevasel viisil.
          Nõunik - sümpaatne ebakompetentne mees - esines ladusalt, teatas, et peab olema programm pikemas perspektiivis, tuleb positiivselt kaasata laiu vaatajatehulki, dekadentsi kalduv elitaarsus pole jätkusuutlik, lavakunst peab inimesi kõnetama jne. Noh,sellist plära olime ennegi kuulnud ega saanud aru, mida ta meist õieti tahab.
          Esitati küsimusi. Küsimused olid konkreetsed, puudutasid teatri ja riigi vahekordi ning raha. Kas riik kui omanik kavatseb tulevikus hoolitseda maja ülalpidamiskulude eest? Milliseks kujuneb kultuuriministeeriumi toetuste ja teatri omatulude suhe?
          Meie asjatundmatus vihastas ettekandjat, kes selgitas juhmivõitu teatriinimestele oma sõnumit veel kord:
-        riiklikku toetust saate siis, kui esitate tähtajaks teatri arengukava,
-        ministeeriumis selle kava pealt vaadatakse, kas teid toetada või ei,
-        kui toetataksegi, siis kindlasti vähemaga kui praegu!
          Sellega oli koosolek lõppenud. Direktor läks nõunikuga oma kabinetti ja pani ukse seestpoolt kinni. Autosohver Otu, mina ja veel mõned teemale pühenduda ihalevad isikud siirdusid Kängu ja Plasku garderoobi elu ning arengu üle järele mõtlema.

ELU ÜLE JÄRELE MÕTLEMISE PROTOKOLL
          Autosohver Otu ütles kohe, et tema enam garderoobi naisi ei too. Et alati, kui ennast täis kaanite, saadate mind naisi tooma ja et tegemist on Dekadentsi ning Allakäiguga. Puuduvat positiivne perspektiiv ja konstruktiivne areng.
          See oli tema poolt alatu ning eelkõige ootamatu, sest meie polnud kunagi Otul keelanud naisi käsitleda kõikvõimalikest perspektiividest, kaasa arvatud positiivne koos kõikvõimalike hilisemate arengutega konna- ja kotkaperspektiivi suundadel.
          Nõutus oli siiski lühiajaline, sest samal hetkel sisenes sm Tasku vennasgarderoobist, süli täis mitmesuguseid pikema perspektiivi tundelisi anumaid. Võtsime istet, kommunikeerusime ning asusime ette pandud teemasid arendama. Tõstatasime teemad järjekorras ning arendasime neid kuni teemad oli ammendatud.
          Teemade ammendumisega ei kaasnenud oodatud satisfaktsiooni. Oh kuidas vajasime veel teemasid! Kuid meil olid varuks vaid kaks aastaaega, maja ülalpidamiskulud ja siis veel kaks aastaaega! Aeg hakkas otsa saama, kõik hakkas otsa saama, Georg Ots oli surnud aga meie veel mitte!
          Siis tõusis Kängu ja pani meie ette mitte kava, vaid ARENGUTAVA projekti. Projekti ärakuulamisel, äraarutamisel ning ära töösse suunamisel demokraatlikke libastumisi ei esinenud – kõik olid nõus, et Otu sõidab tavakohaselt teemadele järele ning võtab tagasiteel üksiti ka naised kaasa.
          Maja ülalpidamiskulud lubas kanda sm Tasku. See, et Kängu ta sm Plaskuga segamini ajas ning talle korgi peale keeras, on ilmekas näide loomingulise ARENGUTAVA tegemisega kaasnevatest kreatiivsetest arabeskidest.
          KOOSOLEKU OTSUS:
          Autosohvrid ja üldse kõik Juhid on ja jäävad ka tulevikus OTUDEKS!

          Tänaseks on majanduslangus endiselt jõus ja rahvas armastab oma juhte üha vähem. Koosolekuid peetakse endiselt, viimane, milles osalesin, oli teatriliidu oma, kus avakõne pidas tuttav seltsimees kultuuriministeeriumist.
          Ta esines ladusalt, viskas nalja, vastas heatujuliselt küsimustele, oli muide vahepeal edutatud asekantsleriks. Tema pikka ja ilusat kõnet võis kokku võtta järgmiselt:

- VÕIM.                       Meil on võim.
- VASTUTUS.           Meie ei vastuta.
- KOHUSTUSED.    Kohustused on teatritel.
- RAHA.                     Ei saa. (Natuke saab, aga põhiliselt leidke ise)

          Teatrirahvas kuulas, kes tähelepanelikult, kes juhmi ilmega. Esineja muheles, tema karv läikis, tundus, et tema isiklik arengukava oli vahepeal head vilja kandnud.

          Teatrikülastuste ja poliitreitingute statistika kinnitab, et vilja on kandnud ka teatrite arengukavad – meie rahvas armastab oma teatrit märksa enam kui oma juhte.


ELU VÕIMALIKKUSEST 2


          Emal on oma pikast elust paljutki rääkida. Mõnda lugu meenutab ta iga päev, mõnda ülepäeviti.

          Kaks lugu on sellised:

Esimene.
          „Mina kasvasin üles Brasiilias. President Kubitscek ehitas džunglisse uue pealinna. Selle kavandas arhitekt Niemeyer, minu vend Ardi oli seal inseneriks, pani presidendipaleele mingeid torusid. Linn tehti keset džunglit, valitsus kolis rannikult ära ning president lootis, et peagi tulevad ka ärimehed, kaupmehed ja palju muid inimesi.
          Aga kedagi ei tulnud, sest keegi ei taha ju džunglis elada.“

Teine.
          „Mina kasvasin üles Brasiilias. Meie pere oleks sinna jäänudki, aga 38-ndal kutsus Konstantin Päts eestlasi Eestisse tagasi ja maksis sõidu eest. Mamma ja papa otsustasid kodumaale minna ehkki tuttav türklane* hoiatas: „Donna Emma, ärge minge, Euroopas tuleb sõda!“
          Meile, lastele, Eesti üldse ei meeldinud. See mõni Eesti, inimesedki olid koledad! Õde Angeela teatas: „Mamae, korre para ver se navio esta ainda no porto, vamas voltar para Brasil!“**
          Siis tulid venelased ja algas sõda.“

          Kui ema jutustab, siis teeb ta seda sissepoole. See pole just päris omaette kõnelemine, auditoorium peab olema, kuid kuulajad võivad vabalt vait olla ja omi mõtteid veeretada.
          Lood ise on tänu korduvatele esitamistele sõna-sõnalt samad - justkui salvestused.


          Ühel päeval kuulsime emalt aga sellise huvitava loo:

          „Mina kasvasin üles Brasiilias. President Kubitschek ehitas džunglisse uue pealinna, minu vend Ardi pani presidendipaleele mingeid torusid. Siis kutsus Konstantin Päts eestlasi Eestisse tagasi, maksis sõidu eest ning lootis, et tulevad ärimehed, kaupmehed ja palju muid inimesi.
          Aga kedagi ei tulnud, sest keegi ei taha ju džunglis elada.“


          Meie hoidsime naeru tagasi, ema tegi üllatunud ja natuke prohvetliku näo. Paus ei kestnud siiski pikalt, ema lõi käega ning alustas järgmist lugu:

          „Mina kasvasin üles Brasiilias. Brasiilia avastas Pedro Alvares Cabral. Suurem osa Brasiiliast on džungel…“


* tegelikult vist süürlane
** Mamma, jookse ruttu sadamasse ja vaata, kas laev on alles, et viiks meid Brasiiliasse!

Friday, December 7, 2012

ELU VÕIMALIKKUSEST



            Elame abikaasaga juba üle kolme kuu minu ema pool.

            Meie hoolealune - kellele ema, kellele mamma, mõnikord lihtsalt „mammu” – annab oma hooldusõele ja -vennale pidevat tegevust ning ega muuks aega üle jäägi. Ja mis muu see olema peakski, meie oleme töötud, ema pensionär.
            Kolm mõttetut vanainimest.

            Tänane päev algas vara, kell üks öösel läks mamma sahvrisse ja sõi ära talle hommikusöögiks mõeldud pudru. Üritust kureeris minu naine, mina olin õhtul tähistanud kohalikust loomeliidust väljaastumist ning viibisin valge veini soodsa mõju all.

            Kell kolm käis mamma tualetis. Järgnesin tema eeskujule.

            Kell viis toimus vannitoas pükste pesemine. Naine õnneks ei ärganud, järelevalvet teostasin mina. Võin liialdamata tunnistada, et kulus vannitäis vett.

            Kell kuus hakkas mamma toas raadio mängima.

            Kella seitsmeks olin piisavalt ärgas, et asuda perele kohvi keetma. Mamma edestas oma tavagraafikut kahe-kolme tunniga, istus reipalt lauda ning küsis putru: „Kes pudru ära sõi? Mina või? Raske uskuda, olin 18 aastat kirjastuse juhataja, mul on ikkagi aru peas. Kas on ikka või?“

            Hommikusöök vältas kaks tundi, kureerisin mina, sest abikaasa käis vahepeal arsti juures vererõhku mõõtmas. Mamma sõi võileibu, tegi paar tükki juurdegi, jõi ära kogu kohvi ning kahetses, et putru ei pakutud. Mina kütsin ahju ja pliiti, keetsin mune ning pesin nõusid.

            Kell pool kümme jõudis naine tagasi ja tegi uue kannutäie kohvi. Vererõhk olnud korras. Miks see ei peakski korras olema, võtame mõlemad iga päev vererõhurohtu.

            Mina tegin samal ajal muna-juustu-tomatisalatit. Mammal läheb mõnikord söögikordade vahel kõht tühjaks, siis on hea salatit võtta. Söögikorrad ja süstimised on meil kell kümme, kell üks, kell neli ja kell kaheksa, lisaeineid tuleb ette neli kuni kuus korda ööpäevas.

            Kell kümme istusin arvuti taha ja mõtlesin, et paneks õige tänase hommiku kirja. Et ei tuleks pärast meenutada mamma manitsust: „Kui mina peaksin ükskord ära kaduma, siis te alles mõistate, millest olete ilma jäänud!“

            Pool üksteist käisin vaatamas, mida uut teoksil. Tütar oli lapselapse meile toonud, naine hoidis last, pesi nõusid, mamma jõi köögis kohvi ning sõi salatit.

            Alanud oli järjekordne teguderohke päev.

Minu naine teeb peagi putru ja paneb selle sahvrisse hommikusöögi jaoks valmis.

Mina lähen vist lund rookima. Või prooviks tukastada, öösel sai vähe magada?

            Varsti on lõuna.

jõulukuu viiendamal 2012

LAVASTAJA UNEROHI

See lugu on kirja pandud mitu aastat tagasi. Mis on vahepeal muutunud? Kes on vahepeal muutunud? Kus on midagi muutunud?
        

  Olen lavastaja.

Räägin teile oma viimasest tööst, lavastusest, mis valmis juba tüki aja eest, ning etendub nüüd õhtust õhtusse, etendub ringreiside ajal mõnikord ka päeval, etendub mõnikord ka mingitel imelikel kellaaegadel Vilniuse või Viini festivalidel. Aga etendub ja etendub, sest saalid on kogu aeg täis, ma käin iga kord rõdu pealt piilumas ja tegelikult poleks seda vajagi, sest näen seda administraatori näost, kui etendus on alanud, mina istun vaatajatest tühjaks nõrgunud teatrikohvikus, joon konjakit ja vaatan baaritüdrukutega lobisevat administraatorit.
Kaalusin “Jensoe Brekka vaikse vile” kavva võtmist pikalt. Töötan küll lavastajana juba enam-vähem kolmsada aastat (ha-ha), aga ei ole varem tahtnud selle kaheksavaatuselise klassikalise draamaga tegemist teha. Pealegi on pärast seda, kui Lünselõpp ta ülemöödunud sajandil kirja pani, seda tükki vähemalt korra viie aasta jooksul kuskil ikka lavale pandud. Minu meelest on Lünselõppi tekst raskepärane ja lugu ise küllaltki igav, pealegi on seal üle saja tegelase, kes peavad autori tahtel pidevalt igasuguseid kaelamurdvaid trikke tegema. Lisaks veel orkester ja muu pürotehniline tilu-lilu.
Aga kavva ta lõpuks võetud sai. Võib-olla käis direktor peale või tundsin ise, et kolmesaja esimene aasta hakkab läbi saama, võib-olla olid mul muud motiivid.

Alustasin nimitegelase valikust. Siin polnud pikalt mõtlemist – helistasin kohe pealinna esiteatri esinäitlejale Vuuk Putremile, tegin talle ettepaneku, nädala pärast saabus jaatav vastus ning me võisime hakata proovigraafikut kokku panema. Meie trupis tekitas minu otsus küll paksu verd, aga avalikult jäi see välja valamata. Vuuk on väga armastatud näitleja, kui tema kaasa teeb, täidavad kassat mitte ainult keskealised vaid ka noorepoolsed vanatüdrukud, ärimehed ning viimase aja trendina isegi poliitikud oma naistega. Mina teda ei salli, ta on vastik tüüp, karsklane ja väristab häält, kui kooliõpilastega kohtub. Aga paljud näitlejad on samasugused. Muide, sõbrad kutsuvad teda Puuksuks.
Noppisin veel siit-sealt, teistest teatritest ja vabakutseliste hulgast, massistseenidesse palkasime ooperikoori ning muidugi oma trupp läks täies koosseisus käibesse.
Kunstniku koha pealt oli meil direktoriga pisuke murdmine, mina olin juba luure korras kombanud pinda Seerav Maria Eefeu juures, direktor aga kukkus eelarve pärast värisema, nii et ma pidin natuke lavastaja häält tegema. Kompromissina leppisime lõpuks kokku, et tuleb ikkagi Eefeu, aga valguse tellime mitte “Compakt Naelast” vaid “Shinto Un”`ist. See oli mul õigupoolest algusest peale plaanis, kuna sealne Pekka on täitsamees.
Ja töö läks lahti. Kuna muid lavastusi niikuinii teha ei saanud, tegime proove korraga kahes saalis ja kaks korda päevas. Ooperikoor harjutas omi misanstseene keldris ja jõi ennast igal õhtul kohvikus täis, Eefeu keeras hiigla ägedad lava- ja kostüümikavandid kokku ja asus tegelikult õmblustöökotta elama, kuhu naised talle kohvi ja korpi järele tõid. Minul polnud eriti palju tegemist, sest teksti ma ei kärpinud ja kogu tegevus käis täpselt remarkide järgi. Nii palju tüli ikka oli, et astusin iga päev läbi ja sõimasin inspitsienti. Iga päev kaks korda, kõik need neetud üheksa nädalat järjest.

Lõpuks saabus kümnes, peaproovide nädal. Ajakirjandus kihises ja kääritas muidugi juba ammu, kriitikudki olid juba oma eelkirjeldustega paksu vorstilõigu võileivale teeninud, aga see, mida laval nägin, avaldas isegi minule muljet. Eefeu oli osa teatri tagaseinast ära lammutanud, nöörlagi kihises moodsast valgustehnikast ning Pekkal oli õnnestunud pöördlava alt valgustada, kui nimetada ainult mõnda silmahakkavat kujundusdetaili. Kostüümid olid kah sõnulseletamatud, ning neid vahetati mitu korda ühe vaatuse jooksul.
Kaks päeva istusin niisama, siis hakkasin kärpeid ja korrektuure tegema.
Kärpisin kõvasti Puuksu teksti ja kogu muu teksti kärpisin täiesti välja. Seega ei olnud ülejäänud sadakonnal näitlejal enam lavale asja, kuid ma palusin neil töö ajal garderoobidest mitte lahkuda.
Jätsin ära massistseenid ooperikooriga, kuid lubasin kooriliikmetel töö ajal viibida kuuldekauguses, üle tee asuvas lokaalis.
Kuna näitlejaid peale Puuksu laval vaja polnud, siis polnud vaja ka kostüüme, rekvisiiti ega mööblit. Tõin selle asemele kodust ühe tooli ja laualoksu, aga lavamehed, riieturid ning rekvisiitorid pidid mõistagi töö ajal tööl olema, sest etenduse alguseks üles seatud dekoratsioonid tuli iga kord jalust ära koristada ja lõhutud tagaseina ette kardin riputada.
Peaosalise välisilmet sai lihtsustatud – Puuks oma kampsuni ja seablondi ilmega on igati OK ja grimmiosakond tohtis selle otsuse vastuvõtmise järel kohal olla ja kohvi juua.
Valguskujunduse korrektuurid kujunesid õigust ütelda kõige kergemateks – Pekka laseb nüüd minu korraldusel alustuseks kõik tuled surnuks (esimene valguspilt), siis tuleb Puuks ja paneb küünla põlema (teine valguspilt) ja lõpupoole puhub küünla jälle ära (kolmas valguspilt). Pekka istub assistentidega puldis, aga kas nad vaatavad seal arvutisse löödud viitsadat pilti või teevad niisama suitsu, mina kontrollimas ei käi. Pole loomult väiklane inimene.
Kuna inspitsient sai kontrolletenduseks orkestri viimaks niikaugele, et nad enam ei nihele, vaid istuvad kogu etenduse aja oma augus hiirvaikselt, siis polnud mul enam vaja ka inspitsienti sõimata, vaid ma tundsin, kuidas sisemine hääl ütles: “Valmis !”.

Nüüd on esietendusest üle aasta möödas ja meie ühistöö etendunud täissaalidele ligi nelisada korda. Esietenduse lavaline hoog ja saalipoolne kontsentreeritud heatahtlikkus ei näita närtsimise märke. Kassa kõliseb, ehkki oleme juba kolm korda piletihindu kahekordistanud, lisaks kõlisevad minu riiulil peaauhinnad nii kodumaistelt kui rahvusvahelistelt teatriüritustelt. Puuksul pole tekst kordagi segamini läinud, sest lubasin tal rääkida oma sõnadega sellest, mis talle meeldib. Ja talle meeldib ja vaatajatele meeldib ja kriitikutele meeldib.

Direktorile ka nagu meeldiks, ehkki talle ei meeldi eriti väljasõitudega kaasnevad kulud. Saja näitleja, massi, orkestri, kogu teenindava personali sõidutamine ja majutamine ning dekoratsioonide ja valguspargi vedu maksab kõva kopika. Tõsi – piletitulud on tublisti suuremad ning riiklike ja erafondide toetused meile lahkelt vallali.
 “Jensoe Brekka vaikse vile” lavastusest meie teatris on kirjutatud mitu väitekirja ja mõned on praegu kirjutamisel. Juba on siginenud epigoonid ja mahasehkendajad, aga mõistagi ei tule neil midagi ligilähedastki välja. Vormi kopeerimine pole kunagi tulemusrikas, meetod on tähtis, kulla sõbrad !  Kõigepealt tuleb aga meetodi peale tulla. Või peab meetod peale tulema.
Ja mina istun vaatajatest tühjaks nõrgunud teatrikohvikus, joon konjakit, vaatan baaritüdrukutega lobisevat administraatorit. Tulevad naised, ostavad kohvi ja korpi kaasa. Direktor läheb mööda, tahaks nagu midagi öelda, aga ei ütle. Mina ka ei ütle, mina räägin teile oma lugu ning üle tee olevast lokaalist kostub ooperikoori joobnud lällamist.

Olen lavastaja.