Friday, December 14, 2012

ARSTI ABI


          Tohtrid räägivad ikka, et parimaks ravimiks olevat patsiendi usk rohu väe sisse, veelgi tõhusam arstirohi aga abivajajaga rääkimine. Ei mõista vastu vaielda, seda tõde tunnistab isegi polkovniku lesk - üks eesti ajaloo väljapaistvamaid haigeid - Juhan Smuuli samanimelise arstiteadusliku traktaadi kangelanna.

          Tõe kriteeriumiks on teadagi praktika ja tõe otsimine viis mind ühel kaunil hommikul perearsti ukse taha. Olin nimelt täheldanud oma muidu terves kehas teatud tervisehäirete praktilisi ilminguid.

          Õues säras kevadpäike, puudel pakatasid pungad, polikliiniku hämaras koridoris ootasid vaiksed, raagus nägudega inimesed. Lõhnas medikamentide või puhastusvahendite järele.
          Väljaõppinud proviisor Oskar Luts on kirjutanud sellise õhu tervislikust mõjust, niisiis hingasin tänulikult sisse ja enesetunne läks kohe paremaks, ainult kange suitsuisu tuli peale. Vaatasin raagus ilmeid enda ümber ning ootasin edasi.

          Elukogemus on mulle ammugi õpetanud, et ootamine on tähtis inimlik tegevus, esmakordselt sain aga aimu ootamise tervistavast mõjust. Kui mind lõpuks kabinetti paluti, olid mu pakilised tervisehäired praktiliselt taandunud.

          Nii ma arstile ütlesingi, kes vastas „Mnjah?“ ning viis siiski minu juba tervenenud keha kallal läbi rea ilmselt talle isiklikult huvi pakkuvaid uuringuid. Uuringute käigus ütles ta mitu korda „Mnjah!“, mida kuulasin tähelepanelikult, sest mööngem, et ka hea tervisega inimesel pole veel parema tervise vastu midagi.

          Lõpuks võttis arst prillid eest, vaatas mind veel veidi ja lausus siis järgmised kuldsed sõnad:
          „Härra Veeretaja, arvestades teie iga, on teie tervis lihtsalt suurepärane.
          Sellegipoolest soovitan edaspidi võtta iga päev tabletike aspiriini.
          Võib olla surete siis pisut hiljem südamerabandusse, millesse muide, arvestades teie iga ja elukombeid, te varem või hiljem kahtlemata surete!“


          Pungad puhkesid, päike säras ja mina kõndisin rõõmsalt kodu poole. Tundsin, et kevad on lõputu, elu igavene ja enesetunne suurepärane.
          See tunne pole tänini kadunud.

          Paraku ununeb tabletikese võtmine mul tavaliselt ära, sest kui väsimus ja vanadus tunda annavad, piisab tohtri jutu meenutamisest.

          Näete nüüd, kui vägev on hea sõna raviv toime!

No comments: