Emal on oma
pikast elust paljutki rääkida. Mõnda lugu meenutab ta iga päev, mõnda ülepäeviti.
Kaks lugu
on sellised:
Esimene.
„Mina
kasvasin üles Brasiilias. President Kubitscek ehitas džunglisse uue pealinna.
Selle kavandas arhitekt Niemeyer, minu vend Ardi oli seal inseneriks, pani
presidendipaleele mingeid torusid. Linn tehti keset džunglit, valitsus kolis
rannikult ära ning president lootis, et peagi tulevad ka ärimehed, kaupmehed ja
palju muid inimesi.
Aga kedagi
ei tulnud, sest keegi ei taha ju džunglis elada.“
Teine.
„Mina
kasvasin üles Brasiilias. Meie pere oleks sinna jäänudki, aga 38-ndal kutsus
Konstantin Päts eestlasi Eestisse tagasi ja maksis sõidu eest. Mamma ja papa otsustasid
kodumaale minna ehkki tuttav türklane* hoiatas: „Donna Emma, ärge minge, Euroopas
tuleb sõda!“
Meile,
lastele, Eesti üldse ei meeldinud. See mõni Eesti, inimesedki olid koledad! Õde
Angeela teatas: „Mamae, korre para ver se
navio esta ainda no porto, vamas voltar para Brasil!“**
Siis tulid
venelased ja algas sõda.“
Kui ema
jutustab, siis teeb ta seda sissepoole. See pole just päris omaette kõnelemine,
auditoorium peab olema, kuid kuulajad võivad vabalt vait olla ja omi mõtteid
veeretada.
Lood ise on
tänu korduvatele esitamistele sõna-sõnalt samad - justkui salvestused.
Ühel päeval
kuulsime emalt aga sellise huvitava loo:
„Mina
kasvasin üles Brasiilias. President Kubitschek ehitas džunglisse uue pealinna,
minu vend Ardi pani presidendipaleele mingeid torusid. Siis kutsus Konstantin
Päts eestlasi Eestisse tagasi, maksis sõidu eest ning lootis, et tulevad ärimehed,
kaupmehed ja palju muid inimesi.
Aga kedagi
ei tulnud, sest keegi ei taha ju džunglis elada.“
Meie hoidsime
naeru tagasi, ema tegi üllatunud ja natuke prohvetliku näo. Paus ei kestnud siiski
pikalt, ema lõi käega ning alustas järgmist lugu:
„Mina
kasvasin üles Brasiilias. Brasiilia avastas Pedro Alvares Cabral. Suurem osa
Brasiiliast on džungel…“
** Mamma, jookse ruttu sadamasse ja vaata,
kas laev on alles, et viiks meid Brasiiliasse!
No comments:
Post a Comment