Olen lavastaja.
Räägin teile oma
viimasest tööst, lavastusest, mis valmis juba tüki aja eest, ning etendub nüüd
õhtust õhtusse, etendub ringreiside ajal mõnikord ka päeval, etendub mõnikord
ka mingitel imelikel kellaaegadel Vilniuse või Viini festivalidel. Aga etendub
ja etendub, sest saalid on kogu aeg täis, ma käin iga kord rõdu pealt piilumas
ja tegelikult poleks seda vajagi, sest näen seda administraatori näost, kui
etendus on alanud, mina istun vaatajatest tühjaks nõrgunud teatrikohvikus, joon
konjakit ja vaatan baaritüdrukutega lobisevat administraatorit.
Kaalusin “Jensoe
Brekka vaikse vile” kavva võtmist pikalt. Töötan küll lavastajana juba
enam-vähem kolmsada aastat (ha-ha), aga ei ole varem tahtnud selle
kaheksavaatuselise klassikalise draamaga tegemist teha. Pealegi on pärast seda,
kui Lünselõpp ta ülemöödunud sajandil kirja pani, seda tükki vähemalt korra
viie aasta jooksul kuskil ikka lavale pandud. Minu meelest on Lünselõppi tekst
raskepärane ja lugu ise küllaltki igav, pealegi on seal üle saja tegelase, kes
peavad autori tahtel pidevalt igasuguseid kaelamurdvaid trikke tegema. Lisaks
veel orkester ja muu pürotehniline tilu-lilu.
Aga kavva ta
lõpuks võetud sai. Võib-olla käis direktor peale või tundsin ise, et kolmesaja
esimene aasta hakkab läbi saama, võib-olla olid mul muud motiivid.
Alustasin
nimitegelase valikust. Siin polnud pikalt mõtlemist – helistasin kohe pealinna
esiteatri esinäitlejale Vuuk Putremile, tegin talle ettepaneku, nädala pärast
saabus jaatav vastus ning me võisime hakata proovigraafikut kokku panema. Meie
trupis tekitas minu otsus küll paksu verd, aga avalikult jäi see välja
valamata. Vuuk on väga armastatud näitleja, kui tema kaasa teeb, täidavad
kassat mitte ainult keskealised vaid ka noorepoolsed
vanatüdrukud, ärimehed ning viimase aja trendina isegi poliitikud oma naistega.
Mina teda ei salli, ta on vastik tüüp, karsklane ja väristab häält, kui
kooliõpilastega kohtub. Aga paljud näitlejad on samasugused. Muide, sõbrad
kutsuvad teda Puuksuks.
Noppisin veel
siit-sealt, teistest teatritest ja vabakutseliste hulgast, massistseenidesse
palkasime ooperikoori ning muidugi oma trupp läks täies koosseisus käibesse.
Kunstniku koha
pealt oli meil direktoriga pisuke murdmine, mina olin juba luure korras
kombanud pinda Seerav Maria Eefeu juures, direktor aga kukkus eelarve pärast
värisema, nii et ma pidin natuke lavastaja häält tegema. Kompromissina
leppisime lõpuks kokku, et tuleb ikkagi Eefeu, aga valguse tellime mitte
“Compakt Naelast” vaid “Shinto Un”`ist. See oli mul õigupoolest algusest peale
plaanis, kuna sealne Pekka on täitsamees.
Ja töö läks lahti.
Kuna muid lavastusi niikuinii teha ei saanud, tegime proove korraga kahes
saalis ja kaks korda päevas. Ooperikoor harjutas omi misanstseene keldris ja
jõi ennast igal õhtul kohvikus täis, Eefeu keeras hiigla ägedad lava- ja
kostüümikavandid kokku ja asus tegelikult õmblustöökotta elama, kuhu naised
talle kohvi ja korpi järele tõid. Minul polnud eriti palju tegemist, sest
teksti ma ei kärpinud ja kogu tegevus käis täpselt remarkide järgi. Nii palju
tüli ikka oli, et astusin iga päev läbi ja sõimasin inspitsienti. Iga päev kaks
korda, kõik need neetud üheksa nädalat järjest.
Lõpuks saabus
kümnes, peaproovide nädal. Ajakirjandus kihises ja kääritas muidugi juba ammu,
kriitikudki olid juba oma eelkirjeldustega paksu vorstilõigu võileivale
teeninud, aga see, mida laval nägin, avaldas isegi minule muljet. Eefeu oli osa
teatri tagaseinast ära lammutanud, nöörlagi kihises moodsast valgustehnikast
ning Pekkal oli õnnestunud pöördlava alt valgustada, kui nimetada ainult mõnda
silmahakkavat kujundusdetaili. Kostüümid olid kah sõnulseletamatud, ning neid
vahetati mitu korda ühe vaatuse jooksul.
Kaks päeva istusin
niisama, siis hakkasin kärpeid ja korrektuure tegema.
Kärpisin kõvasti
Puuksu teksti ja kogu muu teksti kärpisin täiesti välja. Seega ei olnud
ülejäänud sadakonnal näitlejal enam lavale asja, kuid ma palusin neil töö ajal
garderoobidest mitte lahkuda.
Jätsin ära
massistseenid ooperikooriga, kuid lubasin kooriliikmetel töö ajal viibida
kuuldekauguses, üle tee asuvas lokaalis.
Kuna näitlejaid
peale Puuksu laval vaja polnud, siis polnud vaja ka kostüüme, rekvisiiti ega
mööblit. Tõin selle asemele kodust ühe tooli ja laualoksu, aga lavamehed,
riieturid ning rekvisiitorid pidid mõistagi töö ajal tööl olema, sest etenduse
alguseks üles seatud dekoratsioonid tuli iga kord jalust ära koristada ja
lõhutud tagaseina ette kardin riputada.
Peaosalise
välisilmet sai lihtsustatud – Puuks oma kampsuni ja seablondi ilmega on igati
OK ja grimmiosakond tohtis selle otsuse vastuvõtmise järel kohal olla ja kohvi
juua.
Valguskujunduse
korrektuurid kujunesid õigust ütelda kõige kergemateks – Pekka laseb nüüd minu
korraldusel alustuseks kõik tuled surnuks (esimene valguspilt), siis tuleb
Puuks ja paneb küünla põlema (teine valguspilt) ja lõpupoole puhub küünla jälle
ära (kolmas valguspilt). Pekka istub assistentidega puldis, aga kas nad
vaatavad seal arvutisse löödud viitsadat pilti või teevad niisama suitsu, mina
kontrollimas ei käi. Pole loomult väiklane inimene.
Kuna inspitsient
sai kontrolletenduseks orkestri viimaks niikaugele, et nad enam ei nihele, vaid
istuvad kogu etenduse aja oma augus hiirvaikselt, siis polnud mul enam vaja ka
inspitsienti sõimata, vaid ma tundsin, kuidas sisemine hääl ütles: “Valmis !”.
Nüüd on
esietendusest üle aasta möödas ja meie ühistöö etendunud täissaalidele ligi
nelisada korda. Esietenduse lavaline hoog ja saalipoolne kontsentreeritud
heatahtlikkus ei näita närtsimise märke. Kassa kõliseb, ehkki oleme juba kolm
korda piletihindu kahekordistanud, lisaks kõlisevad minu riiulil peaauhinnad
nii kodumaistelt kui rahvusvahelistelt teatriüritustelt. Puuksul pole tekst
kordagi segamini läinud, sest lubasin tal rääkida oma sõnadega sellest, mis
talle meeldib. Ja talle meeldib ja vaatajatele meeldib ja kriitikutele meeldib.
Direktorile ka
nagu meeldiks, ehkki talle ei meeldi eriti väljasõitudega kaasnevad kulud. Saja
näitleja, massi, orkestri, kogu teenindava personali sõidutamine ja majutamine
ning dekoratsioonide ja valguspargi vedu maksab kõva kopika. Tõsi – piletitulud
on tublisti suuremad ning riiklike ja erafondide toetused meile lahkelt
vallali.
“Jensoe Brekka vaikse vile” lavastusest meie
teatris on kirjutatud mitu väitekirja ja mõned on praegu kirjutamisel. Juba on
siginenud epigoonid ja mahasehkendajad, aga mõistagi ei tule neil midagi
ligilähedastki välja. Vormi kopeerimine pole kunagi tulemusrikas, meetod on
tähtis, kulla sõbrad ! Kõigepealt tuleb aga
meetodi peale tulla. Või peab meetod peale tulema.
Ja mina istun
vaatajatest tühjaks nõrgunud teatrikohvikus, joon konjakit, vaatan
baaritüdrukutega lobisevat administraatorit. Tulevad naised, ostavad kohvi ja
korpi kaasa. Direktor läheb mööda, tahaks nagu midagi öelda, aga ei ütle. Mina
ka ei ütle, mina räägin teile oma lugu ning üle tee olevast lokaalist kostub
ooperikoori joobnud lällamist.
Olen lavastaja.
No comments:
Post a Comment