Friday, December 7, 2012

LAVASTAJA UNEROHI

See lugu on kirja pandud mitu aastat tagasi. Mis on vahepeal muutunud? Kes on vahepeal muutunud? Kus on midagi muutunud?
        

  Olen lavastaja.

Räägin teile oma viimasest tööst, lavastusest, mis valmis juba tüki aja eest, ning etendub nüüd õhtust õhtusse, etendub ringreiside ajal mõnikord ka päeval, etendub mõnikord ka mingitel imelikel kellaaegadel Vilniuse või Viini festivalidel. Aga etendub ja etendub, sest saalid on kogu aeg täis, ma käin iga kord rõdu pealt piilumas ja tegelikult poleks seda vajagi, sest näen seda administraatori näost, kui etendus on alanud, mina istun vaatajatest tühjaks nõrgunud teatrikohvikus, joon konjakit ja vaatan baaritüdrukutega lobisevat administraatorit.
Kaalusin “Jensoe Brekka vaikse vile” kavva võtmist pikalt. Töötan küll lavastajana juba enam-vähem kolmsada aastat (ha-ha), aga ei ole varem tahtnud selle kaheksavaatuselise klassikalise draamaga tegemist teha. Pealegi on pärast seda, kui Lünselõpp ta ülemöödunud sajandil kirja pani, seda tükki vähemalt korra viie aasta jooksul kuskil ikka lavale pandud. Minu meelest on Lünselõppi tekst raskepärane ja lugu ise küllaltki igav, pealegi on seal üle saja tegelase, kes peavad autori tahtel pidevalt igasuguseid kaelamurdvaid trikke tegema. Lisaks veel orkester ja muu pürotehniline tilu-lilu.
Aga kavva ta lõpuks võetud sai. Võib-olla käis direktor peale või tundsin ise, et kolmesaja esimene aasta hakkab läbi saama, võib-olla olid mul muud motiivid.

Alustasin nimitegelase valikust. Siin polnud pikalt mõtlemist – helistasin kohe pealinna esiteatri esinäitlejale Vuuk Putremile, tegin talle ettepaneku, nädala pärast saabus jaatav vastus ning me võisime hakata proovigraafikut kokku panema. Meie trupis tekitas minu otsus küll paksu verd, aga avalikult jäi see välja valamata. Vuuk on väga armastatud näitleja, kui tema kaasa teeb, täidavad kassat mitte ainult keskealised vaid ka noorepoolsed vanatüdrukud, ärimehed ning viimase aja trendina isegi poliitikud oma naistega. Mina teda ei salli, ta on vastik tüüp, karsklane ja väristab häält, kui kooliõpilastega kohtub. Aga paljud näitlejad on samasugused. Muide, sõbrad kutsuvad teda Puuksuks.
Noppisin veel siit-sealt, teistest teatritest ja vabakutseliste hulgast, massistseenidesse palkasime ooperikoori ning muidugi oma trupp läks täies koosseisus käibesse.
Kunstniku koha pealt oli meil direktoriga pisuke murdmine, mina olin juba luure korras kombanud pinda Seerav Maria Eefeu juures, direktor aga kukkus eelarve pärast värisema, nii et ma pidin natuke lavastaja häält tegema. Kompromissina leppisime lõpuks kokku, et tuleb ikkagi Eefeu, aga valguse tellime mitte “Compakt Naelast” vaid “Shinto Un”`ist. See oli mul õigupoolest algusest peale plaanis, kuna sealne Pekka on täitsamees.
Ja töö läks lahti. Kuna muid lavastusi niikuinii teha ei saanud, tegime proove korraga kahes saalis ja kaks korda päevas. Ooperikoor harjutas omi misanstseene keldris ja jõi ennast igal õhtul kohvikus täis, Eefeu keeras hiigla ägedad lava- ja kostüümikavandid kokku ja asus tegelikult õmblustöökotta elama, kuhu naised talle kohvi ja korpi järele tõid. Minul polnud eriti palju tegemist, sest teksti ma ei kärpinud ja kogu tegevus käis täpselt remarkide järgi. Nii palju tüli ikka oli, et astusin iga päev läbi ja sõimasin inspitsienti. Iga päev kaks korda, kõik need neetud üheksa nädalat järjest.

Lõpuks saabus kümnes, peaproovide nädal. Ajakirjandus kihises ja kääritas muidugi juba ammu, kriitikudki olid juba oma eelkirjeldustega paksu vorstilõigu võileivale teeninud, aga see, mida laval nägin, avaldas isegi minule muljet. Eefeu oli osa teatri tagaseinast ära lammutanud, nöörlagi kihises moodsast valgustehnikast ning Pekkal oli õnnestunud pöördlava alt valgustada, kui nimetada ainult mõnda silmahakkavat kujundusdetaili. Kostüümid olid kah sõnulseletamatud, ning neid vahetati mitu korda ühe vaatuse jooksul.
Kaks päeva istusin niisama, siis hakkasin kärpeid ja korrektuure tegema.
Kärpisin kõvasti Puuksu teksti ja kogu muu teksti kärpisin täiesti välja. Seega ei olnud ülejäänud sadakonnal näitlejal enam lavale asja, kuid ma palusin neil töö ajal garderoobidest mitte lahkuda.
Jätsin ära massistseenid ooperikooriga, kuid lubasin kooriliikmetel töö ajal viibida kuuldekauguses, üle tee asuvas lokaalis.
Kuna näitlejaid peale Puuksu laval vaja polnud, siis polnud vaja ka kostüüme, rekvisiiti ega mööblit. Tõin selle asemele kodust ühe tooli ja laualoksu, aga lavamehed, riieturid ning rekvisiitorid pidid mõistagi töö ajal tööl olema, sest etenduse alguseks üles seatud dekoratsioonid tuli iga kord jalust ära koristada ja lõhutud tagaseina ette kardin riputada.
Peaosalise välisilmet sai lihtsustatud – Puuks oma kampsuni ja seablondi ilmega on igati OK ja grimmiosakond tohtis selle otsuse vastuvõtmise järel kohal olla ja kohvi juua.
Valguskujunduse korrektuurid kujunesid õigust ütelda kõige kergemateks – Pekka laseb nüüd minu korraldusel alustuseks kõik tuled surnuks (esimene valguspilt), siis tuleb Puuks ja paneb küünla põlema (teine valguspilt) ja lõpupoole puhub küünla jälle ära (kolmas valguspilt). Pekka istub assistentidega puldis, aga kas nad vaatavad seal arvutisse löödud viitsadat pilti või teevad niisama suitsu, mina kontrollimas ei käi. Pole loomult väiklane inimene.
Kuna inspitsient sai kontrolletenduseks orkestri viimaks niikaugele, et nad enam ei nihele, vaid istuvad kogu etenduse aja oma augus hiirvaikselt, siis polnud mul enam vaja ka inspitsienti sõimata, vaid ma tundsin, kuidas sisemine hääl ütles: “Valmis !”.

Nüüd on esietendusest üle aasta möödas ja meie ühistöö etendunud täissaalidele ligi nelisada korda. Esietenduse lavaline hoog ja saalipoolne kontsentreeritud heatahtlikkus ei näita närtsimise märke. Kassa kõliseb, ehkki oleme juba kolm korda piletihindu kahekordistanud, lisaks kõlisevad minu riiulil peaauhinnad nii kodumaistelt kui rahvusvahelistelt teatriüritustelt. Puuksul pole tekst kordagi segamini läinud, sest lubasin tal rääkida oma sõnadega sellest, mis talle meeldib. Ja talle meeldib ja vaatajatele meeldib ja kriitikutele meeldib.

Direktorile ka nagu meeldiks, ehkki talle ei meeldi eriti väljasõitudega kaasnevad kulud. Saja näitleja, massi, orkestri, kogu teenindava personali sõidutamine ja majutamine ning dekoratsioonide ja valguspargi vedu maksab kõva kopika. Tõsi – piletitulud on tublisti suuremad ning riiklike ja erafondide toetused meile lahkelt vallali.
 “Jensoe Brekka vaikse vile” lavastusest meie teatris on kirjutatud mitu väitekirja ja mõned on praegu kirjutamisel. Juba on siginenud epigoonid ja mahasehkendajad, aga mõistagi ei tule neil midagi ligilähedastki välja. Vormi kopeerimine pole kunagi tulemusrikas, meetod on tähtis, kulla sõbrad !  Kõigepealt tuleb aga meetodi peale tulla. Või peab meetod peale tulema.
Ja mina istun vaatajatest tühjaks nõrgunud teatrikohvikus, joon konjakit, vaatan baaritüdrukutega lobisevat administraatorit. Tulevad naised, ostavad kohvi ja korpi kaasa. Direktor läheb mööda, tahaks nagu midagi öelda, aga ei ütle. Mina ka ei ütle, mina räägin teile oma lugu ning üle tee olevast lokaalist kostub ooperikoori joobnud lällamist.

Olen lavastaja.

No comments: