MATERJALI VASTUPANU

          Paber on laual.

          Mitte mingi standardformaadis 80-grammine aa-neli vaid suur, paks ja värskelt lõhnav poogen.

          Kas olete märganud, kuidas paber lõhnab? Selline puutumatu, ilma ühegi jooneta paber?

          Pange silmad kinni ja nuusutage! Nuusutage vaikselt ning aupaklikult, kummarduge tasa ettepoole, hingake ettevaatlikult sisse.

          Pole mingit tarvidust ninaga vastu paberit nühkida!

          Inimese nahk on räpane isegi kui olete sellele langenud prügi, õietolmu ja lõhnaainete molekulide pikad ahelad maha nühkinud. Nahalt eritub ikka vett, surnud rakke, jääkaineid ja rasva. Torgake nina vastu paberit ning paberile jääb plekk. Siis võib ju paberi ümber pöörata, kuid uskuge mind – plekk on ka teisel pool olemas. Aga värske lõhn on kadunud!

Valge on paber sellepärast, et temalt peegeldub kogu talle langenud valgus. Kui ta oleks kollane, siis peegelduks temalt ainult spektri kollane osa ning punased, sinised, rohelised ja lillad toonid neelduksid. Värvilised paberid on niisiis neelajad ja mida tumedamatoonilisem paber, seda isukam neelaja. Kõige suurem õgard on must paber, tema neelab kõik ära, ise võib sealjuures täitsa õhuke olla.

          Aga pole valge paber ka nii süütukene ühti. Ta on lihtsalt valiv, ei põlga päriselt kogu valgust ära, ei kahmi seda ka hoolimatult sisse, vaid pigem maiustab. Hoidke tal kohe päikesetõusust saati silm peal, siis näete ise.

          Paber on valge, ta on laual, õues on öö.

          Siis juhtub midagi, mida ei saa veel koidikuks nimetada, aga pimeduseks enam ka mitte. Mitte ühtegi asja pole toas näha, ainult paber valendab. Endal polegi õieti midagi peegeldada, aga juba valendab. Justkui oleks osa eilsest valgusest alla neelanud ja nõristab seda nüüd tasakesi välja.

          Ise niisugune enesessetõmbunud, salapärane, naiselik.

          Läheb valgemaks, päike pole ikka veel tõusnud ja paber on ühtäkki hall. Hall, huvitav, mitmekihiline. Kadunud on valenduse raugus, hallide kihtide vahel uitab keegi ringi, aga kui otse vaatama hakkad, kaob serva taha. Justkui näeks silmanurgast kadunud esivanemate varje või tulevaste elude peegeldusi. Ja sa pead olema ärgas, väga ärgas ja vaikiv, nagu pabergi, kui tahad nende varjudega kontakti saada. Kui ikka tahad, sest nemad uitavad omatahtsi, sina neid tegelikult ei huvita. Miks peakski varje huvitama mingi rasvase ninaga uudishimutseja?

          Iseasi, kui lähed sinna hallide kihtide vahele ja jäädki. Jääd, sest seal on ruumi lõputult ning aega ka. Igavik on ju halli värvi?

Aga sa pole jõudnud isegi otsustamise peale mõtlema hakata, kui paberilt peegeldub esimene koidukiir. Või mis ma seletan, terve esimene hommikune vikerkaar ikka, sest paber nopib igat kiirekest eraldi, proovib hamba all, lutsutab pisut, peegeldab siis tagasi ning ohkleb, rähkleb ja mõnuleb nagu hambutu vanaeit pähklipuusalus.

Sellise paberiga koos olla on suisa lust. Temas on nurjatuvõitu huumorimeelt, ta on sõbralik, kergemeelne, tema lapsikuses on nii teesklust kui kamraadlikkust, ning mis kõige tähtsam, ta sosistab sulle:

          “Päev on pikk, aega on!”

Terve päeva saab paber iseendaga suurepäraselt hakkama. Ta ei solvu, kui temast möödudes talle varju heidad, ta ei nukrutse, kui ta hoopiski unustad, tal ei ole üksinda igav. Ta on valge, ta on laual ja peegeldab kogu temale langenud valguse. Või peaaegu kogu valguse.

Alles õhtu poole muutub meeleolu tõsisemaks, täiskasvanulikumaks.

Vari, mis on vahepeal teravamaks läinud, ei tule enam paberi küljest lahti, vaid kleepub sekundi murdosaks sinna kinni. Ehk hoiab paber teda hetke enda juures? Paberi valge pale on kuidagi küpsem ja väärikam.

Päevaloodel muutub iga valge paber külmakartlikuks. Pole enam laiamist nagu oleks kõik värvid toredad! Nüüd on punased ja kollased toonid soositud, neid peegeldatakse erilise hoole ja armastusega. Rohelised ja sinised neelatakse külmalt ära, lillat koheldakse nagu vaeselast.

          Pikapeale kulub aga punakollane soe tekk üha õhemaks ja õhemaks kuni sellest on järel ainult hallikas räbal. See pole üldse enam see hall, mis hommikul! See on väsinud, igav ja auklik.

          Räägi siis heaga või räägi kurjaga või ole vait, paber on ikka haavunud moega. Pomiseb midagi, mida pole õnneks hästi kuulda, kuni rapsib endalt äkki tusaselt kuid kindlameelselt viimasedki porihallid riismed ja hakkab uuesti valendama.

          Õues on öö.

          Kunstnik süütab tule ning tõmbab paberile esimese argliku joone.