Vanemate
kõrvalmajja kolis uus naabrimees – juba võrdlemisi eakas, kuid üldiselt
noorusliku olekuga särasilmne härra.
Tutvusin
temaga kevadel, veetes mõned päevad isa-ema pool. Naaber osutus toredaks
vestluskaaslaseks, teda huvitas nii kodutänavas kui maailmas toimuv, elu näis
ta võtvat mõnusa huumori ja paljukogenud inimese leebusega. Mõnikord oli raske
taibata, kas ta viskab nalja või mõtleb öeldut tõsiselt.
Enne minu
ärasõitu nõjatus naabrimees aiale, vaatas, kuidas asju autosse pakin ning
alustas juttu:
„Ei tea,
kuidas sinuga on, naabripoiss, aga mina pole kunagi eriti usklik olnud. Mõni
asi paneb siiski mõtlema. Näiteks räägitakse, et enne elu lõppu kohtub inimene
surmaingliga. Vaat`, naabripoiss, minul oli läinud jõulude ajal sihuke
kohtumine. Esimese püha hommikul helendas mul voodi ees üks valges riides lahe
tüüp ja teatas, et aeg on varsti käes ja peagi võtab ta mu endaga kaasa.
Hakkasin
siis mõtlema, et kui lugu nõnda, peaksin inventuuri tegema ja üle vaatama, kas olen
oma elus kõik ära teinud, mis mehe kohus.
Ega ma
midagi erilist välja mõelnud – elu on tore olnud, igasuguseid ameteid olen pidanud
ja asju järele proovinud, lapsed üles kasvatanud, naisega, kelle ingel mõne
aasta eest kaasa viis, saime ikka hästi läbi, võlgu ka pole kellelegi – ei mõistnud
nagu midagi kahetseda.
Lõpuks tuli
mul meelde, et vaat` napsu pole ma õieti kunagi võtnud. Mitte et oleksin mingi
karsklane, võtan rõõmuga seltskonnas klaasikese, teise jätan aga tavaliselt
sõpradele.
Hakkasin
siis jah mõtlema, et mis oleks, kui hakkaksin enne surma joodikuks. Teinekord
valutab siit-sealt, üksinda olles läheb tuju tihti kurvaks kah ning üldse oleks
ju huvitav teada saada, milline see joodiku elu õigupoolest on?
Sina oled
haritud ja mõndagi korda saatnud, kuulaksin meelsasti noorema mehe arvamust!“
Ei mäleta,
et oleksin naabrimehele erilist nõu osanud anda. Kas ta seda tegelikult
küsiski, jutlesime veel niisama, kuni viimaks autosse istusin ja hüvastijätuks
lehvitasin.
Kevad, suvi
ja sügis möödusid märkamatult ning jõuludeks tulime juba terve perega vanematele
külla. Istusime lauas, mekkisime šampanjat ja rääkisime, mis lõppeval aastal
huvitavat juhtunud on. Ema hakkas korraga naerma ja ütles, et tal on üks vahva
kohalik uudis – nimelt olla meie uus naabrimees joodikuks hakanud!
Olevat teine
väga ontlik joodik, kedagi ei tülita, skandaale ei korralda, kuid vähemalt
korra nädalas tuleb lauldes koju, vaatab koduväravas kuud ja tähti ning käitub
hoolimata pehmest keelest ja taaruvast kõnnakust viisakalt.
„Annaks jumal
rohkem selliseid väärikaid naabreid!“ märkis ema tõsinedes.
Järgmisel
kevadel juhtusin jälle vanematekodust läbi sõitma. Muuhulgas küsisin ka
naabrimehe tervise järele. Selgus, et naabrimees oli vahepeal ära surnud.
Polnud ta
kellelegi rääkinud oma kaugele arenenud vähktõvest ega kurtnud sellega
kaasnevate valude ja vaevade üle; ei tülitanud ta naabreid ega tüüdanud
lähedasi, oli võtnud rahus napsu ja oodanud valges riides laheda tüübi
tulemist.
Ingel
täitis oma lubaduse ja tuligi viimaks, naabrimees aga jõudis likvideerida oma
viimase tegematajätmise.
No comments:
Post a Comment