VÄIKESE MAMMA MEREREIS

          Kui mamma oli veel väike tüdruk ja elas Brasiilias, kutsuti mammaks ja papaks hoopis tema ema ja isa. Endale võttis ta selle nime alles peale oma vanemate surma ja vanaemaks saamist, tema mehest sai aga järgmine papa.

          Eks ole see ju asjade tavaline käik – lapsed saavad emadeks-isadeks, eitedeks-taatideks, mammadeks-papadeks… – vanad surevad, noored sünnivad ja kui eluring ei katke, siis ta kordub.

          Niisiis elas väike tüdruk, keda järgnevas loos nimetame „väikeseks mammaks“, oma mamma, papa, kahe õe, vanema venna ja ahvipärdik Chicoga rõõmsalt Brasiilias ning elaks seal ilmselt praegugi, kui tema vanemaid poleks ootamatult haaranud koduigatsus.

          Midagi polnud parata, tuli minna laevale ja sõita üle suure mere – Atlandi ookeani – mis lahutas kodust lõunamaad kusagil põhjapoolkeral asuvast väikesest Eestist. Nii pisikesest, et kui väike mamma seda teistele lastele koolikaardi pealt näitas, kadus kogu Eesti tema näpu alla.

          Paljud sõbrad olid tulnud Santose sadamasse lahkujatele lehvitama, eriti valus oli aga hüvastijätt vanema venna ja ahvipärdik Chicoga. Vennal olid pooleli õpingud, pärdikut jälle ei riskitud kaugele külmale maale kaasa võtta. „Tüdrukud, teadke, et mina ootan teid siin,“ ütles vend hüvastijätuks, Chico nuttis all kai peal ja tüdrukud mamma eestvedamisel üleval tekil, sireen huilgas ja aurik, suurem kui kõrged kesklinna majad, tüüris merele.

          Elu laevas korraldus ruttu. Mamma jäi merehaigeks ega lahkunud kajutist, papa avastas, et võib üksinda ära juua söögikordade juurde pakutava veini ning veeta vahepealse aja piibutoas, väike mamma koos õdedega aga lippas laeval vabalt ringi ja nautis reisimist täiel rinnal.

          Tüdrukutele olid rasked vaid esimesed päevad, kui avamere lained laeva õõtsuma ja südamed läikima panid.

          Väike mamma meenutab: „Laev hakkas kõikuma ja mul läks süda pahaks. Reelingu ääres, värske õhu käes polnud viga, aga niipea kui lõunalauda istusin ja supile otsa vaatasin, pidin kiirelt reelingu äärde oksendama jooksma. Söögisaali läksin tagasi päris hea enesetundega, supp oli vahepeal ära viidud, piisas aga prae nägemisest, kui olin hopsti reelingu ääres tagasi. Hakkas parem, läksin alla tagasi, praad oli vahepeal ära viidud ning magustoidust suutsin isegi paar suutäit süüa – siis tuli jälle reelingu äärde naasta! Esimesed päevad oli selline hea kerge olemine ja laevaga seltsis üks hüvadest roogadest lugu
pidav delfiiniparv.“

          Laste vaevused möödusid peagi, papat ei vaevanud miski ja mamma merehaigus kestis reisi lõpuni. Pere kogunes kajutisse mamma lohutamiseks ja magamiseks, muul ajal elati vaba ja sõltumatut rändurielu. Papa mängis piibutoas kaarte, ajas meestega juttu, viis naisele kohvi, luges talle ajalehte ja kandis ette, et tüdrukutega on kõik korras. Tüdrukud uurisid auriku otsast otsani läbi, said tuttavaks nii reisijate kui meeskonnaga ja jutustasid laevas toimuvast õhtuti mammale. Mamma kuulas, pani silmad kinni ja palus, et pesukauss, mille hoolitsev papa oli oksendamiseks toonud, tema asemele lähemale lükataks.

          Aeg läks lennates ja pärast vahepeatust Aafrikas söe lossimiseks tabas laeva Hispaania lähistel torm. UIgumerel on ikka lainetust, päris suurt sealjuures, sellega harjub ära, kui sa pole just mammasarnane maarott. Tõeline torm on midagi muud – lained lähevad kõrgemaks kui kesklinna majadest suurem ookeaniaurik ja laev hakkab nii viltu käima, et parem on kajutis istudes koikust kinni hoida ja mitte ringi tolgendada.

          Väike mamma koos õdedega tervitasid tormi laeva ninas, seal oli tore merele vaadata ja kiljuda, kui laine ankruavadest üles lõi ja tüdrukud märjaks kastis. Tore oli ka, kui laev lainevallidest üles-alla ronis – siis läks vööritekk nii kihvtilt kaldu, et kuku või alla, kui kinni hoida ei jaksa!

          Torm paisus, kõigil paluti sisse minna ja tüdrukudki kupatati lõpuks laevalaelt minema. Pere istus kajutis, illuminaatorist paistis ainult vesi, justkui oleks laev vee all, ja mamma, kes merehaiguse kiuste oli säilitanud terase taibu, sai reisijate rahustamisest ja madruste askeldamisest aru, et kapten on välja kuulutanud häireolukorra.

          Väike mamma meenutab: „Istusime selle tormi oma kajutis. Igav ja kitsas oli, kõigutas hirmsasti ja mamma ei lubanud välja minna. Natuke hirm oli ka, aga siis võttis mamma meid ja papat kaissu, siis polnud viga.“

          Viimaks sai torm läbi ja mamma ütles, et kui laev oleks põhja läinud, siis tema poleks hakanud vastu rabelema, oleksime kõik põhja läinud, sest päästepaate mamma ei usaldanud. „Titanicul“ juhtus nõnda, et mõned lapsed mahtusid päästepaatidesse, aga isad uppusid ära, mõned emad jäid oma lastest ilma, mõned naised meestest ja mehed naistest ning üldse oli see üks kole segadus. Peaasi, et pere kokku jääks, otsustanud mamma ja jätnud asja Jumala hooleks. Et meid mitte närvi ajada, ei rääkinud mamma sellest otsusest valjusti, oli vait ja hoidis vaid oma meest ja lapsi kindlalt kaisus.

          Kolm nädalat pärast Santosest lahkumist astus väike mamma Gdynia sadamas jälle maale. Kindel jalgealune oli alguses harjumatu ning perekond sammus Eesti poole mineva rongi peale viisil, mida olnud naljakas vaadata, eriti papa puhul, kes nüüd näis valdavat lisaks vintispäi taarumisele ka merekaru eripärast kõnnakut.

          Väike mamma ei leppinud Eestiga kohe, kuid harjus siiski pikapeale ära, abiellus, sai emaks, vanaemaks, vanavanaemaks ning „mammaks“.

      
   Kes selle tiitli kord üle võtab, seda me veel ei tea, aga kui mammad oma lapsi ja Jumal laevu õigel kursil hoiab ning eluring ei katke, küllap siis keegi kunagi ikka võtab!