Saturday, December 7, 2013

EESKAVA

          Käisime jälle naisega teatris.

          Üks hea sõber kutsus, tuli minna. Sõber ütles ka, et ilmuge varem kohale, etendusel on eeskava – tuntud loomauurija räägib alustuseks peresuhetest loomariigis ja seejärel näete kuulsa iiri kirjaniku draamat inimsuhetest.
          Me polnud varem täheldanud, et teatrietendusel võiks olla eeskava – nagu kinos on ringvaade või kontserdil soojendusbänd – seega olime tunnike varem õhinal platsis ja krabasime kohad esimesse ritta. Loomauurija jäi natuke hiljaks, tõi vabanduseks tiheda esinemisgraafiku, seadis end laval sisse ja eeskava algas.
          Ta rääkis hästi. Vahetevahel me küll ei saanud aru millest, sest lektor tegi pikki kõrvalepõikeid, kirjeldas isiklikke tähelepanekuid ja jutustas mitte ainult loomade, vaid ka inimestega juhtunust. Andsime andeks, sest kuulata oma alale pühendunud, loomadesse ja ilmselt inimestessegi südamlikult suhtuvat esinejat oli põnev.

          Siis algas etendus. Üleminekuks loomariigist inimühiskonda palju aega ei antud, kuid kohanemine polnud keeruline, sest näitemängus käituti algusest peale üpris metsikult ning tegelased loomastusid tegevuse käigus järjekindlalt. Etenduse lõpuks olid puruks pekstud nendevahelised suhted ja hulgaliselt rekvisiite.
          Tõsi, tegevustikus ei puudunud moralistlik-humaanne liin, paraku uputas selle kandja ennast teises vaatuses pohmakas peaga ära, ning sellega sai nimetatud liin otsa. Moralistliku liini vedajal oli ausalt öeldes juba esimeses vaatuses pea haige ja ta noris muudkui teistelt tegelastelt kärakat.
          Üks salaviinaga kauplev nooruke naisterahvas oli seal ka, pikapeale taipasime, et ta on tollesse tossikesest enesetapjasse armunud. Tundsime mõõdukalt kaasa, sest alkohoolikusse armumine on riskantne ja ei peagi hästi lõppema.
          Publik oli seatud kahele poole lava justkui inglise parlamendis, et oleks näha, kuidas kurjuse võit headuse üle saali vastaspoole nägudelt peegeldub. Tegevuse tempokus selleks palju võimalusi siiski ei andnud, pealegi oli publikutsoonis pimedavõitu.
          Koduteel arutasime, et lavastus kujutas pühendunult rumalust ja jõhkrust. Armastust ning kaastunnet justkui loiumalt, aga mõlemat siiski kaasakiskuvalt, sest kodus pidime endile kiirelt sortsu viina kallama. Jõime januga ja mina kallasin endale kähku teise sortsu veel.

          Huvitav on see, et järgmisel päeval ei rääkinud me enam nähtud etendusest, meenutasime hoopis eeskava, avastasime üllatavaid seoseid igapäevaeluga, naersime, vaidlesime ja tuletasime meelde isiklikult kogetut. Loomauurija ettekanne polnudki nii kaootiline, kui esmapilgul näis, oli täitsa kavalalt kokku pandud ja arutlema ärgitav. Pani mõtlema nii loomade kui inimeste kui iseenda üle.

          Ma ei taha selle jutuga mõista anda, et etendus oleks võinud vabalt olemata olla, et meile piisas eeskavastki.

          Tahan vaid teatada, et nüüd, kui sõber jälle kutsub ja ütleb, et tükil on eeskava kah, läheme naisega veel meelsamini teatrisse kui varemalt!


Sunday, December 1, 2013

MAMMA ISTUS LAUA ÜMBER

                  Mõnikord, kui meie väike pere istub söögilauda, mõtlen, kui tavaline ja samas erakordne on komme keha kinnitamiseks kokku istuda. Tühi kõht teeb tigedaks, täis kõht rumalaks, söömiseks leitud aeg on aga justkui neid kahte argiseisundit ühendav sild, millel heatujuliselt ning üksteisest hoolivalt ühest murelikust eluhetkest järgmisse kulgeme. Pole vahet, kas võtta kasinat einet mõne omasugusega või maitsta külluslikke roogi rahvarohkel pidusöögil, maagiline üheperetunne muudab kõik variandid suupärasteks. Ühissöömisel oli,
on ja saab alati olema tähtis roll iga tsivilisatsiooni ajaloos.

          Korralik rituaal vajab korrapäraseid reegleid, meie kutsume endi omi lauakommeteks. Neil on paeluv ajalugu: näiteks naerdi mõne sajandi eest südamest kahvli üle – nüüd on nimetatud riist eurooplastel osavalt vasakus ja ameeriklastel mugavalt paremas käes; alles see oli, kui kasvatatud külaline laskis oma rahulolu kinnituseks häälekalt kõhutuult – nüüd suhtutakse taolisesse seika kui piinlikku äpardusse; vanemad inimesed mäletavad, kuidas nende nooruses küünarnukke söögilauale ei pandud ja toitumise ajal sõna võtvale lapsele öeldi lahkelt: „Sina räägid siis, kui kana kuseb!“ – nüüdisaja vanemad nõjatuvad sundimatult lauale ning vaatavad heldinult oma võsukeste jauramist jne.

          Eelöeldu kirjeldab loomulikult vaid söömarituaali peenmehhaanilist evolutsiooni, lauakommete vundamendiks on see, kuhu istuda ja mida rääkida.
          Iga lauda istuv pere teab, kus on „isa koht“. „Isa koha“ ümber paigutub teatud praktilis-hierarhilise süsteemi alusel ülejäänud laudkond.
          Kui perekonnapeaks on isa, kes ühtlasi juhib söögiaegset vestlust, võib pere laua ümber istumist lihtsustatult nimetada: „Isa istus laua ümber.“ Kui selleks on ema, siis: „Ema istus laua ümber.“
          Vestluse juhiks ehk eestkõnelejaks võib olla ka keegi muu volitatud isik, kes istub tavaliselt „isa koha“ vastas ja aitab korraldada, et kõik saaksid kõhu täis ning mõõdukalt kaasa rääkida. Alati on ju oht, et mõni laudaistunu kukub lobisema, ei lase midagi vahele öelda ning libastub teemadele, mis teistel söögiisu ära ajavad. Siis võib mõnusa koosviibimise asemel näha, kuidas üksinda lauda jäänud usurpaatori monoloogi saadavad näljaselt minemahiilivate pereliikmete tusased, vaikivad pilgud.

          Meie kolmeliikmelises kollektiivis selliseid probleeme loomulikult pole. Igal hommikul istume üksmeelselt lauda. Kõigepealt istun mina „isa kohale“, see asub seinapoolses nurgas ega jää liikumisteedele ette. Siis tuleb minu ema ehk mamma teleka eest, astub mõõdetud sammul peldikust ja vannitoast läbi, ning võtab sisse strateegilise aknavaatega positsiooni puhveti kõrval. Minu naisele kuulub sahvri, pliidi, külmkapi ja kraanikausi vahele jääv iste, millele ta sageli platseerub alles söömaaja lõpuks. Kõik see kordub rahustava turvalisusega nii lõuna- kui õhtusöögi ajal.
          Eestkõneleja volitused meil senikaua roteerivad, kuniks tükk aega uurivalt aknast välja vaadanud mamma haarab initsiatiivi, asudes ehtinglaslikult vestlema ilmast. Ilmateemasid on üldiselt kaks: „Vaatan, et puuoksad liiguvad, on vist kõva tuul,“ ja „vaatan, puuoksad ei liigu, on vist tuulevaikne.“ Meie naisega siis lõpetame oma vähemtähtsamad jutud, vaatame hoolikalt aknast välja ja esimesel puhul üldiselt nõustume, teisel puhul aga igakord mitte, sest „väljas on ju praktiliselt kogu aeg tuul, mamma, oksad lihtsalt ei jaksa kogu aeg liikuda ning peavad mõnikord puhkepausi ka pidama!“
          Aknataguselt ilmalt kandub vestlus peagi tuultele-tormidele Atlandi ookeanil, ning kui teemaks saavad mammat Brasiiliast Eestisse saatnud delfiinid, kes laevalt merre visatud toidujääkidest priskelt ära elasid, hakkab küpsema aeg pikemaks söögilauajutuks.

          Söögilauajutte on mammal ilmajuttudest mitu tükki rohkem, tihti kuuleme vana tuttava kõrvale mõne päris uuegi. Enamik juttudest on sellised, mille rääkimine tuleb kõne alla vaid ustavate kaaslaste ringis ja isegi selline ring ei pruugi lõpuni koos püsida, sest mamma söögilauajutud käsitlevad söömist ning sellele järgnevat otsekoheselt ja peenutsemata. Mamma söögilauajutud kuuluvad kirjaoskuse eelse suulise pärimuse aega ning on tõenäoliselt määratud suuliseks jäämagi, kuna nad üldjuhul trükimusta ei kannata. Riskime siiski ühe vormilt lihtsa, sisult õpetliku ja sõnakasutuselt tsipakese silutud loo näitekstoomisega.

          „Sündisid kaunis maakohas naabritena poiss ja tüdruk, mängisid koos, sirgusid suureks ja tekkis nende vahele armastus – suur, kirjeldamatu, seletamatu. Ei osanud lihtne poiss tunnetest rääkida ega lihtne tüdruk neid sõnadesse valada. Vaatasid teineteist, vaikisid ning nägid ilmsi und ühisest ilusast tulevikust.
          Ükskord pärast pikka päevatööd ruttas poiss naabertalusse, istus hämarduvas kambris sängile ja jäi tasa oma armsamat ootama. Ka tüdruku päev oli olnud toimekas, lisaks loomade talitamisele jõudis ta õhtu eel veel sulastele kapsasuppi keeta, nendega koos süüagi, ning tõi nüüd lõpetuseks tuppa suure sületäie puid. Neid ahju ette maha pannes vallandusid neiul kõhugaasid, mis on kapsasupi ja raske kandami koosmõju igati loomulik tulemus. Vallandusid muide üsna hoogsalt. Võiks koguni öelda, tüdrukul vedas, et vallandusid ainult kõhugaasid. Ja siis märkas ta, et pole kambris üksi!
          Nuttes tormas õnnetuke majast välja ning ei kohtunud poisiga enam kunagi. Poiss saatis küll sõna, et tema ei kuulnud ju midagi ja kui ehk natuke kuuliski, siis ei tohiks pisikene purts peeru inimeste eluõnne ometi ära rikkuda.
          Miski ei aidanud, tüdruk ei vastanud.
          Nõnda jäi kapsasupi pärast tulemata ühine õnn, saabumata ilus tulevik.“

          Minu naine lahkus lauast, kui jutt jõudis puude mahapanekuni, ja sõi oma kapsasupi hiljem ära. Mina kuulasin lõpuni ja ei kahetse.

        
  Loodan, et Sinagi, armas lugeja, ei kahetse, ei loe seda lugu söögi ajal ning imestad koos meiega, missuguste habraste lõngade külge on riputatud inimese saatus.

Monday, August 26, 2013

UUEAASTAMATK

            Suve teine pool on käes, selle tagant piilub sügis ja ega talvgi pole enam mägede taga.
            Võib juba talve peale mõelda küll, ka meie targad esivanemad rautasid rege suviti, siis polnud jõulude ajal muud muret, kui pane hobusele kellad külge, hobune ree ette ja sõida muudkui kirikusse ja pärast kõrtsi.
            Ree rautamise vahelduseks võiks aga pajatada ühe talvemeenutuse neile, kelle jaoks tänavune suvi hakkab liiga pikaks ja soojad rannailmad tüütuks muutuma.
            Isa oli mul kange suusataja ning talviti sõitsime kogu pere ja sõpradega tihtipeale tema Otepää kandis asuvasse metsamajja, panime ahjud kütte, suusad alla ja nautisime talverõõme. Talviseks tippsündmuseks kujunes alati traditsiooniline vana aasta ärasaatmine ning uueaastamatk 1. jaanuaril. Hommikul suusatati 10 km kaugusel olevasse raudteejaama, sõideti mõned peatusevahed lõuna või põhja suunas ning järgnes matk ise – 30, 40 või 50 kilomeetrit seiklemist mööda metsi-mägesid-orge tagasi maja poole. Uueaastamatkast osavõtmiseks pidid olema kange suusataja, sportlik vaim oli au sees ja virisemist ei sallitud.
            Mina ootasin pikisilmi, kunas saabub aeg, et ka minusugune poisike matkakõlbulikuks tunnistatakse, ja ühel kaunil aastavahetusel see hetk viimaks saabuski. Isa aitas mul varustust kontrollida, mina aga andsin endale tõotuse, et näitan üles sportlikku vaimu ja – mis ka ei juhtuks – ei virise!
            Osavõtjaid oli sedapuhku kolm: minu ajalooprofessorist isa, tema pikakasvuline röntgenoloogist sõber ning noorteliiga esindaja minu näol.
            Matka sissejuhatav etapp oli raskuskategoorialt head klassi. Öösel sadanud lumi aeglustas tempot ja ehkki innukalt sumpasime, jäime planeeritud rongist maha. Keegi selle tühiasja pärast hädaldama ei hakanud, istusime jaamahoones, ootasime järgmist rongi, mehed rääkisid Läti Henriku kroonikast ja röntgenoloogia uuematest saavutustest, mina kuulasin huviga ning väljas sadas jälle lund.
            Matka alguspunktis, lagedas teivasjaamas, oli sadu küll lakanud, kuid taevas pilves ja ilm hämardumas. Mehed pidasid aru, kas reisida rongiküüdiga tagasi või riskida siiski suuskadel kohale jõuda ning mina pidasin pöialt, et nad otsustaks matkamise kasuks. Õnneks otsustasid matkamise kasuks, keegi ei viitsinud tagasiminevat rongi mitu tundi oodata.
            Rõhusime siis suusaspordile, iga veerand tunni tagant vahetasime rajategijat, vahetuste ajal aga vestlesime kohalikust geograafiast ja vaatlesime looduse ilu. Looduse ilu vaatlemine jäi siiski põgusaks, sest peagi saabus pimedus, mehed leidsid, et nad ei saa enam aru, kus me oleme, ning peamiseks arutlusaineks jäi kohalik geograafia.
            Lumehelenduse valgel ronisime mingi tundmatu mäe otsa, et leida
mõni tuluke, mille juures elav talunik meie asukoha saladuse lahendaks. Ei vilkunud ühtegi tulukest, olime justkui suure musta koti sees ning isa sõber tegi avalduse, et kuna tema matused toimuvad ilmselt peagi, siis paluks teda matta frakis.
            Rühkisime järgmise tundmatu mäe otsa, ühtegi tulukest ikka ei paistnud ning isa sõber teatas, et matused jäävad ära, kuid hoiatuseks, õpetuseks ja suunanäitajaks kõigile öistele suusamatkajatele tuleb tema külmunud surnukeha paigutada mõnda kõrgemasse topograafilisse punkti, põlev peerg hambus, ja leidis, et tema suusatamist raskendavat pikka kasvu saaks taolise teetähise kujundamisel positiivsest küljest ära kasutada.
            Ettepanek leidis heakskiitu, kuid me ei rutanud selle realiseerimisega, vaid jätkasime harjumuspärase suusatamisega, vestluses kasutati lihtlauseid ning kui komistasime järjekordsele lume alla peitunud okastraadile, siis ka ebatsensuurseid lihtlauseid, mida huviga kuulasin ja meelde jätsin. Noorteliigale jagati tunnustust, jättes rajategemine edaspidi selle esindaja hooleks.
            Ja siis nägime tulukest vilkumas!
            Talus elas üksik vanaproua. Isa sõber astus tuppa, avas puhvetikapi ja sõi kõigepealt suhkrutoosi tühjaks, siis ütles tere. Arstiteadlasena oskas ta bioloogilisi prioriteete silmas pidada. Perenaine ütles selle peale, et tal eriti palju raha ja väärtesemeid kodus pole, aga ta annab need tõrkumata meile, ärgu me vaid teda maha löögu, mispeale mehed selgitasid, et astusid niisama, puhtjuhuslikult läbi, kuid tassi teed võiks ju ühiselt juua. Tegime siis teed, uurisime, kus oleme ja perenaine täitis natuke värisevate kätega korduvalt suhkrutoosi.
            Selgus, et olime matkanud täitsa õiges suunas, finišini jäi ainult tühised paarkümmend kilomeetrit, lisaks kulges maja lähedalt lahtisahatatud tee, mida mööda võis kasvõi uisusammul edasi matkata. Kahjuks oli uisusamm tollal veel leiutamata, kuid selle asemel uisutas mööda kohaliku majandi buss, millel läbisime teekonna viimase etapi igati aadlikele kohaselt. Kõigepealt kukkusid bussipõrandale meie suusad ja siis me ise, isa kukkus juhile kõige lähemale ning vestles temaga kohalikust geograafiast, inimasustuse ajaloost ning uue aasta tähistamise erinevatest kommetest, mida kõigil oli väga huvitav kuulata.
            Kui lõpuks kodutallu jõudsime, ütles ema, et hakkaski pisut muretsema, küsis, kuidas matk õnnestus ja kas keegi teed tahab. Mehed leidsid, et teed on juba joodud küll, istusid laua taha ja võtsid hoopis õlut.
            Enne uinumist kuulasin veel huviga nende praktilise geograafia vaatevinklist lähtuvat vestlust Läti Henriku kroonika ja röntgenoloogia kokkupuutepunktidest ja seostest aastavahetuse tähistamise erinevate kommetega.
            Tõdesin, et aasta oli alanud sportlikku vaimu väärtustavalt, õpetlikult ja virisemata. Puudujäägid looduse ilu vaatlemises otsustasin korvata osalemisega järgmisel uueaastamatkal.

            Võib olla sedapuhku mitte enam noorte- vaid meesteliiga liikmena?

Sunday, April 28, 2013

ELU VÕIMALIKKUSEST PEENRAS


           
 Jälle on saabumas kevad ning selles pole midagi erilist, kevadel tuleb ikka kevad, kas varajane või hiline või õigeaegne, aga tuleb igal aastal. Ei mäleta, et oleks kunagi tulemata jäänud.
            Meile naisega on tänavune kevad eriline, sest tervitame teda koos minu emaga, kelle poole kolisime sügise hakul. Oleme lihvinud kooselu emaga-ämmaga ehk mammaga läbi kolletava looduse ja saabuva talve, pidanud jõulurahu, võtnud vastu uut aastat ning hakkama saanud lumekoristuse, ahjukütmise ja kaamosega. Nüüd õitsevad lumikellukesed, temperatuur tõuseb ja supp tuleb sahvri asemel külmkappi panna. Kevademärke on teisigi.
            Kindel märk kevade lähenemisest on aiapidaja ärkamine minu abikaasas. Õues võib veel täitsa morn ilm laiutada, aga tema juba sorteerib seemneid ja sokutab esikunurka mullakoti. Seejärel tekivad siia-sinna potsikud mida sätitakse valguse kätte, kastetakse ja ümbritsetakse hoole ning tähelepanuga, ehkki neis ei näi olevat midagi peale kamalutäie mulla.
            Ühel päeval on potsikutesse ilmunud rohelised libled, kahvatud, nõrgukesed ja kõik ühte nägu. Minu naine tunneb neid isiklikult ning oskab seletada, millest sirgub õis ja kellest kasvab vili. Mina vaatan seda värki aupaklikult nagu ikka mehed vaatavad looduse müsteeriume elik inimlikule mõistusele seletamatuid nähtusi.

            Meesterahva vaatenurgast on tema naine ka looduse müsteerium. Näiteks võtab naine kätte mingid peenikesed tokid ja lõngakera ning sooritab nendega märkamatuid liigutusi, mille tulemusena tekivad sokid, sallid ja käpikud. Ise vaatab telekat, vestleb perega, annab lastele näpunäiteid, endal käed muudkui käivad. Vahel ümiseb sinna juurde midagi, mis kõlab nagu mana või laste tantsumäng „kaks sammu vasakule, kaks sammu paremale“.

            Potsikutega on aga selline probleem, et nendes elavad libled tahavad päeval valgust ja soojust, öösel pimedust ja jahedust ning vajavad seetõttu pidevat ümberpaigutamist. Vett joovad nad ka kuid mitte sellises koguses, mida mamma neile jagaks. Mammaski ärkab aeg-ajalt aednikuhing, ta torkab näpu lillepotti, leiab, et taimekene on kuivale jäänud, haarab kastekannu ning ei koonerda veega, mistõttu mõned taimekesed ära upuvad. Kui mamma aednikuhing aktiviseerub, sobivad sisehaljastuseks vesikasvud, kõrkjad ja hundinuiad, suikeperioodil tuleks need asendada kaktuste, agaavide ja muu kõrbeflooraga.
            Igatahes ei tihka minu naine oma kalleid liblesid mammaga omapead jätta ning viies neid päeval valgusesse-soojusesse ning õhtul pimedusse-jahedusse jälgib, et ei kaoks silmside ja järelevalve.
            Otsides lahendusi nimetatud floristlikule logistikaülesandele, tuvastas naine ühel hommikul, et pool meie akna ja ahju vahel paiknevast magamisasemest seisab terve päeva kasutamata ning rajas sinna mobiilse istikupeenra. Erinevalt minust ei vaja mu abikaasa voodikohta lõunase mõttepausi läbiviimiseks.

            Mul on nüüd erakordne võimalus lesida iga päev peenras. Heidan pikali ja vaatan oma pea kohal haljendavat looduse müsteeriumi. Õrnad libled muutuvad silmnähtavalt tugevamaks ning rohelisemaks, tunnen neist mitmeid nägupidi ja mulla värske lõhn tekitab mõtteid.
            Mõtlen näiteks, et kui vahva oleks pärast surma lesida samasuguses peenras. Kevadeti tutvuks pea kohal tärkavate taimedega, suvel näeks, millest saab õis ja sügisel, kellest vili, mulla värske lõhn sünnitamas ideid, mida talvel rahus menetleda.

            Milleks murda pead looduse müsteeriumi üle?
            Võib ju lihtsalt osaleda!

Thursday, April 4, 2013

PEREMEES JA PERENAINE


            Vahetevahel kuuleme, et nii mõnegi mure leevendamiseks piisaks lihtsast talupojamõistusest ja peremehelikust suhtumisest. Olgu ütlejaks tuntud ühiskonnategelane või hääl rahva hulgast, Eesti elu korraldamine näib siis otsemaid hõlpsam ning lahendused kergemini leitavad.
            Mis asi see talupojamõistus ja peremeheks olemine õige on?
            Talud hävitati viimase okupatsiooni käigus, peremehed kuulutati rahvavaenlasteks ning jälle vabaks saanud Eestis neid sõjaeelsel kujul säilinud pole. Talukohad on leidnud uued omanikud, on olemas peremehed, kes maapidamisega teenivad, kuid veel enam on selliseid, kelle maaomand ja sissetulekuallikas asuvad sootuks eri paigus.
            Minul näiteks on vana talu heinamaa ja metsaga. Teenime naisega linnas raha, et maal talu pidada. Hooned tuleb korras hoida, katused parandada, hein niita ja võsa raiuda. Naine peab aiamaalappi ka, aga ega seal mingit tootmist toimu, jätkub parasjagu oma toidulauale, sest suvel tulevad lapsed, lapselapsed, sugulased ja tuttavad. Minusuguseid peremehi on külas teisigi.
            Meie naabrimees üritas karja kasvatada ja põldu pidada ja jäi üha vaesemaks. Nüüd tegeleb metsamüügi ja juhutöödega ning elab märksa lahedamalt, naine teenib tal õpetajatööga lisa. Jaksasid kodutalu korda teha, lastele toad ehitada ja seltsimaja remontida. Naabrimees on hinnatud meistrimees, sarnaseid peremehi on külas teisigi.
            Meiesuguseid peremehi on Eestis üksjagu. Kui talu on muidu korras, siis kutsutakse sind külapoes peremeheks ka siis, kui su põllud on söötis.
            Kui peremehed omavahel kokku saavad, võib jutuks tulla terve talupojamõistuse järgi toimimine. See tuleb jutuks siis, kui räägitakse poliitikast, linnaelust ja riigiisade tempudest. Talumehed oskavad üpris kriitilised olla ning nuriseda, et riigimeestel talupojamõistust vähevõitu on.
            Naised, kes külas ikka meestega koos käivad, vaatavad heldimusega oma tarku kaasasid ja jälgivad, et meestel kõht tühjaks ega kurk kuivaks ei jääks, ning peremeeste jutt läheb sellest aina paremaks. Kui jutt juba nii hea on, et ütle või Toompea kantslist maha, sirutab mõni perenaistest äkki selga ja lausub: „Kuule, Juhan, sa jäta see õlu õige pärastiseks, lähme nüüd koju, ma annan lastele süüa ja siis muldame enne õhtut kartulid ära.“ Sirutab end teinegi ja ütleb: „Jah, Rein, läheme ka, aitad mul peenraid kasta, laome puud ära, pärast paneme sauna kütte.“ Lähevadki peremehed, -naised laiali ning õhtuks on majapidamistööd tehtud, head juttu aga järgmisekski korraks varuks jäänud.
            Mehed võivad moepärast natuke toriseda, aga vaidlema ei kipu, sest teavad, et üks majapidamine ilma tubli perenaiseta midagi väärt pole. Sellest arusaamiseks piisab lihtsast talupojamõistusest küll. Peremehelik suhtumine ilma perenaise hooleta tulu ei too, kehv perenaine ajab talu hukka hoopis nobedamalt, kui vilets peremees.
            Pole põhjust arvata, et külamehed on linnameestest targemad, ka talupojamõistust pole ühel pool ülearu ja teisel pool üldse mitte. Tänapäeva talumees on samal ajal linnamees ja mõistusega on nagu rahaga – seda võiks mõlemal pool alati rohkem olla.
            Võib-olla leidub üks väike erinevus maa ja linna, perekonna ja ühiskonna, talumehe ja riigimehe vahel – ühel pool mäletatakse, et peremehelikkus ilma perenaiselikkuseta vilja ei kanna, teisel pool kiputakse seda pisiasja vist ajapikku unustama.
            Eestlased, nii mehed kui naised, on oma maa peremehed. Nende asju ajab hulk muid peremehi – kes peremehitseb linnas, kes juhib ministeeriumi, kes valitseb riiki. See pole kerge töö ja kui peremehed sellest räägivad, võib jutuks tulla terve talupojamõistuse järgi toimimine. Riigimehed oskavad üpris kriitilised olla ning nuriseda, miks küll ühiskonnas arusaamist nii vähe on. Jutt on neil hea ja seda kuuleb nii meediast kui Toompea kantslist. Ainult et mõnikord on justkui puudu tubli perenaine, kes ütleks: „Kuule, Juhan, ilusti rääkisid, aga muldame nüüd vagu teiselt poolt ka!“ või „Jah, Rein, targasti arvasid, aga kastame õige kõiki peenraid põhjalikult, lähevad ehk lilled õidegi!“
            Niisiis, peremehi meil jagub, peremehetunnet ja -mõistust võib-olla samuti,  aga ilma heade perenaisteta võib Eesti talu hukka minna. Praegusel moodsal ajal pole oluline, kui perenaiseks on mees või peremeheks naine – peaasi, et oleksid mõlemad – nii peremees kui perenaine, kes koos vaeva näevad, et pere hakkama saaks!

            Jutuveeretamine on nauditav ja natuke tüütu tegevus, seda lugu aga oli kerge ja ebameeldiv kirjutada. See lugu ei jätnud mulle valikuvõimalust. Mina tahtsin rääkida lihtsatest asjadest kuid lugu hakkas ennast ise dikteerima ja välja tuli midagi juhtkirjalaadset. Juhtkirjadel on aga harva lihtsa eluga pistmist.
            Õnneks pole sellel lool mingit pistmist ka võitlusega sugudevahelise võrdõiguslikkuse eest. See on normaalses majapidamises üpris tarbetu riistapuu.



Thursday, March 21, 2013

LOLLUSE KIITUSEKS


            On päris kindel, et nii tarka inimest, kellele poleks vähemalt korra elus öeldud: „Kuidas sa ometi nii loll oled!“, pole veel siia ilma sündinud. Ühelt poolt tingib seda inimese võimetus olla igal alal geniaalne, teiselt poolt aga mingi alateadlik pürgimus lolluse kui maailmatunnetusliku paradigmani jõudmiseks.

            Esimese poolega on asi lihtne. Pole isegi vaja argumenteerida ajaloolise krestomaatiaga vahvast kuningast, kes oma südikusele vaatamata pannkoogid põhja kõrvetas, või looga andekast Rooma väejuhist, kes kaotas sõja lihtlabase nikuhimu tõttu, iga vaimuhiiglane teab, kuidas kommenteerib tema naine olukorda, kui vaimuhiiglane on unustanud koduteel piima ostmata. Küsimuse, kas naisevõtt on intellektuaalsest vaatevinklist arukas akt, jätame praegu kõrvale.

            Teine pool on märksa põnevam. Inimene, kes ratsutab oma pimedal ja kirglikul alateadvusel ning ei suuda sõitu ohjata, võib ninapidi mudas maandudes ennast küll arukaks ja ratsut rumalaks pidada, kõrvalseisjate silmis on ta ikka ise loll.
            Kuidas aga nimetada suurepärase kontrollvõimega ratsanikku, kes viskab ratsmed käest ning annab kannuseid eesmärgiga lõpetada näoli poris? Sellega iga loll juba hakkama ei saa. Ja kui saakski, poleks ta võimeline läbielatust menuromaani kirjutama.
            Või kuidas nimetada tüüpe, kes võõraid suksusid marru ajavad ja teiste kukkumisest rõõmu tunnevad? Siin jagunevad arvamused kaheks – tüüp ise kutsub ennast peenikeseks kavalpeaks, tema ohver lihtsalt lollakaks.
            Ergo – lollus on ambivalentne.

            Eelöeldu lubab meil jätkata lolluse kui sotsiaalse fenomeni uurimist. Küsimuse, kas uurida lollust kui sotsiaalset numenoni, jätame seekord kõrvale. Las tegeleb sellega mõni teine loll.
            Alustuseks teostame kolm lihtsat vaatlust.
            Istume televiisori ette ja vaatleme mõnda kauget ja tundmatut tsivilisatsiooni, näiteks muhameedlaste oma. Mida näeme? Näeme tõmmusid, põlevate silmadega valjuhäälseid mehi, kelle seas liiguvad musti mesitarusid meenutavad parandžaades naised. Parandžaa muide on selline suur umbne kott, mis silmade piirkonnas ähmaselt läbi paistab. Ja seda kantakse kliimas, kus juba hommikust alates võib päikese käes muna praadida!
            Allah, avita!
            Lülitume nüüd ümber mõne lähemal paikneva tsivilisatsiooni vaatlemisele. Vaatleme, kuidas Brüsselis arutatakse, kui suur tohib olla suitsu nimi suitsupaki peal. Mida näeme? Näeme hulka heledanahalisi väljapeetud väljenduslaadiga inimesi, silmad prilliklaaside taga põlemas, kes ei leia konsensust küsimuses, kas seadusettepanek lubada vaid 25% suitsupaki pinnast nime jaoks on inimõiguste rikkumine või ei ole. Ise on muide suitsetamise ammu ära keelanud, moskoviidid ründavad Küprost ja britid kolivad in corpore, saar kaasa arvatud, Ameerikasse.
            Issand, sa näed ja ei mürista!
            Viimaseks vaatleme kaugele vaatamise aparaadiga midagi lähedalasuvat, vaatame näiteks Tallinna televisiooni. Mida näeme? Näeme huvipakkuvat paganlikku rituaali. Selle keskmes paiknev puuslik on oskuslikult valmistatud, häälitseb mõtestatult ja meenutab vaid mõnest rakursist kuldvasikat. Tema kummardajate jutust, nahavärvist ega ilmetest ei saa sotti, neile oleks nagu kantossid pähe tõmmatud. Kantoss, muide on mõeldud tahapanemiseks ning hingata selle sees ei saa. Tänavad lagunevad, sündimata lapsed nutavad ja Lasnamäe katedraali sibulad viipavad Nevski omadele.
            Tule, Taara, appi!

            Saadud empeiria najal on nüüd võimalik jõuda deduktiivsesse staadiumisse. Kolme läbiviidud vaatluse põhjal oleks kerge oletada, et tegemist on kolme erineva, ent üdini lolli ühiskonnaga. Seda järeldust ei toeta aga sugugi tõsiasi, et vaadeldud sootsiumid on täitsa vitaalsed ning näitavad koguni progresseerumise märke. Küsimuse, milline neist on lollim või progresseeruvam, jätame praegu kõrvale.
            Kõigepealt tuleb postuleerida, et lollus on igas ühiskonnakorras vajalik ja vältimatu ning seejärel esitada küsimus, kas lollus on ühiskonna ehituskivi või hoopiski kive siduv mört? Jättes kõrvale kulunud printsiibi lollusest kui igas ühiskonnakorras kõige tähtsamast, kõige peamisest, ja võttes aluseks lolluse ambivalentse põhiolemuse, näeme viimaks, et lollus on nii kivi kui ka mört.
            Mida oligi tarvis tõestada.

            Küsimuse, mida ütles proua Watsaimatsu, kui talle käesolevat uurimust lugeda andsin, jätame seekord kõrvale.


                           Samurai Watsaimatsu                                   2013

Thursday, February 28, 2013

TÄHTIS PÄEV


            Elame abikaasaga juba pool aastat minu ema ehk mamma pool.
Hooldusõe ja -venna amet on muutunud harjumuspäraseks, nagu ka ahjukütmine, lumerookimine, lastehoidmine ja muud talitused, mis sisustavad meie loojangule lähenevate elude vahel pikemaid, vahel lühemaid päevi.

            Kui intelligentsus tähendab kohanemisvõimet, siis pole kahtlust, et oleme kõik üle keskmise intelligentsed, eriti mamma, kelle tervis ja algatusvõime näitavad järjepideva edenemise märke. Näiteks parandas ta eile öösel pikalt vannitoa kraani, mistõttu läksin pesemata magama, hommikuks aga, kui naine kraaniparanduse lõpule viis, oli mamma juba jõudnud lehte lugeda, uudiseid kuulata, baromeetrit kontrollida, ja tal oli vaid üks küsimus: „Mis päev täna on?“

            Vastasime, et täna on tähtis päev, Eesti Vabariigi aastapäev, mispeale mamma siirdus üritust tähistama oma hea sõbra, televiisori seltsi. Meie istusime ruttu töölaua taha, et erialase tegevusega mamma pensionile pisut lisa teenida.

            Päev kulges hubaselt: mamma tukkus teleka ees ja käis paar korda uurimas, mis päev täna on, meie tegelesime erialatööga ning käisime kordamööda ahju kütmas, lund rookimas, sööki soendamas ja mammat talitamas. Minu naine, kelle koht meie kollektiivi intelligentsuse pingereas asub mamma järel ja minu ees, jõudis lisaks veel põrandad puhtaks tõmmata, pesumasina käima panna ja keldrist puid tuua.

            Õhtu saabudes lõpetasime oma töö. See on huvitav töö, oleme oma ametit aastaid õppinud, kogu aeg peab ennast täiendama ja see meeldib meile, aga ega temaga suurt ei teeni, tööta vähe või tööta palju. Lõpetasime niisiis oma vähetasuva töö ja mittetasustatavad talitused ning asusime osa saama tähtsa päeva sündmustest.

            Algas teleülekanne pidupäevakontserdist pealinnas. Laval oli palju kohmetuid lapsi ja mängiti kurba muusikat. See oli nii ilus, et kontserti vaataval eesti presidendil läksid silmad märjaks. Kuna meie silmad jäid kuivaks, tõin kompensatsiooniks keldrist pudeli veini. Vein on tervisele vähemalt sama kasulik kui silmavesi, lisaks tunduvalt parema maitsega. Mammagi võttis klaasikese ja pärast veel tilgakese.

            Vastuvõtutseremoonia ajaks täiendasime presidendi eeskujul oma veinilauda lihtsate eestipäraste suupistetega, mis lubas meil seda pikka ettevõtmist jälgida heatujuliselt ja väsimust tundmata. Kui presidendiproua kätlemise lõpupoole oma sädelevatel platvormkottadel kergelt tuikuma hakkas, istusime meie endiselt sirgelt tugitoolides ja viskasime tasakaalustatud nalja.

            President oli kutsunud hulga toredaid külalisi, mõnega räägiti ka eraldi juttu, küsiti kuidas pidu meeldib ja kuidas Eestil läheb ka. Enamik vastas hästi ja ilusasti, mida oli armas kuulda, ja paljudel naistel oli uus kaunis kleit. Ainult üks paks minister kukkus targutama, teatades, et tema olla kõigil vastuvõttudel käinud, igavaks läheb ja aeg on formaati muuta. Milliseks, seda ta ei avaldanud ja mina, kes ma pole ühelgi vastuvõtul käinud, ei osanud teda kuidagi aidata. Minu naine leidis, et minister näeb välja nagu siga, ja palus siis kõigilt sigadelt vabandust. Õigluse pingereas on minu naine meie kollektiivis konkurentsitult esimesel kohal.

            Saade sai otsa, vein ja suupisted samuti, otsa sai tähtis päev – veel üks päev oma pikemate ja lühemate, meeldivate, ebameeldivate, mõtestatud ja mõttetute kaaslaste pikemas või lühemas reas.

Võib-olla tuleb ta järgmisel aastal jälle?


Friday, February 22, 2013

KINOSKÄIK


          Olin vist umbes kolmeaastane, kui leidsin tädipojaga liivakastis mängides vana kinopileti. Vaatasime õue peal ringi ja leidsime teisegi! Nüüd olid meil mõlemal piletid ning järelikult tuli meestel kinno minna.


          Kinoga olime sünnist saati sina peal, tädimees töötas filmilaenutuses, tõi nädalalõppudeks lähedalasuvasse töökotta projektori ja näitas majarahvale filme, meid võeti mõnikord tööle kaasa, me võisime aidata kinonäitamise ruumis filmirulle tagasi kerida ja vahepeal aknakesest seanssigi vaadata. Suursündmuseks oli aga muidugi päris kinoskäik terve perega, saalis mahaistumine ja see magusa ootusärevuse tunne, kui tuled hämardusid ja filmi algustiitrid ekraanile ilmusid.

          Ütlesin tädipojale, et ärme vanaemale, kes meie järele valvas, aga parasjagu köögis süüa tegi, parem midagi ütle, käime kähku ära ja oleme lõunaks tagasi, ega me siis paha peal väljas ole. Nokitsesime tagumise aiavärava riivist lahti ning asusime teele, helge kinotunne südames.
          Teadsime, et kino asub kusagil „sealpool“, üle tänava ja üle jõe, ühe pika tänava lõpus. Need üsna täpsed andmed oleks meid kindlasti sihile viinud, kui poleks tekkinud tõrge esimese suure tänava ületamisel. Tänaval sõitsid nimelt autod ja bussid, mitte küll nii tihedasti, kui tänapäeval, kuid siiski piisava sagedusega, et meie hoogu pidurdada.
          Ütlesin, et ootaks õige, kui autosid vähem on, paneks siis silmad kinni ja jookseks hästi kiiresti. Autosid jäigi vähemaks, panin silmad kinni ja olingi teisel pool teed! Miskipärast polnud ainult tädipoega minu kõrval, seisis teine endiselt vastaspoolel ja oli kuidagi hädise moega. Lippasin tema juurde tagasi ning me läksime teisele katsele, mis paraku andis aga samasuguse tulemuse, nagu ka kolmas ja neljas.
          Kindlasti oleks meie pingutusi lõpuks edu krooninud, kui kohale poleks jõudnud higised ja närvilisevõitu vanemad, kes olid vahepeal koju saabunud, leidnud, et lapsed on kadunud ning käivitanud efektiivse, ehkki tarbetult hüsteerilise otsimisaktsiooni. Neile kohe üldse ei meeldinud liiklusmagistraali ületamine meetodil „silmad kinni ja kiiresti joosta“ ning meie kinopiletite üle naersid nad täitsa avalikult, öeldes, et need olla kehtetud.

          Loomulikult kustutasid need solvangud helge kinotunde, kuid sellega oleks võinud ju varemgi vanemlikke jõhkrusi kogenud lapsed leppida, kui vanaema poleks meid pärast lõunasööki aeda pirnipuu alla viinud ja teatanud, et nüüd saame vitsa. Meie polevat tema sõna kuulanud, meiega oleks võinud õnnetus juhtuda ja tema peab meile meie endi kasu pärast õppetunni andma. See polevat talle kerge, kuid „mida armsam laps, seda valusam vits!“
          Sisimas oli mul vastuväiteid – kuna me luba ei küsinud, ei saanud me ju ka sõnakuulmatud olla – mõttekäik kasutoovast peksust, mis peksja südame raskeks teeb, tundus aga täiega ebaloogiline, pealegi olime juba vabandanud ja pattu kahetsenud. Vaatasin vanaema otsusekindlat ilmet, tema käes olevat vitsa ja otsustasin olla vait ja kui see „kasulik“ nähvakas lõpuks tuleb, panna käsi ette, et valus ei oleks.

          Sain väärtusliku kogemuse, mida teiega jagada tahan – võta väljateenitud karistus alati auga vastu ja ära proovi seda kavalusega leevendada. Tädipoeg sai oma siraka ära, pühkis silmad kuivaks ja läks liivakasti mängima, minul aga valutas käsi veel mitu päeva ja kaevata sain ainult enda peale. Vitsaga vastu näppe saada oli hoopis valusam, kui vastu tagumikku!

          Olles nüüdseks läbi elanud lapsevanema rõõmud ja mured ning olnud ise vanemlike ja vanavanemlike jõhkruste täidesaatja, meenub vanaema nägu hoopis teistsugusena. Nüüd tundub see pigem kurb - sellise inimese nägu, kes teeb midagi, mida ta teha ei tahaks, aga siiski teeb, sest peab seda õigeks.
          Meile ihunuhtlust andnud vanaema meenub, kui loen lehest: „vallandasime suurepärase töötaja, sest seadus ei võimaldanud teisiti“ või kuulen ministri kõnest: „otsus raskendab töötajate elu, kuid on vajalik üldiseks hüvanguks“, ning püüan kujutleda, kas sellist ebaloogilist jura ajavad inimesed on samasuguse otsusekindla ja kurva näoga nagu vitsaga pirnipuu all seisnud vanaema.
          Tegelikult polegi vaja kujutleda, neid näeb iga päev teleekraanil ja näod pole üldsegi kurvad, vaid hoopis ülbed. Ülbel ilmel teatatakse: „Tegin valesti, sest nii on õige…“, mõttes lisatakse: „…ja mulle kasulik!“ ning ülbele ilmele lisandub valelik. Paljudel polegi enam nägusid, nende asemel on maskid. Kas maski taga inimene alles on, sellest ei saa enam aru.

          Selle maskiseltskonna tegutsemiskombed meenutavad natuke meie lapsepõlve kinoskäiku. Asju tuleb ajada kavalalt, kahtlasevõitu ettevõtmisi korraldada salakesi. Kui jama tuleb ja hakatakse vitsaga vehkima, siis võib eitada, kindlasti peab selgitama oma häid kavatsusi ja tegude seaduslikkust, lõpuks kasvõi vabandada. Võib-olla järgmine kord ei tulegi midagi avalikuks, võib-olla tüdib vitsaviibutaja ära. Tõrgete tekkimisel sulgeda silmad, kõhkluste tekkimisel joosta korraga hästi kiiresti ja seista samas hästi kindlalt paigal, ohu korral olla vait ja panna käsi ennetava abinõuna vahele.
          Mina tuvastasin küll juba kolmeaastasena sellise praktika ebatõhususe, aga keegi ju muidu ei usu, kui ise järele ei proovi. Mõnikord ei usu isegi peale järeleproovimist.

          Lihtne küsimus, mis on vale, mis õige, näib üldse olevat nii keeruline, et mida lähemalt uurid, seda segasemaks läheb. Kui küsimus liiga segaseks muutub ning poliitikud pildi veel kirjumaks ajavad, keerake televiisor kinni, tellige netist pilet ja jalutage parem lähimasse kinno!


Sunday, January 13, 2013

ABIKS PERENAISEL


Söömine on pahe, einestamine auasi!
samurai Watsaimatsu


KOOGELMOOGEL
          Koogelmoogel on ilmselt üks vanemaid eesti roogasid. Selle tekke ja valmistamismeetodite kohta on aga andmeid napilt, needki peamiselt suulised. Kokandusajaloolased on üldiselt arvamusel, et varasel muinasajal kasvatati Eesti alal juba laialdaselt moogelit, koogeli tõid aga kaasa meie esivanemad Alamsaksamaalt ja hiljemalt Jüriööks kujunes välja tänapäevani kasutusel olev koogelmoogeli põhiversioon.
Valmistamine
          Koogelmoogeli valmistamiseks tuleb võtta täpselt võrdses koguses koogelit ja moogelit ning need korralikult ära segada.
          Soovitav tarbida pärast lehe lugemist või teleuudiste vaatamist. Toimib stressi maandavalt, sarnanedes selles osas süldi ja täidetud munadega.
          NB!    Segamisnõu pesta kas kohe, või hiljem ära visata!


RAUDTEE
          Erinevalt raudrohutee keetmisest on raudtee tegemine märksa keerulisem. Esimese jaoks pole muud tarvis, kui maja tagant rohtu kitkuda, tulele panna ning hiljem keedunõuga tükkis prügimäele viia, teise valmistamiseks ei piisa pajast ja majatagusest prügimäest – tarvilik on terve riik hea ning targa riigivalitsejaga. Tänapäeval aga ei võta korralik kodanik raudteed suhugi, kui sellesse pole veel lisaks segatud mõni erakond oma esiseltsimehega.
Valmistamine
          Komponendid: üks riik, üks rahvas, üks rongijuht. Komponendid erastada, riigistada, maha müüa ja välja osta niikaua, kuni raudtee lõpuks valmis saab. Valmistamise ja tarvitamise ajal maitsestada pidevalt parteipipraga.
          Tarvitamine ei ole eriti laialt kombeks, aga tarvitage kui julgete – ise
teate, millega riskite!
          NB!    Raudtee on korduvkasutatav eelroog iga põhitoidu eel!


POLIITPULJONG
          See on üks lihtsamaid retsepte. Iga mats saab hakkama.
Valmistamine
          Võtke üks poliitbroiler, suurema koguse puljongi jaoks mitu.
          Kuigi see roog näeb kole välja ja rikub seedimist, on ta sagedasti saatjaks meie igapäevasele leivale.
          NB!    Õige poliitpuljong on hägune, läbipaistmatu ja sita maitsega!


EUROPUDING
          Europudingut on võimalik valmistada absoluutselt kõigest. Mis teil iganes juhtub näppu puutuma – haridus, teadus, kunst, poliitika või inimestevahelised suhted – võimsa europudingu keerate sellest kokku suurema vaevata.
Valmistamine
          Koostisosade hulk ja päritolu pole oluline, sidusaineks on vaid vaja mõnda politoloogi, avalike suhete juhti või ükskõik millist muud parasiitlikku sekeldajat, odavama variandi puhul piisab käputäiest euronormidestki.
          Sobib kõhutäiteks nii nooblimale kui lihtsamale rahvale, tarvitada võib igal ajal ja igas kohas, mekki see ei paranda.
          NB!    Maitseka pudingu tunnete ära maitse puudumisest!


TEATRISUPP
          Teatrisuppi keetsid menaadid juba antiikajal, sealt pärineb ka komme loputada seda alla suurte veinikogustega. Hiljaaegu on aga läinud moodi leiutada uusi, tänapäevaseid retsepte, ning enne laiatarbesse lubamist proovida neid valitud katseisikute peal. Seega kuulub teatrisupp praegu veel eliittoitude nimistusse.
Valmistamine
          Supipõhja moodustab teater. Ärge sellega koonerdage, pistke potti nii palju teatrit, kui vähegi saate! Kõige parem on pista potti elus teater, mis noa all veel häält teeb. Siis lisage üks kuri ja kole minister ja segage kantsleriga, kuni supp podisema hakkab.
          Kuna uudse teatrisupi väljatöötamine alles käib, pole veel selge, kes selle supi lõpuks ära sööb.
          NB!    Teatrisuppi saab keeta muudestki komponentidest peale teatri (üldnimetuse all „kultuurisupp“).


MUNAROAD
          Munad on möödapääsmatud, kui soovite, et teie söögisedel oleks edukas. Teadaolevalt valmistab neid hetkel üks telekanal, üks lavastaja ja mõned progressiivsed avaliku elu tegelased. Võtke teadmiseks, et kanade, kilpkonnade ja dinosaurustega pole moodsal munaroal mingit pistmist!
Valmistamine
          Möödapääsmatu on munade olemasolu. Kui te pole veendunud munade olemasolus, siis kasvatage need endale ruttu kas füüsiliselt või verbaalselt. Mõlemal juhul saate neist seejärel nii suppi, praadi kui ka magustoitu valmistada.
          Aktsepteeritava munaroa tunnusteks on poliitkorrektsus ja sugudevaheline võrdõiguslikkus munade igal tahul.
          NB!    Omleti valmistamisel vältige isiklike munade kasutamist!


LINNAPEA PADA
          Talinas (väikelinn põhjarannikul) leiutatud pudrutaoline aine, peamiselt lokaalse tarbimisega, ehkki mõningaid siirdeid võib täheldada Põhja-Koreas ja Ida-Setumaal.
Valmistamine
          Komponendid: üks priske võimuhull, paar tosinat lahjemat võimukolli ja hulk muidulolle. Pange esimene osis patta ja jälgige imetlusega roa valmimist.
          Pajaroog tuleb tummisem, kui seda valmistada katla kõrval. Vältimaks maitsete ühtlustumist, on otstarbekas paigutada katel kõrgemale ja pada madalamale.
          NB!    Kui pada sõimab katelt, siis on roog hüva!


PUDRU JA KAPSAD
          Ekslikult peetakse pudru ja kapsaid laialtlevinud rahvustoiduks. Paljud kokad arvavad, et oskavad seda rooga valmistada, kuid pudru ja kapsa asemel tuleb neil tavaliselt vaid mingi hale käkk välja, sest asjatundlikud meistrid tegutsevad vaid ühes paigas – riigivalitsemise mäe otsas. Pudru keedetakse seal ühes majas ja kapsad istuvad teises majas. Rooga valmistatakse siis, kui mõlema maja kokad kokku tulevad.
Valmistamine
          Valmistamine on salastatud, komponente kirjeldada oleks kohatu.
          Suupärane tulemus on pehme konsistentsi ja sinakashalli värvusega, esimene omadus tuleneb kapsastest, teine pudrust.
          NB!    Meile meeldib see toit!


TUULETASKUD
          Tuuletaskud polegi õieti toit, see on pigem eluviis, mis tõsi küll, on tihedalt söömisega seotud. Täpsemalt väljendudes on taoline eluviis vähese söömisega seotud.
Valmistamine
          Valige riiki juhtima kõik isikud, kes teile täis kõhtu ja täis taskuid lubasid. Valige needsamad ka järgmisel korral ja ülejärgmisel ja nii teil need tuuletaskud tekivadki.
          Tuuletasku ja tuulepea ei ole päris sama toiduaine, tuulepead on enam levinud panganduskokanduses ja tuuletaskud kodustes majapidamistes.
          NB!    Tuuletaskute üleproduktsioon võib tormi tekitada!

Saturday, January 12, 2013

VAATENURK


          Vormist arusaamiseks on vaja seda vaadelda vähemalt kahest erinevast ruumisuunast. Täpseks kirjeldamiseks kasutatakse kõige enam kolmvaadet: eestvaadet, külgvaadet ja pealtvaadet.

------------------------------

          Käisime naisega teatris.
          Meil vedas, eduka mälestusraamatu põhjal tehtud menuka lavastuse etendusele pääsesime ainult tänu teatris töötavale sõbrale, sest piletid olid ammu välja müüdud.
          Istusime loožis, vaatasime kuidas saal ja rõdu inimestega täituvad ja ootasime kannatamatult eesriide avanemist. Teadsime lavastajat hetkel ühe kõige otsivama ja originaalsema teatritegijana ning trupp koosnes eesti esinäitlejatest. Kuna olime raamatut lugenud, teadsime ka, et paljud inimesed ja sündmused on meile isiklikult lähedased.
          Eesriie avanes ja peaosaline võlus meid hoobilt. Polnud tähtis, et tekst oli tuttav ja tegevus staatiline – näitleja kehastas säravalt raamatu autorit ning oli karismaatiliseks saatejuhiks lavale ehitatud telestuudios.
          Teistel näitlejatel tuli esitada palju erinevaid rolle, muutuda hetkega järgmiseks tegelaseks ning ette kanda looga seotud laulusid. Kõik toimus pealtnäha vaospeetult, kuid pingestatult ja kaasakiskuvalt.
          Lavastust hoidis koos hästi läbimõeldud struktuur, nappide, kuid väljendusrikaste vahenditega rulliti lahti inimlike kirgede dramaatiline maailm, milles arenesid nii üksikud tegevusliinid kui esitatav lugu tervikuna.
          Muusika, valgus-, video- ja lavakujundus töötasid haruldase orgaanilisusega, olles ühelt poolt etenduse iseenesestmõistetavad komponendid, kuid teiselt poolt nii vaimukalt läbi töötatud, et sundisid ennast ka eraldi kuulama-nägema. Lavastajal oli õnnestunud iga stseen puänteerida mõne andekalt viimistletud detailiga. Näiteks lugu kirjandusteadlasest, keda juhendatakse trepist üles minema, et joodikuid korrale kutsuda. Tore ja särav etüüdikene!
          Etendus kulges tõusujoones, tegevus muutus dünaamilisemaks, alguses vaikselt kuulav publik hakkas peagi naerma, üha enam kaasa elama, siis poetas pisaragi ning tõusis lõpuks püsti ja aplodeeris vaimustunult.
          Pärast läksime klubist läbi, et saadud elamust sõpradega jagada. Enamik neist polnud küll tükki näinud, sest pileteid on tõesti raske hankida, kuid meil jätkus küllalt ainest arutleda nii kirjeldatud ajastu kui igikestvate teatri- ja eluprobleemide üle.
          Nähtud etendus tõestas veel kord, et kunsti tegemiseks pole vaja veiderdada ega vaataja ees pugeda. Piisab heast materjalivalikust ning oskusest seda pealtnäha kergelt, kuid sisemiselt süvenenult ette kanda.
          Olukorras, kus riik kultuurist aina vähem hoolib, saab küps teater ise hakkama.

------------------------------

          Käisime naisega teatris.
          Muidu poleks läinud, aga teatris töötav sõber sebis meile tasuta kutsed ja piinlik oleks olnud ära öelda. Ega meil teatri vastu midagi pole, kuid oma raha eest ei oleks me kindlasti läinud vaatama mitme aasta eest loetud mälestusraamatust tehtud lavalugu. Raamatupoed on pilgeni täis totakaid memuaare ja aeg-ajalt püütakse mõnda neist lavale upitada, et rahva käest veel mõni sent välja petta.
          Istusime loožis ja imestasime, kui paljud inimesed olid raatsinud pileti osta. Siis läks eesriie lahti ning peaosaline hakkas etendama raamatu autorit, kes on kommertskanali saatejuht. Näitleja matkis prototüübi jämedat häält ja sügas tema moodi nina. Alguses oli see päris naljakas, kuid muutus peagi ärritavalt üksluiseks. Teised tegelased loivasid kah riburada kohale ja mõmisesid oma teksti maha. Midagi polnud kuulda ja laval ei toimunud ka midagi, sest lavastaja jabur idee oli mängida telestuudios toimuvat jutusaadet. Ma ei salli sellist saasta telekaski, vaatasin siis oma naise valulikku ilmet ja saalisistujate juhme nägusid. Oli põrgulikult igav.
          Vahepeal olid laulunumbrid. Panna draamanäitlejad järgi tegema häid soliste kujunes täiuslikuks muusikaliseks mõrvaks ja mõjus ponnistusena kuidagimoodigi meeldida. Noh, nad vähemalt tõusid püsti ja tulid eeslavale, ei istunud kogu aeg sohval.
          Mõnda kohta oli lavastaja üritanud liikumisega dünaamilisemaks muuta. Näiteks õpetatakse ühes stseenis kirjandusteadlasele, kuidas trepist üles minna, et joodikuid korrale kutsuda. Seda tehti nagu lavakooli etüüditundi, ainult märksa tuimemalt. Oli piinlik vaadata ka.
          Kujundusega oli kõvasti vaeva nähtud. Laval olid röögatud kulissid, valgusega ei koonerdatud ja niipea kui mõni näitleja valjemalt säutsuma kukkus, käivitus järjekordne video, mida näidati lavale, saaliseintele ja inimestele silma. Odavad ja läbiproovitud trikid.
          Publik elustus, kui laval ropendama hakati. Õnneks pole originaaltekstis nilbustest puudu ja nõndaviisi saadi üldisele munemisele viimaks elu sisse. Lõpuosa labasest melodraamast oli ka kõik mis võimalik välja pigistatud, nii et vähenõudlik vaataja sai kaasa möirata ja pisarat pigistada.
          Kui viimaks püsti tõusma ja tormiliselt plaksutama hakati, lipsasime naisega esimestena garderoobi, haarasime oma joped ning põrutasime klubisse. Enamik sõpru polnud tükki näinud ja tänu sellele kõlbas nende seltsis nina täis võtta küll.
          Seltsimehed kultuuriministeeriumist on oma teatrihävituspoliitikaga lootusetult hiljaks jäänud. Kaalutlev ja konformistlik teater saab sellega ise hakkama.

------------------------------

      Käisime naisega teatris.
      Siis istusime klubis ja arutasime.
      Pärast läksime koju.
      Järjekordne päev oli otsa saanud.



    Nähtuse hindamisel on võimalik valida kahe vaatenurga vahel.
    Tavaliselt valitakse neist kas esimene, teine või kolmas.