Vormist arusaamiseks on vaja seda
vaadelda vähemalt kahest erinevast ruumisuunast. Täpseks kirjeldamiseks
kasutatakse kõige enam kolmvaadet: eestvaadet, külgvaadet ja pealtvaadet.
------------------------------
Käisime naisega teatris.
Meil vedas, eduka
mälestusraamatu põhjal tehtud menuka lavastuse etendusele pääsesime ainult tänu
teatris töötavale sõbrale, sest piletid olid ammu välja müüdud.
Istusime loožis, vaatasime
kuidas saal ja rõdu inimestega täituvad ja ootasime kannatamatult eesriide
avanemist. Teadsime lavastajat hetkel ühe kõige otsivama ja originaalsema
teatritegijana ning trupp koosnes eesti esinäitlejatest. Kuna olime raamatut
lugenud, teadsime ka, et paljud inimesed ja sündmused on meile isiklikult
lähedased.
Eesriie avanes ja peaosaline
võlus meid hoobilt. Polnud tähtis, et tekst oli tuttav ja tegevus staatiline –
näitleja kehastas säravalt raamatu autorit ning oli karismaatiliseks
saatejuhiks lavale ehitatud telestuudios.
Teistel näitlejatel tuli
esitada palju erinevaid rolle, muutuda hetkega järgmiseks tegelaseks ning ette
kanda looga seotud laulusid. Kõik toimus pealtnäha vaospeetult, kuid
pingestatult ja kaasakiskuvalt.
Lavastust hoidis koos hästi
läbimõeldud struktuur, nappide, kuid väljendusrikaste vahenditega rulliti lahti
inimlike kirgede dramaatiline maailm, milles arenesid nii üksikud tegevusliinid
kui esitatav lugu tervikuna.
Muusika, valgus-, video- ja
lavakujundus töötasid haruldase orgaanilisusega, olles ühelt poolt etenduse
iseenesestmõistetavad komponendid, kuid teiselt poolt nii vaimukalt läbi
töötatud, et sundisid ennast ka eraldi kuulama-nägema. Lavastajal oli
õnnestunud iga stseen puänteerida mõne andekalt viimistletud detailiga. Näiteks
lugu kirjandusteadlasest, keda juhendatakse trepist üles minema, et joodikuid
korrale kutsuda. Tore ja särav etüüdikene!
Etendus kulges tõusujoones,
tegevus muutus dünaamilisemaks, alguses vaikselt kuulav publik hakkas peagi naerma,
üha enam kaasa elama, siis poetas pisaragi ning tõusis lõpuks püsti ja
aplodeeris vaimustunult.
Pärast läksime klubist läbi,
et saadud elamust sõpradega jagada. Enamik neist polnud küll tükki näinud, sest
pileteid on tõesti raske hankida, kuid meil jätkus küllalt ainest arutleda nii kirjeldatud
ajastu kui igikestvate teatri- ja eluprobleemide üle.
Nähtud etendus tõestas veel
kord, et kunsti tegemiseks pole vaja veiderdada ega vaataja ees pugeda. Piisab
heast materjalivalikust ning oskusest seda pealtnäha kergelt, kuid sisemiselt süvenenult
ette kanda.
Olukorras, kus riik
kultuurist aina vähem hoolib, saab küps teater ise hakkama.
------------------------------
Käisime naisega teatris.
Muidu poleks läinud, aga
teatris töötav sõber sebis meile tasuta kutsed ja piinlik oleks olnud ära
öelda. Ega meil teatri vastu midagi pole, kuid oma raha eest ei oleks me
kindlasti läinud vaatama mitme aasta eest loetud mälestusraamatust tehtud
lavalugu. Raamatupoed on pilgeni täis totakaid memuaare ja aeg-ajalt püütakse
mõnda neist lavale upitada, et rahva käest veel mõni sent välja petta.
Istusime loožis ja
imestasime, kui paljud inimesed olid raatsinud pileti osta. Siis läks eesriie
lahti ning peaosaline hakkas etendama raamatu autorit, kes on kommertskanali
saatejuht. Näitleja matkis prototüübi jämedat häält ja sügas tema moodi nina.
Alguses oli see päris naljakas, kuid muutus peagi ärritavalt üksluiseks. Teised
tegelased loivasid kah riburada kohale ja mõmisesid oma teksti maha. Midagi
polnud kuulda ja laval ei toimunud ka midagi, sest lavastaja jabur idee oli
mängida telestuudios toimuvat jutusaadet. Ma ei salli sellist saasta telekaski,
vaatasin siis oma naise valulikku ilmet ja saalisistujate juhme nägusid. Oli
põrgulikult igav.
Vahepeal olid laulunumbrid.
Panna draamanäitlejad järgi tegema häid soliste kujunes täiuslikuks muusikaliseks
mõrvaks ja mõjus ponnistusena kuidagimoodigi meeldida. Noh, nad vähemalt tõusid
püsti ja tulid eeslavale, ei istunud kogu aeg sohval.
Mõnda kohta oli lavastaja
üritanud liikumisega dünaamilisemaks muuta. Näiteks õpetatakse ühes stseenis
kirjandusteadlasele, kuidas trepist üles minna, et joodikuid korrale kutsuda.
Seda tehti nagu lavakooli etüüditundi, ainult märksa tuimemalt. Oli piinlik
vaadata ka.
Kujundusega oli kõvasti
vaeva nähtud. Laval olid röögatud kulissid, valgusega ei koonerdatud ja niipea
kui mõni näitleja valjemalt säutsuma kukkus, käivitus järjekordne video, mida
näidati lavale, saaliseintele ja inimestele silma. Odavad ja läbiproovitud
trikid.
Publik elustus, kui laval
ropendama hakati. Õnneks pole originaaltekstis nilbustest puudu ja nõndaviisi
saadi üldisele munemisele viimaks elu sisse. Lõpuosa labasest melodraamast oli
ka kõik mis võimalik välja pigistatud, nii et vähenõudlik vaataja sai kaasa
möirata ja pisarat pigistada.
Kui viimaks püsti tõusma ja
tormiliselt plaksutama hakati, lipsasime naisega esimestena garderoobi,
haarasime oma joped ning põrutasime klubisse. Enamik sõpru polnud tükki näinud
ja tänu sellele kõlbas nende seltsis nina täis võtta küll.
Seltsimehed
kultuuriministeeriumist on oma teatrihävituspoliitikaga lootusetult hiljaks
jäänud. Kaalutlev ja konformistlik teater saab sellega ise hakkama.
------------------------------
Käisime naisega teatris.
Siis istusime klubis ja
arutasime.
Pärast läksime koju.
Järjekordne päev oli otsa
saanud.
Nähtuse hindamisel on võimalik valida
kahe vaatenurga vahel.
Tavaliselt valitakse neist kas
esimene, teine või kolmas.
No comments:
Post a Comment