Elame
abikaasaga juba pool aastat minu ema ehk mamma pool.
Hooldusõe ja -venna amet on muutunud harjumuspäraseks,
nagu ka ahjukütmine, lumerookimine, lastehoidmine ja muud talitused, mis
sisustavad meie loojangule lähenevate elude vahel pikemaid, vahel lühemaid
päevi.
Kui
intelligentsus tähendab kohanemisvõimet, siis pole kahtlust, et oleme kõik üle
keskmise intelligentsed, eriti mamma, kelle tervis ja algatusvõime näitavad
järjepideva edenemise märke. Näiteks parandas ta eile öösel pikalt vannitoa
kraani, mistõttu läksin pesemata magama, hommikuks aga, kui naine kraaniparanduse
lõpule viis, oli mamma juba jõudnud lehte lugeda, uudiseid kuulata, baromeetrit
kontrollida, ja tal oli vaid üks küsimus: „Mis päev täna on?“
Vastasime,
et täna on tähtis päev, Eesti Vabariigi aastapäev, mispeale mamma siirdus
üritust tähistama oma hea sõbra, televiisori seltsi. Meie istusime ruttu töölaua
taha, et erialase tegevusega mamma pensionile pisut lisa teenida.
Päev
kulges hubaselt: mamma tukkus teleka ees ja käis paar korda uurimas, mis päev
täna on, meie tegelesime erialatööga ning käisime kordamööda ahju kütmas, lund
rookimas, sööki soendamas ja mammat talitamas. Minu naine, kelle koht meie
kollektiivi intelligentsuse pingereas asub mamma järel ja minu ees, jõudis
lisaks veel põrandad puhtaks tõmmata, pesumasina käima panna ja keldrist puid
tuua.
Õhtu
saabudes lõpetasime oma töö. See on huvitav töö, oleme oma ametit aastaid
õppinud, kogu aeg peab ennast täiendama ja see meeldib meile, aga ega temaga
suurt ei teeni, tööta vähe või tööta palju. Lõpetasime niisiis oma vähetasuva
töö ja mittetasustatavad talitused ning asusime osa saama tähtsa päeva
sündmustest.
Algas
teleülekanne pidupäevakontserdist pealinnas. Laval oli palju kohmetuid lapsi ja
mängiti kurba muusikat. See oli nii ilus, et kontserti vaataval eesti
presidendil läksid silmad märjaks. Kuna meie silmad jäid kuivaks, tõin
kompensatsiooniks keldrist pudeli veini. Vein on tervisele vähemalt sama
kasulik kui silmavesi, lisaks tunduvalt parema maitsega. Mammagi võttis
klaasikese ja pärast veel tilgakese.
Vastuvõtutseremoonia
ajaks täiendasime presidendi eeskujul oma veinilauda lihtsate eestipäraste
suupistetega, mis lubas meil seda pikka ettevõtmist jälgida heatujuliselt ja
väsimust tundmata. Kui presidendiproua kätlemise lõpupoole oma sädelevatel platvormkottadel
kergelt tuikuma hakkas, istusime meie endiselt sirgelt tugitoolides ja
viskasime tasakaalustatud nalja.
President
oli kutsunud hulga toredaid külalisi, mõnega räägiti ka eraldi juttu, küsiti
kuidas pidu meeldib ja kuidas Eestil läheb ka. Enamik vastas hästi ja ilusasti,
mida oli armas kuulda, ja paljudel naistel oli uus kaunis kleit. Ainult üks
paks minister kukkus targutama, teatades, et tema olla kõigil vastuvõttudel
käinud, igavaks läheb ja aeg on formaati muuta. Milliseks, seda ta ei avaldanud
ja mina, kes ma pole ühelgi vastuvõtul käinud, ei osanud teda kuidagi aidata.
Minu naine leidis, et minister näeb välja nagu siga, ja palus siis kõigilt
sigadelt vabandust. Õigluse pingereas on minu naine meie kollektiivis
konkurentsitult esimesel kohal.
Saade
sai otsa, vein ja suupisted samuti, otsa sai tähtis päev – veel üks päev oma pikemate
ja lühemate, meeldivate, ebameeldivate, mõtestatud ja mõttetute kaaslaste pikemas
või lühemas reas.