TÄHTIS PÄEV

            Elame abikaasaga juba pool aastat minu ema ehk mamma pool.

Hooldusõe ja -venna amet on muutunud harjumuspäraseks, nagu ka ahjukütmine, lumerookimine, lastehoidmine ja muud talitused, mis sisustavad meie loojangule lähenevate elude vahel pikemaid, vahel lühemaid päevi.

            Kui intelligentsus tähendab kohanemisvõimet, siis pole kahtlust, et oleme kõik üle keskmise intelligentsed, eriti mamma, kelle tervis ja algatusvõime näitavad järjepideva edenemise märke. Näiteks parandas ta eile öösel pikalt vannitoa kraani, mistõttu läksin pesemata magama, hommikuks aga, kui naine kraaniparanduse lõpule viis, oli mamma juba jõudnud lehte lugeda, uudiseid kuulata, baromeetrit kontrollida, ja tal oli vaid üks küsimus: „Mis päev täna on?“

            Vastasime, et täna on tähtis päev, Eesti Vabariigi aastapäev, mispeale mamma siirdus üritust tähistama oma hea sõbra, televiisori seltsi. Meie istusime ruttu töölaua taha, et erialase tegevusega mamma pensionile pisut lisa teenida.

            Päev kulges hubaselt: mamma tukkus teleka ees ja käis paar korda uurimas, mis päev täna on, meie tegelesime erialatööga ning käisime kordamööda ahju kütmas, lund rookimas, sööki soendamas ja mammat talitamas. Minu naine, kelle koht meie kollektiivi intelligentsuse pingereas asub mamma järel ja minu ees, jõudis lisaks veel põrandad puhtaks tõmmata, pesumasina käima panna ja keldrist puid tuua.

            Õhtu saabudes lõpetasime oma töö. See on huvitav töö, oleme oma ametit aastaid õppinud, kogu aeg peab ennast täiendama ja see meeldib meile, aga ega temaga suurt ei teeni, tööta vähe või tööta palju. Lõpetasime niisiis oma vähetasuva töö ja mittetasustatavad talitused ning asusime osa saama tähtsa päeva sündmustest.

            Algas teleülekanne pidupäevakontserdist pealinnas. Laval oli palju kohmetuid lapsi ja mängiti kurba muusikat. See oli nii ilus, et kontserti vaataval eesti presidendil läksid silmad märjaks. Kuna meie silmad jäid kuivaks, tõin kompensatsiooniks keldrist pudeli veini. Vein on tervisele vähemalt sama kasulik kui silmavesi, lisaks tunduvalt parema maitsega. Mammagi võttis klaasikese ja pärast veel tilgakese.

            Vastuvõtutseremoonia ajaks täiendasime presidendi eeskujul oma veinilauda lihtsate eestipäraste suupistetega, mis lubas meil seda pikka ettevõtmist jälgida heatujuliselt ja väsimust tundmata. Kui presidendiproua kätlemise lõpupoole oma sädelevatel platvormkottadel kergelt tuikuma hakkas, istusime meie endiselt sirgelt tugitoolides ja viskasime tasakaalustatud nalja.

            President oli kutsunud hulga toredaid külalisi, mõnega räägiti ka eraldi juttu, küsiti kuidas pidu meeldib ja kuidas Eestil läheb ka. Enamik vastas hästi ja ilusasti, mida oli armas kuulda, ja paljudel naistel oli uus kaunis kleit. Ainult üks paks minister kukkus targutama, teatades, et tema olla kõigil vastuvõttudel käinud, igavaks läheb ja aeg on formaati muuta. Milliseks, seda ta ei avaldanud ja mina, kes ma pole ühelgi vastuvõtul käinud, ei osanud teda kuidagi aidata. Minu naine leidis, et minister näeb välja nagu siga, ja palus siis kõigilt sigadelt vabandust. Õigluse pingereas on minu naine meie kollektiivis konkurentsitult esimesel kohal.

            Saade sai otsa, vein ja suupisted samuti, otsa sai tähtis päev – veel üks päev oma pikemate ja lühemate, meeldivate, ebameeldivate, mõtestatud ja mõttetute kaaslaste pikemas või lühemas reas.

Võib-olla tuleb ta järgmisel aastal jälle?