Sunday, April 28, 2013

ELU VÕIMALIKKUSEST PEENRAS


           
 Jälle on saabumas kevad ning selles pole midagi erilist, kevadel tuleb ikka kevad, kas varajane või hiline või õigeaegne, aga tuleb igal aastal. Ei mäleta, et oleks kunagi tulemata jäänud.
            Meile naisega on tänavune kevad eriline, sest tervitame teda koos minu emaga, kelle poole kolisime sügise hakul. Oleme lihvinud kooselu emaga-ämmaga ehk mammaga läbi kolletava looduse ja saabuva talve, pidanud jõulurahu, võtnud vastu uut aastat ning hakkama saanud lumekoristuse, ahjukütmise ja kaamosega. Nüüd õitsevad lumikellukesed, temperatuur tõuseb ja supp tuleb sahvri asemel külmkappi panna. Kevademärke on teisigi.
            Kindel märk kevade lähenemisest on aiapidaja ärkamine minu abikaasas. Õues võib veel täitsa morn ilm laiutada, aga tema juba sorteerib seemneid ja sokutab esikunurka mullakoti. Seejärel tekivad siia-sinna potsikud mida sätitakse valguse kätte, kastetakse ja ümbritsetakse hoole ning tähelepanuga, ehkki neis ei näi olevat midagi peale kamalutäie mulla.
            Ühel päeval on potsikutesse ilmunud rohelised libled, kahvatud, nõrgukesed ja kõik ühte nägu. Minu naine tunneb neid isiklikult ning oskab seletada, millest sirgub õis ja kellest kasvab vili. Mina vaatan seda värki aupaklikult nagu ikka mehed vaatavad looduse müsteeriume elik inimlikule mõistusele seletamatuid nähtusi.

            Meesterahva vaatenurgast on tema naine ka looduse müsteerium. Näiteks võtab naine kätte mingid peenikesed tokid ja lõngakera ning sooritab nendega märkamatuid liigutusi, mille tulemusena tekivad sokid, sallid ja käpikud. Ise vaatab telekat, vestleb perega, annab lastele näpunäiteid, endal käed muudkui käivad. Vahel ümiseb sinna juurde midagi, mis kõlab nagu mana või laste tantsumäng „kaks sammu vasakule, kaks sammu paremale“.

            Potsikutega on aga selline probleem, et nendes elavad libled tahavad päeval valgust ja soojust, öösel pimedust ja jahedust ning vajavad seetõttu pidevat ümberpaigutamist. Vett joovad nad ka kuid mitte sellises koguses, mida mamma neile jagaks. Mammaski ärkab aeg-ajalt aednikuhing, ta torkab näpu lillepotti, leiab, et taimekene on kuivale jäänud, haarab kastekannu ning ei koonerda veega, mistõttu mõned taimekesed ära upuvad. Kui mamma aednikuhing aktiviseerub, sobivad sisehaljastuseks vesikasvud, kõrkjad ja hundinuiad, suikeperioodil tuleks need asendada kaktuste, agaavide ja muu kõrbeflooraga.
            Igatahes ei tihka minu naine oma kalleid liblesid mammaga omapead jätta ning viies neid päeval valgusesse-soojusesse ning õhtul pimedusse-jahedusse jälgib, et ei kaoks silmside ja järelevalve.
            Otsides lahendusi nimetatud floristlikule logistikaülesandele, tuvastas naine ühel hommikul, et pool meie akna ja ahju vahel paiknevast magamisasemest seisab terve päeva kasutamata ning rajas sinna mobiilse istikupeenra. Erinevalt minust ei vaja mu abikaasa voodikohta lõunase mõttepausi läbiviimiseks.

            Mul on nüüd erakordne võimalus lesida iga päev peenras. Heidan pikali ja vaatan oma pea kohal haljendavat looduse müsteeriumi. Õrnad libled muutuvad silmnähtavalt tugevamaks ning rohelisemaks, tunnen neist mitmeid nägupidi ja mulla värske lõhn tekitab mõtteid.
            Mõtlen näiteks, et kui vahva oleks pärast surma lesida samasuguses peenras. Kevadeti tutvuks pea kohal tärkavate taimedega, suvel näeks, millest saab õis ja sügisel, kellest vili, mulla värske lõhn sünnitamas ideid, mida talvel rahus menetleda.

            Milleks murda pead looduse müsteeriumi üle?
            Võib ju lihtsalt osaleda!

No comments: