Meile
naisega on tänavune kevad eriline, sest tervitame teda koos minu emaga, kelle
poole kolisime sügise hakul. Oleme lihvinud kooselu emaga-ämmaga ehk mammaga
läbi kolletava looduse ja saabuva talve, pidanud jõulurahu, võtnud vastu uut
aastat ning hakkama saanud lumekoristuse, ahjukütmise ja kaamosega. Nüüd
õitsevad lumikellukesed, temperatuur tõuseb ja supp tuleb sahvri asemel
külmkappi panna. Kevademärke on teisigi.
Kindel
märk kevade lähenemisest on aiapidaja ärkamine minu abikaasas. Õues võib veel
täitsa morn ilm laiutada, aga tema juba sorteerib seemneid ja sokutab
esikunurka mullakoti. Seejärel tekivad siia-sinna potsikud mida sätitakse
valguse kätte, kastetakse ja ümbritsetakse hoole ning tähelepanuga, ehkki neis
ei näi olevat midagi peale kamalutäie mulla.
Ühel
päeval on potsikutesse ilmunud rohelised libled, kahvatud, nõrgukesed ja kõik
ühte nägu. Minu naine tunneb neid isiklikult ning oskab seletada, millest
sirgub õis ja kellest kasvab vili. Mina vaatan seda värki aupaklikult nagu ikka
mehed vaatavad looduse müsteeriume elik inimlikule mõistusele seletamatuid
nähtusi.
Meesterahva
vaatenurgast on tema naine ka looduse müsteerium. Näiteks võtab naine kätte
mingid peenikesed tokid ja lõngakera ning sooritab nendega märkamatuid
liigutusi, mille tulemusena tekivad sokid, sallid ja käpikud. Ise vaatab
telekat, vestleb perega, annab lastele näpunäiteid, endal käed muudkui käivad.
Vahel ümiseb sinna juurde midagi, mis kõlab nagu mana või laste tantsumäng „kaks
sammu vasakule, kaks sammu paremale“.
Potsikutega
on aga selline probleem, et nendes elavad libled tahavad päeval valgust ja
soojust, öösel pimedust ja jahedust ning vajavad seetõttu pidevat
ümberpaigutamist. Vett joovad nad ka kuid mitte sellises koguses, mida mamma
neile jagaks. Mammaski ärkab aeg-ajalt aednikuhing, ta torkab näpu lillepotti,
leiab, et taimekene on kuivale jäänud, haarab kastekannu ning ei koonerda
veega, mistõttu mõned taimekesed ära upuvad. Kui mamma aednikuhing
aktiviseerub, sobivad sisehaljastuseks vesikasvud, kõrkjad ja hundinuiad,
suikeperioodil tuleks need asendada kaktuste, agaavide ja muu kõrbeflooraga.
Igatahes
ei tihka minu naine oma kalleid liblesid mammaga omapead jätta ning viies neid
päeval valgusesse-soojusesse ning õhtul pimedusse-jahedusse jälgib, et ei kaoks
silmside ja järelevalve.
Otsides
lahendusi nimetatud floristlikule logistikaülesandele, tuvastas naine ühel
hommikul, et pool meie akna ja ahju vahel paiknevast magamisasemest seisab terve päeva
kasutamata ning rajas sinna mobiilse istikupeenra. Erinevalt minust
ei vaja mu abikaasa voodikohta lõunase mõttepausi läbiviimiseks.
Mul on
nüüd erakordne võimalus lesida iga päev peenras. Heidan pikali ja vaatan oma
pea kohal haljendavat looduse müsteeriumi. Õrnad libled muutuvad silmnähtavalt
tugevamaks ning rohelisemaks, tunnen neist mitmeid nägupidi ja mulla värske
lõhn tekitab mõtteid.
Mõtlen
näiteks, et kui vahva oleks pärast surma lesida samasuguses peenras. Kevadeti tutvuks
pea kohal tärkavate taimedega, suvel näeks, millest saab õis ja sügisel,
kellest vili, mulla värske lõhn sünnitamas ideid, mida talvel rahus menetleda.
Milleks murda
pead looduse müsteeriumi üle?
Võib ju
lihtsalt osaleda!
No comments:
Post a Comment