EESKAVA

          Käisime jälle naisega teatris.

          Üks hea sõber kutsus, tuli minna. Sõber ütles ka, et ilmuge varem kohale, etendusel on eeskava – tuntud loomauurija räägib alustuseks peresuhetest loomariigis ja seejärel näete kuulsa iiri kirjaniku draamat inimsuhetest.

          Me polnud varem täheldanud, et teatrietendusel võiks olla eeskava – nagu kinos on ringvaade või kontserdil soojendusbänd – seega olime tunnike varem õhinal platsis ja krabasime kohad esimesse ritta. Loomauurija jäi natuke hiljaks, tõi vabanduseks tiheda esinemisgraafiku, seadis end laval sisse ja eeskava algas.

          Ta rääkis hästi. Vahetevahel me küll ei saanud aru millest, sest lektor tegi pikki kõrvalepõikeid, kirjeldas isiklikke tähelepanekuid ja jutustas mitte ainult loomade, vaid ka inimestega juhtunust. Andsime andeks, sest kuulata oma alale pühendunud, loomadesse ja ilmselt inimestessegi südamlikult suhtuvat esinejat oli põnev.

          Siis algas etendus. Üleminekuks loomariigist inimühiskonda palju aega ei antud, kuid kohanemine polnud keeruline, sest näitemängus käituti algusest peale üpris metsikult ning tegelased loomastusid tegevuse käigus järjekindlalt. Etenduse lõpuks olid puruks pekstud nendevahelised suhted ja hulgaliselt rekvisiite.

          Tõsi, tegevustikus ei puudunud moralistlik-humaanne liin, paraku uputas selle kandja ennast teises vaatuses pohmakas peaga ära, ning sellega sai nimetatud liin otsa. Moralistliku liini vedajal oli ausalt öeldes juba esimeses vaatuses pea haige ja ta noris muudkui teistelt tegelastelt kärakat.

          Üks salaviinaga kauplev nooruke naisterahvas oli seal ka, pikapeale taipasime, et ta on tollesse tossikesest enesetapjasse armunud. Tundsime mõõdukalt kaasa, sest alkohoolikusse armumine on riskantne ja ei peagi hästi lõppema.

          Publik oli seatud kahele poole lava justkui inglise parlamendis, et oleks näha, kuidas kurjuse võit headuse üle saali vastaspoole nägudelt peegeldub. Tegevuse tempokus selleks palju võimalusi siiski ei andnud, pealegi oli publikutsoonis pimedavõitu.

          Koduteel arutasime, et lavastus kujutas pühendunult rumalust ja jõhkrust. Armastust ning kaastunnet justkui loiumalt, aga mõlemat siiski kaasakiskuvalt, sest kodus pidime endile kiirelt sortsu viina kallama. Jõime januga ja mina kallasin endale kähku teise sortsu veel.

          Huvitav on see, et järgmisel päeval ei rääkinud me enam nähtud etendusest, meenutasime hoopis eeskava, avastasime üllatavaid seoseid igapäevaeluga, naersime, vaidlesime ja tuletasime meelde isiklikult kogetut. Loomauurija ettekanne polnudki nii kaootiline, kui esmapilgul näis, oli täitsa kavalalt kokku pandud ja arutlema ärgitav. Pani mõtlema nii loomade kui inimeste kui iseenda üle.

          Ma ei taha selle jutuga mõista anda, et etendus oleks võinud vabalt olemata olla, et meile piisas eeskavastki.

          Tahan vaid teatada, et nüüd, kui sõber jälle kutsub ja ütleb, et tükil on eeskava kah, läheme naisega veel meelsamini teatrisse kui varemalt!