Mõnikord,
kui meie väike pere istub söögilauda, mõtlen, kui tavaline ja samas erakordne
on komme keha kinnitamiseks kokku istuda. Tühi kõht teeb tigedaks, täis kõht
rumalaks, söömiseks leitud aeg on aga justkui neid kahte argiseisundit ühendav
sild, millel heatujuliselt ning üksteisest hoolivalt ühest murelikust eluhetkest
järgmisse kulgeme. Pole vahet, kas võtta kasinat einet mõne omasugusega või
maitsta külluslikke roogi rahvarohkel pidusöögil, maagiline üheperetunne muudab
kõik variandid suupärasteks. Ühissöömisel oli,
on ja saab alati olema tähtis
roll iga tsivilisatsiooni ajaloos.
Korralik rituaal vajab korrapäraseid
reegleid, meie kutsume endi omi lauakommeteks. Neil on paeluv ajalugu: näiteks
naerdi mõne sajandi eest südamest kahvli üle – nüüd on nimetatud riist
eurooplastel osavalt vasakus ja ameeriklastel mugavalt paremas käes; alles see
oli, kui kasvatatud külaline laskis oma rahulolu kinnituseks häälekalt
kõhutuult – nüüd suhtutakse taolisesse seika kui piinlikku äpardusse; vanemad
inimesed mäletavad, kuidas nende nooruses küünarnukke söögilauale ei pandud ja
toitumise ajal sõna võtvale lapsele öeldi lahkelt: „Sina räägid siis, kui kana
kuseb!“ – nüüdisaja vanemad nõjatuvad sundimatult lauale ning vaatavad
heldinult oma võsukeste jauramist jne.
Eelöeldu kirjeldab loomulikult vaid
söömarituaali peenmehhaanilist evolutsiooni, lauakommete vundamendiks on see, kuhu
istuda ja mida rääkida.
Iga lauda istuv pere teab, kus on „isa
koht“. „Isa koha“ ümber paigutub teatud praktilis-hierarhilise süsteemi alusel ülejäänud
laudkond.
Kui perekonnapeaks on isa, kes ühtlasi
juhib söögiaegset vestlust, võib pere laua ümber istumist lihtsustatult
nimetada: „Isa istus laua ümber.“ Kui selleks on ema, siis: „Ema istus laua
ümber.“
Vestluse juhiks ehk eestkõnelejaks
võib olla ka keegi muu volitatud isik, kes istub tavaliselt „isa koha“ vastas
ja aitab korraldada, et kõik saaksid kõhu täis ning mõõdukalt kaasa rääkida.
Alati on ju oht, et mõni laudaistunu kukub lobisema, ei lase midagi vahele
öelda ning libastub teemadele, mis teistel söögiisu ära ajavad. Siis võib mõnusa
koosviibimise asemel näha, kuidas üksinda lauda jäänud usurpaatori monoloogi
saadavad näljaselt minemahiilivate pereliikmete tusased, vaikivad pilgud.
Meie kolmeliikmelises kollektiivis
selliseid probleeme loomulikult pole. Igal hommikul istume üksmeelselt lauda. Kõigepealt
istun mina „isa kohale“, see asub seinapoolses nurgas ega jää liikumisteedele
ette. Siis tuleb minu ema ehk mamma teleka eest, astub mõõdetud sammul
peldikust ja vannitoast läbi, ning võtab sisse strateegilise aknavaatega positsiooni
puhveti kõrval. Minu naisele kuulub sahvri, pliidi, külmkapi ja kraanikausi vahele
jääv iste, millele ta sageli platseerub alles söömaaja lõpuks. Kõik see kordub
rahustava turvalisusega nii lõuna- kui õhtusöögi ajal.
Eestkõneleja volitused meil senikaua roteerivad,
kuniks tükk aega uurivalt aknast välja vaadanud mamma haarab initsiatiivi,
asudes ehtinglaslikult vestlema ilmast. Ilmateemasid on üldiselt kaks: „Vaatan,
et puuoksad liiguvad, on vist kõva tuul,“ ja „vaatan, puuoksad ei liigu, on
vist tuulevaikne.“ Meie naisega siis lõpetame oma vähemtähtsamad jutud, vaatame
hoolikalt aknast välja ja esimesel puhul üldiselt nõustume, teisel puhul aga
igakord mitte, sest „väljas on ju praktiliselt kogu aeg tuul, mamma, oksad lihtsalt
ei jaksa kogu aeg liikuda ning peavad mõnikord puhkepausi ka pidama!“
Aknataguselt ilmalt kandub vestlus
peagi tuultele-tormidele Atlandi ookeanil, ning kui teemaks saavad mammat
Brasiiliast Eestisse saatnud delfiinid, kes laevalt merre visatud
toidujääkidest priskelt ära elasid, hakkab küpsema aeg pikemaks söögilauajutuks.
Söögilauajutte on mammal ilmajuttudest
mitu tükki rohkem, tihti kuuleme vana tuttava kõrvale mõne päris uuegi. Enamik
juttudest on sellised, mille rääkimine tuleb kõne alla vaid ustavate kaaslaste
ringis ja isegi selline ring ei pruugi lõpuni koos püsida, sest mamma
söögilauajutud käsitlevad söömist ning sellele järgnevat otsekoheselt ja
peenutsemata. Mamma söögilauajutud kuuluvad kirjaoskuse eelse suulise pärimuse
aega ning on tõenäoliselt määratud suuliseks jäämagi, kuna nad üldjuhul
trükimusta ei kannata. Riskime siiski ühe vormilt lihtsa, sisult õpetliku ja
sõnakasutuselt tsipakese silutud loo näitekstoomisega.
„Sündisid kaunis maakohas naabritena
poiss ja tüdruk, mängisid koos, sirgusid suureks ja tekkis nende vahele
armastus – suur, kirjeldamatu, seletamatu. Ei osanud lihtne poiss tunnetest
rääkida ega lihtne tüdruk neid sõnadesse valada. Vaatasid teineteist, vaikisid
ning nägid ilmsi und ühisest ilusast tulevikust.
Ükskord pärast pikka päevatööd ruttas
poiss naabertalusse, istus hämarduvas kambris sängile ja jäi tasa oma armsamat
ootama. Ka tüdruku päev oli olnud toimekas, lisaks loomade talitamisele jõudis
ta õhtu eel veel sulastele kapsasuppi keeta, nendega koos süüagi, ning tõi nüüd
lõpetuseks tuppa suure sületäie puid. Neid ahju ette maha pannes vallandusid
neiul kõhugaasid, mis on kapsasupi ja raske kandami koosmõju igati loomulik
tulemus. Vallandusid muide üsna hoogsalt. Võiks koguni öelda, tüdrukul vedas,
et vallandusid ainult kõhugaasid. Ja siis märkas ta, et pole kambris üksi!
Nuttes tormas õnnetuke majast välja
ning ei kohtunud poisiga enam kunagi. Poiss saatis küll sõna, et tema ei
kuulnud ju midagi ja kui ehk natuke kuuliski, siis ei tohiks pisikene purts
peeru inimeste eluõnne ometi ära rikkuda.
Miski ei aidanud, tüdruk ei vastanud.
Nõnda jäi kapsasupi pärast tulemata
ühine õnn, saabumata ilus tulevik.“
Minu naine lahkus lauast, kui jutt
jõudis puude mahapanekuni, ja sõi oma kapsasupi hiljem ära. Mina kuulasin
lõpuni ja ei kahetse.
Loodan, et Sinagi, armas lugeja, ei
kahetse, ei loe seda lugu söögi ajal ning imestad koos meiega, missuguste
habraste lõngade külge on riputatud inimese saatus.
No comments:
Post a Comment