MILLEKS VAJATAKSE KUNSTNIKKU

Kunstnikuamet on kummaline nähtus, kunstnikuks on võimalik õppida, selline elukutse oleks nagu olemas, majandusstruktuuris on kunstnik aga lihtsalt üks ettevõtja paljude teiste seas. Üks väikseimaid ettevõtjaid, sest töötab üksi, viimase rahandusministri hinnangul (kõik ettevõtjad on sulid!) veel lisaks ka pisisuli.

          Majandusmees ajaks parema meelega asju ilma kunstnikuta, kuivõrd kunstilisi aspekte on keeruline rahas mõõta ning kunstnikud on tülikad ja kulukad. Kui tõesti ilma läbi ei saa, siis katsub vähemalt kunstniku sõnaõigust piirata ja talle nii vähe maksta kui võimalik.

          Ajal, mil riiki juhivad inimesed, kes usuvad, et rahandus on õnne sünonüüm, muutub kunstnik paariaks. Tal oleks targem nimetada ennast kas visuaaleksperdiks või loomemajanduse spetsialistiks ning suhtlemisel loobuda kunstiterminoloogiast fiskaalsõnavara kasuks.

          Hiljaaegu tellis üks riiklik muuseum minult näitusekujunduse, mille tegemise käigus analüüsisin kunstniku rolli ja püüdsin aru saada, milleks mind õigupoolest tarvis oli.

KUNSTNIK

Kas ja milleks on näituse tegemises, nagu igas muuski ruumilahendust vajavas tegevuses, kunstnikku tarvis? Mis asi see on, mis tarkadel juhtidel - korraldajatel - kuraatoritel - koostajatel - lavastajatel - puudub, et nad kujundaja peavad palkama? On see mingi veider vana komme, mida õlgu kehitades sallitakse?

          Teatrimaailmas nimetatud probleemi aeg-ajalt arutatakse ning vähemalt ühe korra olla direktor seda lavastajalt avalikult küsinud. Lavastaja vastanud, et temal on vaja kaaslast, kellega koos tööalaselt napsu võtta ning kunstnik leiab selleks ikka aega, teised on muuga hõivatud. Direktor rohkem ei pärinud.

          Tegelikult on lavastajal vaja kaaslast, kes aitaks dramaturgial (mis on tekst), ideel (mis on rohkem tunne kui tekst) ja näitlejatel (kes esitavad teksti ja vahendavad ideed) leida füüsiline ruum eneseväljenduseks. Teisisõnu – ideaalne, teadvuses eksisteeriv ruum tuleb materialiseerida, muuta meeltega tajutavaks ning lavastajal pole selleks ei aega ega vajalikku väljaõpet.

          Tundub, et näitusesaalides toimivad samad reeglid. Muuseumil on näituste plaan (repertuaar). Konkreetse näituse idee on loomu poolest tekstistsenaarium, mida esitama hakkavad eksponaadid (näitlejad) vajavad teate edasiandmiseks organiseeritud ruumi. Mõnikord vajavad korraldajad (autorid-lavastajad) sellise ruumi materialiseerimiseks abilist (kunstnikku).

Kuidas kunstnikku kasutada.

Näitusetegemine on lineaarne protsess, kirjeldatav ajateljele reastatud tegevustena. Otsustatakse teha näitus, mõeldakse läbi, miks, kuidas, kellele, koostatakse sisu, kutsutakse kunstnik ning realiseeritakse väljapanek kokkulepitud ajagraafiku kohaselt. Kunstnikku pole tavaliselt enne tarvis, kui näituse stsenaarium kirjutatud ja esialgne materjal koostatud.

Mõnikord esineb sellest skeemist kõrvalekaldeid, näiteks:

          - kunstnik kaasatakse kohe peale otsuse vastuvõtmist, ta osaleb lähteülesande loomisel, aja planeerimisel, nõustab koostamist ning aitab idee formuleerimisel. Lähteülesande koostamise aeg lüheneb ja kui tuleb sama kujundust kasutada mujal, on materjali sisuliselt tundval kunstnikul hõlpus teha kohandusprojekt.

          - koostamisaeg pikeneb kujundusressursi arvelt. See on negatiivne, kuid kahjuks tüüpiline kõrvalekalle, mis paneb löögi alla kujunduskvaliteedi ning tekitab peaaegu alati teostuslikke lisakulutusi.

RUUM

Tegeledes päevast päeva kujutava tegevusega, märkan ikka ja jälle, kui suuresti on inimesed mõjutatud harjumusest, et lugemine käib vasakult paremale ja sõna abil on võimalik kõike ära seletada. Silm ei vaata vasakult paremale, vaid kuldlõikesse, sõna abil saab paljutki seletada, kuid meie meeled on võimelised vastu võtma hoopis enam. Elame ajas ja ruumis, mitte pinnal või joonel, põhjendame oma tegevust ratsionaalselt, kuid käitume tunnete ajel.

          Ruumiga suhtlemiseks on inimesel tajud. Tajuorganite võimed on piiratud, oma meeli me muuta ei saa. Räägime igavikust ja lõpmatusest, ometi ei suuda me igavikku vaadelda ega lõpmatust kompida. Samas ei keela keegi püüda neid tunnetada. Edgar Johan Kuusik öelnud: "Kes pole tundnud ruumi lõpmatust ja surma paratamatust, sellest ei saa head arhitekti." See on igati praktiline näpunäide.

          Nimetatud probleemi võib kujutada pildina. Ruum on tähistatud tetraeedrikujulise jäämäena, millest suurem osa on nähtamatu ehk vaimne, väiksem osa nähtav ehk füüsiline ruum. Oletame, et mõtlemine, tunnetamine ja tahtmine on vaimu materialiseerimise eeldusteks ning ehitame neist tetraeedri, mille ülemine osa ulatub nähtavasse maailma ning osutub inimtajule kättesaadavaks. Projekteerimistöös tähendab see seda, et kui eesmärgiks on kavandada ruumiline objekt, tuleb seda tahta, sellest mõelda ja seda tunnetada ning leida vaimsed koordinaadid, mille põhjal projekteerida. See pole ei ajaraiskamine ega ka mitte eriti keeruline akt, nõuab vaid teatud süvenemisoskust. Ehitus ilma vaimse baasita ei toimi ja kukub kindlasti peagi ka füüsiliselt kokku.

          Küllap keegi juba märkas, et tetraeedri neljandat tahku joonis ei näita. Neljandat tahku – püramiidi alust – ongi kõige keerulisem näidata. Mõni nimetab seda jumalaks, mõni armastuseks, mõni siduvaks tühjuseks, õigus on kõigil.

RAHA

Nii nagu paljud inimesed on puuduva osa oma ajust edukalt asendanud häälepaeltega, nõnda täidab kiirelt paisuv inimkond üha suurenevat vaimset tühjust juttudega rahast. Kas, milleks ja kuidas jäävad tahaplaanile, kui küsitakse mis maksab? Maailm on kitsaks jäänud, ruum muutub üha kallimaks ning võitlus selle pärast vihasemaks, kuid juhid, keda oleme volitanud oma elude eest otsustama, muust enam ei mõtle kui rahast. Vaimses ruumis on raha kutsumata külaline ja käitub seal kontvõõrale kohaselt.

Niisiis, milleks on kunstnikku tarvis? Majandusmees küsib endiselt, kas ilma ei saaks? Kui ta küsib, ega see kokkuvõttes kallimaks lähe, siis on tegemist majandusliku mõtlemisega. Kui ta aga leiab, et kujundaja asemel võib ju osta uue kujundusprogrammi, küll see asja ära ajab, siis on selline otsus umbes sama tark, kui liikleja plaan osta eeskirjade õppimise asemel uus auto, et küll see ise sõidab.

          Kulude hindamisel, puudutagu need inimesi, asju või näituse tegemist, sobib meenutada üht Conan Doyle`i kangelast, tahtekindlat professorit, kes viskas ajakirjaniku trepist alla, maksis kopsaka trahvi ja lausus: "Kulukas, aga vajalik!". Professor oli nõus maksma isegi mittevajaliku asja eest, vajaliku asja eest oskaks selline majanduslikult mõtlev natuur kindlasti veelgi korralikuma summa välja käia.

PS. Eelnev arutelu puudutas kunstnikku-kujundajat ehk rakenduskunstnikku ning üritas seletada, miks sellise ametimehe kasutamine hea on. Kellele on aga vaja neid kunstnikke, kes riputavad galeriidesse veidraid pilte, näitavad imelikke videoid ja kirjutavad sinna juurde arusaamatuid tekste - see on hoopis teine küsimus.

TEATRI PUUDUTUS

          Teatrielamuse kirjeldamiseks võetakse mõnikord appi kompimismeel. Inimene läheb teatrisse, vaatab, kuulab ning räägib pärast sõbrale: "Oli hea tükk, puudutas mind kuidagi eriliselt!". Tõenäoliselt ei tulnud näitlejad talle käsipidi kallale, vaatajale läks nähtu lihtsalt hinge.

          Hiljaaegu juhtus nii, et käisime naisega mitu korda järjest teatris. Juhtus nii, et saime iga kord elamuse, iga kord iselaadse ja kuidagi eriliselt puudutava ka.

ESTOPLAST Tartu Sadamateatris

          Dramaturgia aluseks oli kuulsa veneaegse lambivabriku lugu. Lavastatud oli hästi, näitlejad mängisid hästi ja kujundus oli super. Tegevus toimus "Estoplastis", kuid üldistas tervet ajalooperioodi - sovetiaegsete eestlaste tööd, elu ja võitlusi.

          Erinevalt enamikust tüki tegijatest ja esitajatest oleme meie naisega pärit nõukogude ajast ja seetõttu polnud laval toimuv meile mingi uudis - ei olme, inimsuhete ega tootedisaini poole pealt.

          Mina näiteks õppisin toona Kunstiinstituudis tööstuskunsti ehk disaini  ning "Estoplasti" üleliidulise müügihiti, "Vana Tooma" lambikese (mille pilti meile lavalt näidati) kujundaja töötas meie kateedris, juhendades aktijoonistamist. (Oli selline väikest kasvu mees, kes alati jooma kukkus, kui teda tolle lambikese pärast narriti, aga joonistamist oskas õpetada küll.)

          Nojah, ega meil sellegipoolest igav ei hakanud, ainult tuju läks üha sandimaks, nii et vaheajal kaalusime isegi äraminemist. Polnud sugugi meeldiv jälgida, kuidas uus sugupõlv meie noorusaega kirjeldas - poolpimeda, värvitu, totrate suhete maailmana, kus inimesed olid hirmul ja isegi suppi sõid rivisammul. Nende taotlused olid perspektiivitud ja saavutused armetud, suguelu kidur ja riided - ah mis riided, pigem mundrid - küllaltki koledad.

          Vaatasime siiski lõpuni. See leidlikult ja andekalt tehtud lavateos puudutas meid nagu pangetäis pähe kallatud külma vett.

         Saime teada, et meie elu enne Eesti Vabariigi taaskehtestamist oli olnud üpris mõttetu.

PIME TUBA Tartu Kirjanduse Majas

          Järgmisel õhtul läksime vaatama Vilde teatri etendust, teksti oli kirjutanud endine sotsiaaltöötaja, kogemustega harrastusnäitleja, meie tuttav. Ta ise mängis ühte peakangelannat, dementset vanainimest, nooruke naislavastaja teist, teda kantseldavat õpetajannat, ning ringi käisid ka mõned kõrvaltegelased, näiteks õpetajanna luuserkirjanikust mees.

          Nii kui tükk algas, hakkasin mina naerma ja mu naine nutma. Meie eeskuju järgisid mitmed saalisviibijad, tõenäoliselt raugastunud sugulaste hooldamises kogemusi omavad isikud.

          Lahkusime nimelt paari aasta eest kodust, kolisime minu vanaks ja tõbiseks jäänud ema juurde ning seega pakkus laval toimuv meile siirast äratundmisrõõmu (või -kurvastust?). Vanainimesed jäävad väetimaks ja muutuvad lapsikumaks, kuid mitte nooremaks. Nende mälu aheneb, maailm kahaneb ning kitsamaks muutub ruum neilegi, kes lähedal viibivad. See on palgata täistöökoht lõksus, milles viibivad oh kui paljud pereinimesed. Hoolitsed kalli lähedase eest, soovid, et läheneva lõpu eel oleks tal hea, aga aeg muudkui kaob, omad tööd jäävad hooletusse ja kavatsused ootele.

          Teatrielamus kippus ületama meie taluvuspiiri, kuid ära minna polnud sobilik, istusime esimeses reas ja vaheaega polnud. Vahel naeris naine ja mina pühkisin silmi, siis vastupidi, või siis tegime mõlemat korraga. Näitlejad panid täie rauaga ja saal elas täiega kaasa. Eriti vägev oli vanainimese osatäitja, tema rollitäitmine oli kurb, naljakas, veenev ja füüsiliselt pingutav. Harrastusteatril on omadus olla vahetu ja ehtne. Seal ei osata (ega taheta) ükskõiksust või saamatust professionaalsete nippidega varjata.

          See hingega kirjutatud ja südamest esitatud lugu puudutas meid umbes nagu nüri kirvega pea silitamine.

          Saime teada, et meie praegune elu on üpriski mõttetu.

MINU VEETLEV TARTU Vanemuise suures majas

          1970ndad, Tartu linn, Tartu ülikool, Vanemuise teater, Tartu lood ja Tartu inimesed - "laulude ja lugude õhtu kahes vaatuses" oli kirjutatud kavalehele.

          Meie elasime 70ndatel hoopis Tallinnas, kuid käisime tihti Tartu vahet ja meie jaoks oli see tore ja tähtis aastakümme - kooli lõpetamine, kõrgkool, abiellumine, lapsed, kodu rajamine, esimene töökoht - elu alustavate inimeste seikluste, äparduste ja kordaminekute värvikas aeg.

          Kui naisega saali jõudsime, oli eesriie juba avatud. Laval oli palju kollaseid vahtralehti ja üks suurem fooniekraanil. Ekraanil olev leht oli Photoshopi võlukepiga taustast lahti lõigatud, selle servad olid puhastamata ja prügised, aga lavalist üldmuljet see ei rikkunud, lava oli igati sügisese Toomemäe vääriline. Ahhaa, Priimäe ja Juske käratekitanud manifest "Tartu sügis" ilmus tõepoolest kas `76 või `77, mõtlesin, ja siis hakkas tükk pihta.

          Lavale tuli palju noori ja noorepoolseid näitlejaid, kes rääkisid lugusid, tegid sketše ja süüa ning laulsid vapralt ja mitmehäälselt. Alustuseks laulsid ühte "Fixi" lugu, mille originaal on küll pärit 60ndate algusest ja autor ka teine kui kavalehele märgitu, aga ilusti laulsid, kadunud Silvi Vrait tuli meelde.

          Paraku ei saanud me päriselt aru, keda näitlejad kujutasid. Mõnikord olid nad nagu tänapäevase stiilipeo tegelased, teinekord justkui ajastu tüübid. Käitusid ja liikusid lahedalt nagu tänapäeva noored, kes on pannud selga riided, mida nende arvates 70ndatel kanti ja nägid seetõttu küllaltki napakad välja.

          Kui pidev söögivaaritamine kartulisalatist kartuli praadimiseni jõudis, levis terves teatrimajas peagi omaaegsete ühikate eksimatult äratuntav lehk. Ühikates võis tollal rahulikult juua, suitsetada ja pesemata sokke seina külge kinni visata, need aroomikesed summutas rääsunud rasva ja vaesuse jõuline hingus mängleva kergusega. (Kontrollisin nimetatud fenomeni vaheajal suitsuruumis, kus mõned tubakat pruukivad daamid (näete, on veel selliseid!) leidsid, et peaks värskesse õhku suitsetama minema.)

          Olles kombekohaselt kaalunud kohest kojuminekut, siirdusime tagasi saali ja vaatasime loo kahetsust tundmata lõpuni. Tegelased sõid, jõid, laulsid ja pajatasid ning olid järjekindlalt jaburad ning naeruväärselt riides. Lõpetuseks lasti ülikool suure lauluga maapõhja ja publik asus garderoobi poole kappama.

          Lahkusime meiegi.

          Olime kinnitust saanud, et meie noorusaeg oli olnud üsna mõttetu.

Ah et kuidas siis etendus meid puudutas?

Puudutas, miks ei puudutanud, teatrielamuse kirjeldamiseks oskame nüüd peale kompimise ka haistmismeele abiks võtta.

MIS VÄRVI ON VANADUS

          Kunagi ammu etendati ühes väikeses eesti teatris tükki nimega "Mis värvi on vabadus". Mustal foonil keerles hall teraskonstruktsioon, valgus oli hämar ja näitlejate tekst tuli fonogrammilt. Vahetevahel nad küll laulsid päriselt ehtsa orkestri saatel. Ainukeseks värviliseks asjaks olid naiste punased kleidid ja pisikene reproduktsioon Bernardino Pinturicchio maalist "Poisi portree".

          Ükskord see lõpuks ikka juhtub, et poiss läheb kodunt välja kavatsusega, mida ta endale ehk päriselt tunnistadagi ei tihka. Helesinise kavatsusega leida üks tüdruk. Kui plaan õnnestub ja jätkub nii poisile kui tüdrukule ootamatult tulipunase armastusega, siis poisi isa muheleb ja ema ütleb: "Ah, jälle kordub vana lugu, loodame, et neil läheb õnneks!".

          Viiekümne aasta pärast astub seesama poiss uksest välja täpselt samasuguse plaaniga. Pole ta enam mingi poiss, enamik tema eakaaslasi enam nii ei teeks. Vaid kavatsus on tal enda meelest sama värvi. Paraku ainult enda meelest, sest kui tal juhtub nüüd mõne tüdrukuga õnneks minema, siis nimetab oma naine teda räpaseks vanameheks ja ühiskond loobib poriga.

          Järelikult võib sama plaani ühel puhul näha värvilisena, teisel porikarvalisena, plaanitseja vanus on värve põhjalikult muutnud.

          Kas esemetega juhtub sama, mis inimestega? Kui nuga läheb nüriks, kas ostame uue või teritame vana ära? Mis saab moestläinud riietest, kuhu lähevad vanad asjad? Kas nende värv vananedes muutub?

          Suur osa esemeid muidugi kulub kasutamise käigus, läheb katki või lootusetult rikki ning nad tuleb ära visata ja uued muretseda. Päris palju üsnagi kasutuskõlblikke asendatakse moodsamate ja töökindlamatega. Mõned asjad muutuvad tüütuks ning vajavad väljavahetamist vahelduse mõttes, tihti pannakse nad silma alt ära kuskile kapipõhja või keldrisse, et siis kunagi hiljem ikkagi prügimäele viia. Teatud hulk asju aga säilib ja omandab väärtuse, mida neil uuest peast ilmselt ei olnud. Eesti Rahva Muuseum on selliseid asju täis, vanad mööblitükid on igas kodus kõvad tegijad ja igal inimesel on mõni armas mälestusese. Sedasorti asjade väljanägemine võib olla kulunud, kuid nendega kaasas käivatel tunnetel ja mälestustel on omadus aja jooksul üha värvikamaks muutuda.

          Järelikult saab vana ja luitunud ese tekitada erksavärvilisi tundeid ning uus ja kirev igavaid ja halle mõtteid.

          Kas ka mõtted vananevad? Filosoofia ajalugu pole ju midagi muud kui vanade mõtete kollektsioon, ometi ei visata sealt eriti midagi välja, muudkui täiendatakse. Tõsi, mõne esmapilgul tuliuue idee puhul selgub, et mitu sajandit tagasi on keegi juba sama mõtet mõelnud ja koguni põhjalikumalt. Filosoofia ehk "armastus tarkuse vastu" on nagu kostüümilaenutus – mõttemoe muutudes leiab sealt ikka ajavaimuga sobituva rõiva.

          Usundid koosnevad samuti mõtetest – seisukohtadest millesse usutakse ja mida soovi korral mõne teise usu vastu välja vahetatakse. Usundite garderoobis on moodide valik ainult piiratum kui filosoofias, sest mõtelda võib igaüks isemoodi, usundist räägime aga siis, kui samamoodi mõtlejaid on arvukalt.

          Mõni vana mõte võib rohkest kasutamisest hoolimata olla helge, kirgas ja värviline, mõni uus mõte aga sünnist saati must, kole ja monokroomne. Ilusad mõtted on värvilised, inetud värvitud, värvidest tähtsam on mõtete vabadus. Just nii nagu tudengilaulus "Me mõtted on priid, kes suudaks neid võita!"

          Mõtete värvid on järelikult vabaduse värvi.

          Elu on nimetatud küll unenäoks, küll hädaoruks, küll näitelavaks, küll imede allikaks – kõik need on üpris eri värvi paigad. Surma paratamatust võib küll tunnetada, surma kogeda mitte, ometi arvavad inimesed, et surm on musta värvi. Vähemalt nõnda teda personifitseeritakse – kapuutsiga pikas mustas mantlis isikuna. No kuulge, elavad pole veel surma näinud, surnute käest küsida pole aga enam võimalik.

          Surm ja paljud muudki tundmatud asjad võivad ju mustad olla, pigem on teadmatus ise pimeduse musta värvi. Samas peab nõustuma, et "vaid piinav, painav teadmatus sellest, mis tuleb edasi, teeb elu võimalikuks" (Ursula Le Guin).

          Järelikult teame "midagi" vaid siis, kui me "midagi" ei tea ja näeme värve vaid siis, kui pimedus on olemas.

          Etenduse lõpuks tuli lavale mustas ülikonnas tegelane ja laskis kõik punastes kleitides näitlejad maha. Valgus kustus ja pimedas saalis hakati tasapisi plaksutama.

POST SCRIPTUM

Võib juhtuda, et mõne poisi-tüdruku mõtted hälbisid värvide teemalt hoopis isiklike vanuseprobleemide valda. Neile soovitaks:

Poisid, jälgige end – kui olete hakanud suveõhtuti kübarat kandma, sest juuksed on jäänud viledaks ja sääsed hammustavad läbi peanaha – siis õnnitlege ennast soliidsesse ikka jõudmise puhul!

Tüdrukud, ärge muretsege, ostke lihtsalt uus kübar – siis olete veel kaunimad kui enne!

KUNSTNIKU UNEROHI

    

    

          Olen kunstnik.

          Räägin teile oma viimasest tööst, näitusest, mis toimus alles hiljaaegu, aga mida keegi enam ei mäleta, sest näituseaeg sai otsa peaaegu sama kiiresti kui avamisel pakutud vein. Mina istun jälle ateljees, rüüpan odavat konjakit, televiisoris näidatakse mingit täielikku mõttetust ning akna tagant mööduvad viiulitunnist tulevad lapsed, õuenurgas imetleb prükkar prahikonteinerist leitud aardeid, kangi alla sõidab kolmanda korruse ärinaise limusiin, vastasuksel teevad suitsu inglise keeles vestlevad naabrid ja keegi neist ei pane mind tähele. Miks nad peaksidki.

          Plaanisin seda näitust pikalt, alustasin vist juba möödunud aastatuhandel, kui minuni jõudis arusaam, et kõik on üks ja seesama. Selles tõdemuses pole midagi originaalselt, isegi ütlemine "kõik on üks ja seesama" on ammugi kellegi teise poolt välja öeldud, niisiis polnud idees ühendada pilti, heli ja ruumi projektorite, kõlarite ja ekraanide abiga üheks tervikuks ning panna sellele nimeks "Tango tajudele" õigupoolest midagi epohhiloovat.

          Aga kavva sellise näituse tegemine lõpuks võetud sai. Võib-olla käis sisemine hääl peale, või oli aega ja raha ülearu (ha-ha), võib-olla olid mul muud motiivid.

          Alustasin kaaslaste valikust. Siin polnud pikalt mõtlemist – helistasin kohe kuulsale heliloojale, tunnustatud videomeistrile ja kunstnikust sõbrale, saime neljakesi kohvikus kokku ja hakkasime plaani pidama. Helilooja kutsus hiljem ühe oma semu veel lisaks ja lubas ta töödejuhatajaks panna.

          Kui kohvikut sulgema asuti ja meid sealt välja visati, oli plaan valmis. Helilooja läks muusikat komponeerima, mina toetustaotlusi kirjutama, ülejäänud loomingulise kollektiivi liikmed läksid samuti ära koju, ainult helilooja semu käis veel enne kuskil klubis tantsimas. Miks ka mitte, ta on igati esindusliku väljanägemisega meesterahvas.

          Ja ettevalmistustöö läks lahti. Näitusesaali pidaja tutvus projektiga, planeeris pikema jututa näituse "Tango tajudele" lahtiolekuajad ning küsis murelikult, kas meil asja teostamiseks ikka vahendeid on. Videomeister koostas pika nimekirja vajaminevate seadmete hindadest, helilooja kirjutas muusika ja märkis, et tema honorarid on nii kõrged, et jätab need parem mainimata ning tema semu luges kokku ühendusjuhtmete maksumuse. Kunstnikust sõbraga käisime mitu korda kohvikus nii oma vaimu kui ihu värskendamas ning saatsime toetusavaldused teele.

          Kui avaldustele vastused saabusid, selgus, et mitte ükski fond ei olnud meie suurepärast plaani toetanud. Kõik vastused olid eitavad. Helilooja jäi haigeks ning sõitis Tai kuningriiki tervist parandama. Videomeister ütles, et temal poleks õieti aega olnudki, et ta pidi niikuinii Soome tööle minema, kas medõeks või mingisse muusse ametisse, ma ei küsinud. Helilooja semu teatas, et temal on ükspuha, näitust saab alati teha, muidugi juhtmete hinnad võivad aja jooksul tõusta. Kunstnikust sõbraga käisime veel korra kohvikus ja mina sõimasin läbi ühe raha eraldava komisjoni liikme, kes oli piisavalt ettevaatamatu, et istuda kõrvallauda napsi võtma. Ühesõnaga, ei juhtunud midagi erilist, ainult näitusesaali pidaja hädaldamist ei jõudnud keegi ära kuulata. Temal olevat kõik ajakavad nässu läinud, meie näitus välja kuulutatud, nüüd vaja asendus leida, kust seda saab, mis üldse saab jne.

          Mõnel kohe on neid muresid, paneb lausa õlgu kehitama.

          Elu kulges vaikselt oma rada, helilooja viibis tervisevetel, tema semu käis tantsimas, mina kuulasin mõnikord plaadi pealt näitusemuusikat või istusin kohvikus ja vaatasin, kuidas naised kooki sõid ja meie plaani peale hakkas tasapisi rohi kasvama. Keegi ei aimanud, et sõimata saanud komisjoniliikmele oli juhtunu südamesse läinud ja et ta projektile "Tango tajudele" lõpuks siiski rahaeraldise välja võitles. Mitte just naermaajavalt suure, aga ka mitte naeruväärselt väikese, sihukese, mille eest juhtmeid võis igatahes küll osta. Uudist vahendama tõtanud sõber küsis ainult, et "mis teemal me pidime näitust tegema, et temal pole enam hästi meeles" ja ka näitusesaali pidaja oli suhteliselt sõnakehv, pomises midagi ebatsensuurset, võttis ajakava ning pani meie ürituse uuesti kirja.

          Hakkasime siis pihta. Mina joonistasin mitusada alusjoonist ja palkasin ühe malbe neiu uueks videomeistriks. Neiu palkas lisafilmimiseks vajalikud näitlejad, üüris stuudio ja monteeris pärast kaadrid heliriba järgi kokku. Palgad ja üürid maksti koogis ja limonaadis, sest saadud toetus kulus põhiliselt ühendusjuhtmete ostmiseks. Need asjad, mida omavahel ühendada, laenas helilooja semu oma tuttavate käest, mida laenata ei raatsitud, need tegi ise valmis, näitusesaalis olemasolev elektrooniline inventar läks kah enamuses käibesse. Mitu neetult reibast nädalat järjest jõudsime voodisse alles hommikupoole ööd.

          Viimased päevad enne avamist möödusid samuti ladusalt, minu naine õmbles ekraanid, kunstnikust sõber aitas neid üles riputada ja helilooja semu tegi kõik ülejäänu. Helilooja saatis meile kaugelt maalt tervisi ja mina ostsin viimase raha eest punast ja valget veini.

          Avamisest ei oskagi pikalt rääkida – muusika mängis, aga seda olin ennegi kuulnud, pildid värelesid ekraanidel, aga neid olin ka juba näinud ning mõnda avamisele tulnut olin enne näinud ja mõnda üldse mitte. Vein sai peagi otsa ja me siirdusime näitusesaali pidaja eestvõttel kohvikusse, kustutasime seal oma janu õiglase lõpuni ning läksime koju, ainult helilooja semu läks uue videomeistriga kuskile klubisse tantsima.

          Nüüd on "Tango tajudele" mööda saanud, ekraanid kokku rullitud ja laenatud vidinad omanikele tagasi antud. Näitusevalvurilt kuulsin, et iga päev käis mitu inimest väljapanekut vaatamas, ükspäev isegi kodumaale naasnud helilooja ning külalisraamatusse oli mitmes võõramaa keeles kirjutatud kiidusõnu näituse ja meie kauni pealinna kohta.

          Istun ateljees ja vaatan akna taga kulgevat elu. Elu ruttab mööda ja ei pane mind tähelegi. Miks ta peakski, mul on odavat konjakit, oma mõtted ja mälestused ning väga-väga palju vabadust.

          Olen kunstnik.

KUIDAS HINGE EEST HOOLT KANDA

          Toots: „No ütle, Imelik, kuda ma pean hinge eest hoolt kandma?

          Ja kus see hing üldse on? Kuda kantakse hinge eest hoolt?“

          Imelik: „Seo hing niidiga kaela.““

          Hinge eest hoolt kandmine näib olevat oluline tegevus, Paunvere koolipoiste mõttevahetus kinnitab ka, et tegemist on keerulise ettevõtmisega. Kuidas, kus ja kunas seda teha, et korralikult tehtud saaks?

          Meie esivanemad õppisid ära kasutama talvise pööripäeva aegset sünget ilmastikku. Toimetamised talumajapidamises lõpetati, uusi ei alustatud, tehti tubast näputööd, magati korralikult, söödi-joodi põhjalikult, mängiti paganlikke mänge ja puhuti soojas tares juttu. Ühesõnaga kanti oma hinge eest hoolt, laskmata pimedusel ja külmal ennast segada.

          Sama jätkus pärast ristiusu omaksvõtmist, nüüd küll juba euroopalike standardite kohaselt, jõulupühade raamides. Kui kirikus olid hinged kollektiivselt hooldatud, siis mindi koju ja korrati sedasama individuaalselt – tehti sauna, puhati, söödi-joodi ning aeti hingekosutuseks juttu.

          Tänapäeval oleme jätkuvalt truud Jeesukese sünnipäevagraafikule, ainult et kiriku asemel käime nüüd advendiajal pigem pidudel ja poodides, näputööks on kinkide pakkimine ning ligimesearmastust jagame kaupmeestele, aidates neil jõuluäri läbi viia. Jõuluäri aiva kosub ja globaliseerub, selle ettevalmistused on muutunud lausa aastaringseteks, näiteks mina olen korduvalt jaanipäeval jõuluporterit pruukida saanud. „Kui Arno isaga kaubamajja jõudis, olid jõulud juba alanud,“ kirjutaks proviisor Luts kaasajal ning segaks tervisejooki „Punsli-eli jõulu-eri“. Küsiks tema käest klaasikese seda jooki ning nõu, kuidas kaubanduslikus jõulumöllus mõistuse juurde jääda, aga ei saa, kunagises apteegis tehakse tervendavate protseduuride asemel mingit kunstivärki ja Luts ise on juba ammu surnud.

          Niisiis otsustasime naisega, et katsume sel aastal, nagu paljudel eelnevatelgi, hinge eest hoolt kanda oma jõududega.

          Kõigepealt tegelesime põhjalikult kaubandusega, sest tunnetatud paratamatusest pole mõtet mööda hiilida ega teeselda, et jõulud käivad ilma materiaalosata, lihtsalt hinge jõul. Kulus üksjagu aega ja ühte teist asja ka. Seejärel jätsime sooritatud ostud autosse, võtsime oma hinged kaasa ja läksime taevaminemise kirikusse.

          Taevaminemise kirikus toimus kontsert, kus esinesid meie lapselapsed. Jõudsime viimasel hetkel, kirik oli täis võsukeste ülesastumist ootavaid särasilmseid sugulasi, vaevu leidsime vaba koha. Lapsed tegid jõulumüsteeriumi ja laulsid nagu inglid, ka need, kellel lauluhääl puudus. Leidsime, et meie lapsed olid lihtsalt taevalikud ja täpselt samal seisukohal olid kõik kohalviibijad oma laste suhtes.

          Üksmeeles ja mõistmises jõudsime lõpuks koju, vaatasime teineteisele hingestatult otsa ja mina ütlesin: „Joome õige natuke!“ ning naine kostis: „Jah, sellest tuleb tarkus!“

          Kui olime juba natuke targemaks saanud, uuris naine üht jõuluks ostetud raamatut ja luges sealt sellise luuletuse:

                    Kui sa ei tule, ei tähenda kõik see midagi.

                    Kui tuled, ei tähenda kõik see midagi.

          Luuletus polnud jõuluvanast, vaid pidi tähendama, et meie pika ja üldiselt kordaläinud kooselu jooksul olevat naine pidanud mind palju kordi asjatult ootama ja lõpuks üsna ära tüdinenud. Sellest hoolimata on koos elada parem kui üksi, surragi oleks mõnusam enam-vähem üheaegselt, leidis naine. Mehed alailma surevad mugavalt naise hoolitsuse all, naised surgu siis pärast omapead ja ilma kõrvalise abita.

          Küsisin, kas meie „pika ja üldiselt kordaläinud kooselu“ jooksul pole mu naisel tõesti kordagi pähe tulnud mõtet, et küll oleks vahva, kui abikaasa varem ära sureks, saaks ometi omaette olla ja teha, mis meeldib.

          Naine muheles ja teatas, et loomulikult on tal see pähe tulnud, kuid iga kord olla tema häid mõtteid seganud lugu mehest, naisest ja rongisõidust.

          (Selle loo jutustas ühele meie rongiga sõitnud suguharuliikmele vaguniaknast kurvalt välja vaatav vanaproua. Teie pole seda ilmselt kuulnud, seega toome ta täies mahus ära, sest lugu on tõsine ja tõstab tuju.)

          Elasime mehega armastuses ja üksmeeles pikki aastaid. Saime omavahel hästi läbi, kumbki ei kurtnud, tegime tööd ja kasvatasime lapsi. Meie kooselus oli ainult üks ebakõla. Mina nimelt armastasin kangesti rongiga sõita, minu mehele see aga üldse ei meeldinud. Ega ma igatsenudki mingeid pikki rongireise, mulle oleks piisanud sõita kahekesi koos  korra nädalas Tartust Jõgevale või Elvast Peedule ja ma oleks olnud täiesti rahul, aga nii kui sellise ettepaneku tegin, läksime tülli. Olin siis parem vait.

          Aeg läks, aga minu kiindumus rongiga reisimise vastu ei kahanenud, paraku ei kahanenud ka abikaasa vastumeelsus – nii kui reisimisest juttu tegin, läksime kohe tülli. Mitu korda mõtlesin, et kui armas Jumal kutsuks mehe ometi enda juurde, siis saaksin enne talle järgnemist kasvõi üksipäini rahus reisida. Ma lihtsalt vähekese unistasin, aga kui mees ühel päeval haigestus ja siis suri, tundsin, et minu palvet oli tõsisemalt võetud, kui ma soovinud oleksin.

          Nüüd olen juba kakskümmend aastat lesk. Keegi ei riidle, kui rongiga sõitma lähen. Võiksin reisida kaugetesse maadesse, aga sõidan korra nädalas Jõgevale või Elvasse, täpselt nagu kunagi soovisin. Ja ma ei tunne sellest mingit rõõmu, sõidan justkui karistuseks või sellepärast, et kodus on üksi nii igav.

          Iga päev mõtlen, kui tüütu on üksinda reisida. Parema meelega oleksin mehega koos. Elaksime armastuses ja üksmeeles ja ma ei tülitseks temaga kunagi rongiga reisimise pärast.

          Reisimine on täitsa nõme, kui mõtlema hakata!

          Vaatasime naisega teineteisele otsa, hakkasime naerma ja naine küsis, kas oleme nüüd piisavalt targad, et asuda jõulukinke pakkima, ning mina kostsin, et see on hea plaan, küll homme kanname jälle hinge eest hoolt, kui mahti on.