Olen kunstnik.
Räägin teile oma viimasest tööst,
näitusest, mis toimus alles hiljaaegu, aga mida keegi enam ei mäleta, sest
näituseaeg sai otsa peaaegu sama kiiresti kui avamisel pakutud vein. Mina istun
jälle ateljees, rüüpan odavat konjakit, televiisoris näidatakse mingit
täielikku mõttetust ning akna tagant mööduvad viiulitunnist tulevad lapsed,
õuenurgas imetleb prükkar prahikonteinerist leitud aardeid, kangi alla sõidab
kolmanda korruse ärinaise limusiin, vastasuksel teevad suitsu inglise keeles vestlevad
naabrid ja keegi neist ei pane mind tähele. Miks nad peaksidki.
Plaanisin seda näitust pikalt, alustasin
vist juba möödunud aastatuhandel, kui minuni jõudis arusaam, et kõik on üks ja
seesama. Selles tõdemuses pole midagi originaalselt, isegi ütlemine "kõik
on üks ja seesama" on ammugi kellegi teise poolt välja öeldud, niisiis
polnud idees ühendada pilti, heli ja ruumi projektorite, kõlarite ja ekraanide
abiga üheks tervikuks ning panna sellele nimeks "Tango tajudele"
õigupoolest midagi epohhiloovat.
Aga kavva sellise näituse tegemine
lõpuks võetud sai. Võib-olla käis sisemine hääl peale, või oli aega ja raha
ülearu (ha-ha), võib-olla olid mul muud motiivid.
Alustasin kaaslaste valikust. Siin
polnud pikalt mõtlemist – helistasin kohe kuulsale heliloojale, tunnustatud
videomeistrile ja kunstnikust sõbrale, saime neljakesi kohvikus kokku ja
hakkasime plaani pidama. Helilooja kutsus hiljem ühe oma semu veel lisaks ja
lubas ta töödejuhatajaks panna.
Kui kohvikut sulgema asuti ja meid
sealt välja visati, oli plaan valmis. Helilooja läks muusikat komponeerima,
mina toetustaotlusi kirjutama, ülejäänud loomingulise kollektiivi liikmed
läksid samuti ära koju, ainult helilooja semu käis veel enne kuskil klubis
tantsimas. Miks ka mitte, ta on igati esindusliku väljanägemisega meesterahvas.
Ja ettevalmistustöö läks lahti.
Näitusesaali pidaja tutvus projektiga, planeeris pikema jututa näituse
"Tango tajudele" lahtiolekuajad ning küsis murelikult, kas meil asja
teostamiseks ikka vahendeid on. Videomeister koostas pika nimekirja
vajaminevate seadmete hindadest, helilooja kirjutas muusika ja märkis, et tema
honorarid on nii kõrged, et jätab need parem mainimata ning tema semu luges
kokku ühendusjuhtmete maksumuse. Kunstnikust sõbraga käisime mitu korda
kohvikus nii oma vaimu kui ihu värskendamas ning saatsime toetusavaldused
teele.
Kui avaldustele vastused saabusid,
selgus, et mitte ükski fond ei olnud meie suurepärast plaani toetanud. Kõik
vastused olid eitavad. Helilooja jäi haigeks ning sõitis Tai kuningriiki tervist
parandama. Videomeister ütles, et temal poleks õieti aega olnudki, et ta pidi
niikuinii Soome tööle minema, kas medõeks või mingisse muusse ametisse, ma ei
küsinud. Helilooja semu teatas, et temal on ükspuha, näitust saab alati teha,
muidugi juhtmete hinnad võivad aja jooksul tõusta. Kunstnikust sõbraga käisime
veel korra kohvikus ja mina sõimasin läbi ühe raha eraldava komisjoni liikme,
kes oli piisavalt ettevaatamatu, et istuda kõrvallauda napsi võtma. Ühesõnaga,
ei juhtunud midagi erilist, ainult näitusesaali pidaja hädaldamist ei jõudnud
keegi ära kuulata. Temal olevat kõik ajakavad nässu läinud, meie näitus välja
kuulutatud, nüüd vaja asendus leida, kust seda saab, mis üldse saab jne.
Mõnel kohe on neid muresid, paneb
lausa õlgu kehitama.
Elu kulges vaikselt oma rada,
helilooja viibis tervisevetel, tema semu käis tantsimas, mina kuulasin mõnikord
plaadi pealt näitusemuusikat või istusin kohvikus ja vaatasin, kuidas naised
kooki sõid ja meie plaani peale hakkas tasapisi rohi kasvama. Keegi ei aimanud,
et sõimata saanud komisjoniliikmele oli juhtunu südamesse läinud ja et ta
projektile "Tango tajudele" lõpuks siiski rahaeraldise välja võitles.
Mitte just naermaajavalt suure, aga ka mitte naeruväärselt väikese, sihukese,
mille eest juhtmeid võis igatahes küll osta. Uudist vahendama tõtanud sõber
küsis ainult, et "mis teemal me pidime näitust tegema, et temal pole enam
hästi meeles" ja ka näitusesaali pidaja oli suhteliselt sõnakehv, pomises
midagi ebatsensuurset, võttis ajakava ning pani meie ürituse uuesti kirja.
Hakkasime siis pihta. Mina joonistasin
mitusada alusjoonist ja palkasin ühe malbe neiu uueks videomeistriks. Neiu
palkas lisafilmimiseks vajalikud näitlejad, üüris stuudio ja monteeris pärast kaadrid
heliriba järgi kokku. Palgad ja üürid maksti koogis ja limonaadis, sest saadud toetus
kulus põhiliselt ühendusjuhtmete ostmiseks. Need asjad, mida omavahel ühendada,
laenas helilooja semu oma tuttavate käest, mida laenata ei raatsitud, need tegi
ise valmis, näitusesaalis olemasolev elektrooniline inventar läks kah enamuses
käibesse. Mitu neetult reibast nädalat järjest jõudsime voodisse alles
hommikupoole ööd.
Viimased päevad enne avamist möödusid
samuti ladusalt, minu naine õmbles ekraanid, kunstnikust sõber aitas neid üles
riputada ja helilooja semu tegi kõik ülejäänu. Helilooja saatis meile kaugelt
maalt tervisi ja mina ostsin viimase raha eest punast ja valget veini.
Avamisest ei oskagi pikalt rääkida –
muusika mängis, aga seda olin ennegi kuulnud, pildid värelesid ekraanidel, aga
neid olin ka juba näinud ning mõnda avamisele tulnut olin enne näinud ja mõnda
üldse mitte. Vein sai peagi otsa ja me siirdusime näitusesaali pidaja
eestvõttel kohvikusse, kustutasime seal oma janu õiglase lõpuni ning läksime
koju, ainult helilooja semu läks uue videomeistriga kuskile klubisse tantsima.
Nüüd on "Tango tajudele"
mööda saanud, ekraanid kokku rullitud ja laenatud vidinad omanikele tagasi
antud. Näitusevalvurilt kuulsin, et iga päev käis mitu inimest väljapanekut
vaatamas, ükspäev isegi kodumaale naasnud helilooja ning külalisraamatusse oli
mitmes võõramaa keeles kirjutatud kiidusõnu näituse ja meie kauni pealinna
kohta.
Istun ateljees ja vaatan akna taga
kulgevat elu. Elu ruttab mööda ja ei pane mind tähelegi. Miks ta peakski, mul
on odavat konjakit, oma mõtted ja mälestused ning väga-väga palju vabadust.
Olen kunstnik.
No comments:
Post a Comment