KUNSTNIKU UNEROHI

    

    

          Olen kunstnik.

          Räägin teile oma viimasest tööst, näitusest, mis toimus alles hiljaaegu, aga mida keegi enam ei mäleta, sest näituseaeg sai otsa peaaegu sama kiiresti kui avamisel pakutud vein. Mina istun jälle ateljees, rüüpan odavat konjakit, televiisoris näidatakse mingit täielikku mõttetust ning akna tagant mööduvad viiulitunnist tulevad lapsed, õuenurgas imetleb prükkar prahikonteinerist leitud aardeid, kangi alla sõidab kolmanda korruse ärinaise limusiin, vastasuksel teevad suitsu inglise keeles vestlevad naabrid ja keegi neist ei pane mind tähele. Miks nad peaksidki.

          Plaanisin seda näitust pikalt, alustasin vist juba möödunud aastatuhandel, kui minuni jõudis arusaam, et kõik on üks ja seesama. Selles tõdemuses pole midagi originaalselt, isegi ütlemine "kõik on üks ja seesama" on ammugi kellegi teise poolt välja öeldud, niisiis polnud idees ühendada pilti, heli ja ruumi projektorite, kõlarite ja ekraanide abiga üheks tervikuks ning panna sellele nimeks "Tango tajudele" õigupoolest midagi epohhiloovat.

          Aga kavva sellise näituse tegemine lõpuks võetud sai. Võib-olla käis sisemine hääl peale, või oli aega ja raha ülearu (ha-ha), võib-olla olid mul muud motiivid.

          Alustasin kaaslaste valikust. Siin polnud pikalt mõtlemist – helistasin kohe kuulsale heliloojale, tunnustatud videomeistrile ja kunstnikust sõbrale, saime neljakesi kohvikus kokku ja hakkasime plaani pidama. Helilooja kutsus hiljem ühe oma semu veel lisaks ja lubas ta töödejuhatajaks panna.

          Kui kohvikut sulgema asuti ja meid sealt välja visati, oli plaan valmis. Helilooja läks muusikat komponeerima, mina toetustaotlusi kirjutama, ülejäänud loomingulise kollektiivi liikmed läksid samuti ära koju, ainult helilooja semu käis veel enne kuskil klubis tantsimas. Miks ka mitte, ta on igati esindusliku väljanägemisega meesterahvas.

          Ja ettevalmistustöö läks lahti. Näitusesaali pidaja tutvus projektiga, planeeris pikema jututa näituse "Tango tajudele" lahtiolekuajad ning küsis murelikult, kas meil asja teostamiseks ikka vahendeid on. Videomeister koostas pika nimekirja vajaminevate seadmete hindadest, helilooja kirjutas muusika ja märkis, et tema honorarid on nii kõrged, et jätab need parem mainimata ning tema semu luges kokku ühendusjuhtmete maksumuse. Kunstnikust sõbraga käisime mitu korda kohvikus nii oma vaimu kui ihu värskendamas ning saatsime toetusavaldused teele.

          Kui avaldustele vastused saabusid, selgus, et mitte ükski fond ei olnud meie suurepärast plaani toetanud. Kõik vastused olid eitavad. Helilooja jäi haigeks ning sõitis Tai kuningriiki tervist parandama. Videomeister ütles, et temal poleks õieti aega olnudki, et ta pidi niikuinii Soome tööle minema, kas medõeks või mingisse muusse ametisse, ma ei küsinud. Helilooja semu teatas, et temal on ükspuha, näitust saab alati teha, muidugi juhtmete hinnad võivad aja jooksul tõusta. Kunstnikust sõbraga käisime veel korra kohvikus ja mina sõimasin läbi ühe raha eraldava komisjoni liikme, kes oli piisavalt ettevaatamatu, et istuda kõrvallauda napsi võtma. Ühesõnaga, ei juhtunud midagi erilist, ainult näitusesaali pidaja hädaldamist ei jõudnud keegi ära kuulata. Temal olevat kõik ajakavad nässu läinud, meie näitus välja kuulutatud, nüüd vaja asendus leida, kust seda saab, mis üldse saab jne.

          Mõnel kohe on neid muresid, paneb lausa õlgu kehitama.

          Elu kulges vaikselt oma rada, helilooja viibis tervisevetel, tema semu käis tantsimas, mina kuulasin mõnikord plaadi pealt näitusemuusikat või istusin kohvikus ja vaatasin, kuidas naised kooki sõid ja meie plaani peale hakkas tasapisi rohi kasvama. Keegi ei aimanud, et sõimata saanud komisjoniliikmele oli juhtunu südamesse läinud ja et ta projektile "Tango tajudele" lõpuks siiski rahaeraldise välja võitles. Mitte just naermaajavalt suure, aga ka mitte naeruväärselt väikese, sihukese, mille eest juhtmeid võis igatahes küll osta. Uudist vahendama tõtanud sõber küsis ainult, et "mis teemal me pidime näitust tegema, et temal pole enam hästi meeles" ja ka näitusesaali pidaja oli suhteliselt sõnakehv, pomises midagi ebatsensuurset, võttis ajakava ning pani meie ürituse uuesti kirja.

          Hakkasime siis pihta. Mina joonistasin mitusada alusjoonist ja palkasin ühe malbe neiu uueks videomeistriks. Neiu palkas lisafilmimiseks vajalikud näitlejad, üüris stuudio ja monteeris pärast kaadrid heliriba järgi kokku. Palgad ja üürid maksti koogis ja limonaadis, sest saadud toetus kulus põhiliselt ühendusjuhtmete ostmiseks. Need asjad, mida omavahel ühendada, laenas helilooja semu oma tuttavate käest, mida laenata ei raatsitud, need tegi ise valmis, näitusesaalis olemasolev elektrooniline inventar läks kah enamuses käibesse. Mitu neetult reibast nädalat järjest jõudsime voodisse alles hommikupoole ööd.

          Viimased päevad enne avamist möödusid samuti ladusalt, minu naine õmbles ekraanid, kunstnikust sõber aitas neid üles riputada ja helilooja semu tegi kõik ülejäänu. Helilooja saatis meile kaugelt maalt tervisi ja mina ostsin viimase raha eest punast ja valget veini.

          Avamisest ei oskagi pikalt rääkida – muusika mängis, aga seda olin ennegi kuulnud, pildid värelesid ekraanidel, aga neid olin ka juba näinud ning mõnda avamisele tulnut olin enne näinud ja mõnda üldse mitte. Vein sai peagi otsa ja me siirdusime näitusesaali pidaja eestvõttel kohvikusse, kustutasime seal oma janu õiglase lõpuni ning läksime koju, ainult helilooja semu läks uue videomeistriga kuskile klubisse tantsima.

          Nüüd on "Tango tajudele" mööda saanud, ekraanid kokku rullitud ja laenatud vidinad omanikele tagasi antud. Näitusevalvurilt kuulsin, et iga päev käis mitu inimest väljapanekut vaatamas, ükspäev isegi kodumaale naasnud helilooja ning külalisraamatusse oli mitmes võõramaa keeles kirjutatud kiidusõnu näituse ja meie kauni pealinna kohta.

          Istun ateljees ja vaatan akna taga kulgevat elu. Elu ruttab mööda ja ei pane mind tähelegi. Miks ta peakski, mul on odavat konjakit, oma mõtted ja mälestused ning väga-väga palju vabadust.

          Olen kunstnik.