TEATRI PUUDUTUS

          Teatrielamuse kirjeldamiseks võetakse mõnikord appi kompimismeel. Inimene läheb teatrisse, vaatab, kuulab ning räägib pärast sõbrale: "Oli hea tükk, puudutas mind kuidagi eriliselt!". Tõenäoliselt ei tulnud näitlejad talle käsipidi kallale, vaatajale läks nähtu lihtsalt hinge.

          Hiljaaegu juhtus nii, et käisime naisega mitu korda järjest teatris. Juhtus nii, et saime iga kord elamuse, iga kord iselaadse ja kuidagi eriliselt puudutava ka.

ESTOPLAST Tartu Sadamateatris

          Dramaturgia aluseks oli kuulsa veneaegse lambivabriku lugu. Lavastatud oli hästi, näitlejad mängisid hästi ja kujundus oli super. Tegevus toimus "Estoplastis", kuid üldistas tervet ajalooperioodi - sovetiaegsete eestlaste tööd, elu ja võitlusi.

          Erinevalt enamikust tüki tegijatest ja esitajatest oleme meie naisega pärit nõukogude ajast ja seetõttu polnud laval toimuv meile mingi uudis - ei olme, inimsuhete ega tootedisaini poole pealt.

          Mina näiteks õppisin toona Kunstiinstituudis tööstuskunsti ehk disaini  ning "Estoplasti" üleliidulise müügihiti, "Vana Tooma" lambikese (mille pilti meile lavalt näidati) kujundaja töötas meie kateedris, juhendades aktijoonistamist. (Oli selline väikest kasvu mees, kes alati jooma kukkus, kui teda tolle lambikese pärast narriti, aga joonistamist oskas õpetada küll.)

          Nojah, ega meil sellegipoolest igav ei hakanud, ainult tuju läks üha sandimaks, nii et vaheajal kaalusime isegi äraminemist. Polnud sugugi meeldiv jälgida, kuidas uus sugupõlv meie noorusaega kirjeldas - poolpimeda, värvitu, totrate suhete maailmana, kus inimesed olid hirmul ja isegi suppi sõid rivisammul. Nende taotlused olid perspektiivitud ja saavutused armetud, suguelu kidur ja riided - ah mis riided, pigem mundrid - küllaltki koledad.

          Vaatasime siiski lõpuni. See leidlikult ja andekalt tehtud lavateos puudutas meid nagu pangetäis pähe kallatud külma vett.

         Saime teada, et meie elu enne Eesti Vabariigi taaskehtestamist oli olnud üpris mõttetu.

PIME TUBA Tartu Kirjanduse Majas

          Järgmisel õhtul läksime vaatama Vilde teatri etendust, teksti oli kirjutanud endine sotsiaaltöötaja, kogemustega harrastusnäitleja, meie tuttav. Ta ise mängis ühte peakangelannat, dementset vanainimest, nooruke naislavastaja teist, teda kantseldavat õpetajannat, ning ringi käisid ka mõned kõrvaltegelased, näiteks õpetajanna luuserkirjanikust mees.

          Nii kui tükk algas, hakkasin mina naerma ja mu naine nutma. Meie eeskuju järgisid mitmed saalisviibijad, tõenäoliselt raugastunud sugulaste hooldamises kogemusi omavad isikud.

          Lahkusime nimelt paari aasta eest kodust, kolisime minu vanaks ja tõbiseks jäänud ema juurde ning seega pakkus laval toimuv meile siirast äratundmisrõõmu (või -kurvastust?). Vanainimesed jäävad väetimaks ja muutuvad lapsikumaks, kuid mitte nooremaks. Nende mälu aheneb, maailm kahaneb ning kitsamaks muutub ruum neilegi, kes lähedal viibivad. See on palgata täistöökoht lõksus, milles viibivad oh kui paljud pereinimesed. Hoolitsed kalli lähedase eest, soovid, et läheneva lõpu eel oleks tal hea, aga aeg muudkui kaob, omad tööd jäävad hooletusse ja kavatsused ootele.

          Teatrielamus kippus ületama meie taluvuspiiri, kuid ära minna polnud sobilik, istusime esimeses reas ja vaheaega polnud. Vahel naeris naine ja mina pühkisin silmi, siis vastupidi, või siis tegime mõlemat korraga. Näitlejad panid täie rauaga ja saal elas täiega kaasa. Eriti vägev oli vanainimese osatäitja, tema rollitäitmine oli kurb, naljakas, veenev ja füüsiliselt pingutav. Harrastusteatril on omadus olla vahetu ja ehtne. Seal ei osata (ega taheta) ükskõiksust või saamatust professionaalsete nippidega varjata.

          See hingega kirjutatud ja südamest esitatud lugu puudutas meid umbes nagu nüri kirvega pea silitamine.

          Saime teada, et meie praegune elu on üpriski mõttetu.

MINU VEETLEV TARTU Vanemuise suures majas

          1970ndad, Tartu linn, Tartu ülikool, Vanemuise teater, Tartu lood ja Tartu inimesed - "laulude ja lugude õhtu kahes vaatuses" oli kirjutatud kavalehele.

          Meie elasime 70ndatel hoopis Tallinnas, kuid käisime tihti Tartu vahet ja meie jaoks oli see tore ja tähtis aastakümme - kooli lõpetamine, kõrgkool, abiellumine, lapsed, kodu rajamine, esimene töökoht - elu alustavate inimeste seikluste, äparduste ja kordaminekute värvikas aeg.

          Kui naisega saali jõudsime, oli eesriie juba avatud. Laval oli palju kollaseid vahtralehti ja üks suurem fooniekraanil. Ekraanil olev leht oli Photoshopi võlukepiga taustast lahti lõigatud, selle servad olid puhastamata ja prügised, aga lavalist üldmuljet see ei rikkunud, lava oli igati sügisese Toomemäe vääriline. Ahhaa, Priimäe ja Juske käratekitanud manifest "Tartu sügis" ilmus tõepoolest kas `76 või `77, mõtlesin, ja siis hakkas tükk pihta.

          Lavale tuli palju noori ja noorepoolseid näitlejaid, kes rääkisid lugusid, tegid sketše ja süüa ning laulsid vapralt ja mitmehäälselt. Alustuseks laulsid ühte "Fixi" lugu, mille originaal on küll pärit 60ndate algusest ja autor ka teine kui kavalehele märgitu, aga ilusti laulsid, kadunud Silvi Vrait tuli meelde.

          Paraku ei saanud me päriselt aru, keda näitlejad kujutasid. Mõnikord olid nad nagu tänapäevase stiilipeo tegelased, teinekord justkui ajastu tüübid. Käitusid ja liikusid lahedalt nagu tänapäeva noored, kes on pannud selga riided, mida nende arvates 70ndatel kanti ja nägid seetõttu küllaltki napakad välja.

          Kui pidev söögivaaritamine kartulisalatist kartuli praadimiseni jõudis, levis terves teatrimajas peagi omaaegsete ühikate eksimatult äratuntav lehk. Ühikates võis tollal rahulikult juua, suitsetada ja pesemata sokke seina külge kinni visata, need aroomikesed summutas rääsunud rasva ja vaesuse jõuline hingus mängleva kergusega. (Kontrollisin nimetatud fenomeni vaheajal suitsuruumis, kus mõned tubakat pruukivad daamid (näete, on veel selliseid!) leidsid, et peaks värskesse õhku suitsetama minema.)

          Olles kombekohaselt kaalunud kohest kojuminekut, siirdusime tagasi saali ja vaatasime loo kahetsust tundmata lõpuni. Tegelased sõid, jõid, laulsid ja pajatasid ning olid järjekindlalt jaburad ning naeruväärselt riides. Lõpetuseks lasti ülikool suure lauluga maapõhja ja publik asus garderoobi poole kappama.

          Lahkusime meiegi.

          Olime kinnitust saanud, et meie noorusaeg oli olnud üsna mõttetu.

Ah et kuidas siis etendus meid puudutas?

Puudutas, miks ei puudutanud, teatrielamuse kirjeldamiseks oskame nüüd peale kompimise ka haistmismeele abiks võtta.