Kolimise
talumatu kergus.
Kolisime varsti pärast Eesti
taasiseseisvumist perega Tallinnast Tartusse. Tuttavad ütlesid, et oleme
lollakad, meie Tallinnas sündinud ja koolis käivad lapsed teatasid, et koligu
kes tahab, nemad jäävad sõprade ja harjunud elu juurde ning et vanemad võiksid
mõistusele tulla.
Me
kolisime siiski. Lapsed leidsid uued kaaslased, külastasid vahetevahel pealinnasõpru
ja tunnistasid, et ärakolimine polnudki nõme, vaid kujunes toredaks seikluseks.
Mina käisin iga nädal tööasjus Tallinnas, talusin tuttavate kaastundlikke
pilke, sisimas aga tundsin, et kunagisest N-liidu iseteadvast läänelikust
linnast on saanud Euroopa kolgas ja selle asukatest ääremaalased, kes oma
ootamatut provintslasestaatust tunnistada ei taha.
Nüüd,
aastaid hiljem, pole enam vaja ka, Tallinn on pealinn Euroopa Liidu pealinnade
reas, pagunitel sama arv tärne kui Pariisil ja Berliinil!
Mina käin endiselt Tallinna vahet ja
märkan, et kaastundlikke pilke on vähem. Tuttavad elavad välismaal või on
parasjagu reisil, uus generatsioon aga vaatab mittetallinlast kui veidra
puudega arusaamatust ja tõttab edasi. Pealinnas on võim, on raha, on võimalused
oma annete rakendamiseks, elada tuleb siin! See, et raha, võimu ja võimaluste
koondumine meelitab kohale ahneid ja südametuid tegelasi ning sigitab parasiite,
pole argument. Ja ma logistan oma väikesesse puust linna tagasi ning ei pea
kellelegi tõestama, et seal on parem elada kui edukuse lummuses väänlevas
metropolis. Tartlased on kogenud provintslased ning oskavad elu rahulikumalt
võtta.
Tõsi, paljud kolivad vaikselt Tallinna.
Kolimine
ja tasakaal.
Räägin Tartust ja Tallinnast
sellepärast, et üks oli kunagi ja teine on praegu minu koduks. Tegelikult ei
ole küsimus nende kahe linna traditsioonilises rivaliteedis, vaid riigi
tasakaalus. Tallinna poole kolitakse tervest Eestist, kõigepealt minnakse maalt
lähimasse keskusesse ja siis edasi Tallinna, nooremad ja hakkajamad panevad
sealtki peagi lääne poole.
Läände seilab ka Eesti riigilaevuke,
arvestades aluse suurust, peaks vist küll ütlema purjepaat, meeskond ja suurem
osa reisijatest põhjapoolsel pardal troppis koos. Kunagi kutsus üks pealinna
poliitik kõiki mõttetult suurel Eesti territooriumil virelevaid hädavareseid
päevapealt Tallinnasse või siis vähemalt Harjumaale kolima. No mida, kolisime
siis, kolime praegu ja kolime edaspidigi, saame hakkama ilma lühinägelike
riigiisade abitagi!
Näib, et vähem kolimist on olnud
nendel, kes tulid siia põlisrahvalt luba küsimata. Kolisid otse Tallinnasse või
Põhja-Eestisse ning osutusid olevat kohe õiges kohas. Varem nimetati neid
migrantideks, enam nii öelda ei kõlbavat, nende lapsed ja lapselapsed on ikkagi
siin sündinud ning nooremad ja hakkajamad unistavad samuti läände panemisest nagu
põlisrahva pojad ja tütred.
Eesti riigilaevuke (või paat) on aga
kreenis. Hea ilmaga saab purjetada küll, kuid tugev lainetus on ohtlik ja
tormiga võib kipakas sõiduriist koguni ümber minna. Tüürida on tülikas
igasuguse ilmaga, sest laev, mille last on ebaühtlaselt paigutatud ning
korralikult kinnitamata, ei kuula kuigi hästi rooli. Meri aga lainetab
kurjakuulutavalt ning peale tahab tulla hulk uusi reisijaid.
Pagulased ronivad pardale! Appi! Meil
omalgi muresid ja paat viltu! Kas kapten on ikka kaine või ega pootsman purjus ole!
Mis nüüd saab!
Muretsemiseks on muidugi põhjust, kuid
ega väga ähmi täis pole vaja minna. Vaataks kõigepealt ringi ja võtaks
teadmiseks, et kolitakse mujalgi, siis ei näi oma parda taga käiv lainetus enam
nii hirmus.
Kolimine
ja kombed.
Teiselt poolt Vahemerd tahab hulka rahvast
põhja poole kolida. Inimkonna hällis on elu palavaks läinud, sündimus suur,
vägivald igapäevane. Euroopa on küll vana ja reisijaid täis, kuid muidu mõnus
laev, sinna peab saama kas hea või kurjaga. Ja kui su kodu on maha põletatud,
tuleb ju kuhugi kolida, Euroopa lõunaserva näiteks, see on lähedal. Edasi
tulevad mõned veel paremad kajutid, sinna on suurem tung, aga võib alustada ka
kehvematest - kui oled laeval, siis jõuab alati ümber kolida - vanad
laevalolijad nii kogu aeg teevad. Kolijad teavad, et sellel laeval käitutakse
viisakalt isegi kombetute reisijatega.
Ida pool valmistutakse samuti
kolimiseks. Alustuseks sinna, kus Venemaa sõjavägi kunagi käinud on ning
seejärel ehk sinnagi, kus veel käinud pole. Paar lähemat ust on soojenduseks
sisse löödud, lubatäheks tankid ja tugevama õigus. Uksest käimine ja loa küsimine
pole sellel maal kombeks, näiteks ei kasutanud tsaar Peeter Euroopasse minekuks
ust. Raius akna, siis läks, aknal on see hästi meeles. Idanaaber on ikka
igatsenud olla Euroopa peremees ja korraldada seal kolimisi oma äranägemise
järgi.
Kuid kõige edukamateks kolijateks
terves maailmas pole mitte rahvad ja sõjaväed, vaid rahad - metallist,
paberist, elektroonilised. Erinevalt pagulastest või vallutajatest leitakse
nendega igal pool ühine keel, raha võetakse avasüli vastu. Kuid raha ei koli
niisama, temal on tagamõtted. Tahate, et raha teie poole koliks? Hüva, võtke
siis pagulasi vastu!
Kolimiskombestikust leiame niisiis
lunimise, ähvardamise ja kavaldamise.
Kolimine
ja kogemused.
Inimeste ümberpaiknemine kasvava
rahvastikuga ja konfliktses maailmas on tõsiasi, nende meile sattumisest pole
pääsu. Kui tahame hoida oma kodu ja säilitada harjumusi, tuleb välja mõelda,
kuidas tulijatega toimida. Mida meil selle mure lahendamiseks võtta oleks?
Esiteks. Pikaajaline kogemus
nii hädasolemise kui hädasolijatega, eestlaste teadmised nii sisserändajatega
kohanemisest kui ise pagulaseks olemisest. Oskus ilma riiklike institutsioonide
toeta, oma pere ja sõprade abiga ajalootormidele vastu seista. Oskus kutsumata
külalistega läbi saada, neisse inimlikult suhtuda, neilt õppida. Oskus muutuvas
olukorras iseendaks jääda, hoida keelt ja kombeid.
Teiseks. Inimesed, kes asustati
siia eesmärgiga kohalik, impeeriumile tülikas rahvakild välja suretada. Nende
ja nende järglaste koduks on nüüd Eesti Vabariik. Paljud on suutnud kohaneda,
paljud püüavad. Nad teavad, mida tähendab olla võõras, võõrkeelne,
mittetahetud, neil on kogemusi, kuidas oma päritolu maha salgamata uuel kodumaal
hakkama saada.
Kolmandaks. Nii mõnelgi meist
on kalduvus mõelda oma peaga, mitte pidada riiki kõige eest otsustajaks. Riiki
peavad üleval kodanikud, kes ootavad, et neilt palka saavad ametnikud
igapäevast elu korraldaksid, planeeriksid ja võimalikke ohtusid ette näeks.
Samas soovivad sellised kodanikud oma igapäevast elu ise elada, ise otsustada,
ise initsiatiivi üles näidata, alluda reeglitele, kuid olla vaba isiklikes
valikutes.
Tundub, et Euroopa Liidus ei saada aru
(või ei julgeta avalikult tunnistada), mida tähendab sadades tuhandetes ja
miljonites mõõdetav sisseränne. Räägitakse inimlikkusest, kutsutakse üles
sallivusele, pragatakse mingite rassistidega jne justkui oleks kõne all paar tuhat
sõjapõgenikku. Massilise migratsiooniga kaasnevatest pöördumatutest muutustest
ei sobi kõneleda, pole poliitiliselt korrektne. Rahvuslikke, keelelisi,
kultuurilisi, usulisi konflikte, kuritegevuse kasvu, majandusprobleeme ja
ühiskondade sandistumist ei soovita näha, veel vähem ette näha. Sonitakse
mingitest kvootidest kui võluvitsast, mis kõik lahendab ja kontrolli all hoiab.
Suurte inimhulkade ümberasustamist
iseseisva rahva hävitamiseks oleme omal nahal kogenud. Pärast peavad terved
inimpõlved ühiskonna tervendamisega vaeva nägema. Kerge pole see ei
põlisrahvale ega sisserändajatele. Keegi ei taha surra, keegi ei saa vägisi
armsaks!
Kolimine
ja kontroll.
Alustaks tõele näkkuvaatamisest -
alanud on Euroopa vallutamine. Vallutusretke ei korralda küll mingi okupeeriva
riigi kindralstaap, põhjused on nö geopoliitilised, kuid okupeeritava jaoks on
tulemus sama - ta võib oma kodust ilma jääda. Niikaua kui
"arvamusliidrid" kinnitavad, et seda me just tahamegi ning poliitikud
lihtsalt keerutavad, võivad tavainimesed ju ettevalmistusi teha.
Lapse integreerivad maailma vanemad,
külalise integreerib seltskonda kutsuja, võõras saab omaks, kui leiab abivalmis
sõbra. Eesti ressurss ei seisne riiklikult rajatavates põgenikelaagrites ja
Euroopa Liidu rahades, vaid võimes vastu võtta teatud arv sisserändajaid
kohalike inimeste endi poolt.
Usun, et leidub perekondi, kes on nõus
võtma oma hoole alla võõra pagulaspere. Mitte ülalpidamisele, vaid olles toeks
asjaajamistes ja abiks kohanemisel. Küllap leidub "sisserändajate
poegi", kes on valmis õpetama kogemusteta sisserändajaile toimetuleku
nippe. Kindlasti leidub kodanikeühendusi, kus jagatakse iseseisva tegutsemise
oskusi võhivõõralegi.
Kui selline vabatahtlik valmisolek
tõepoolest olemas on, alles siis võib otsustada, kui palju pagulasi Eesti
suudab vastu võtta. Kui ei ole, tuleb piirid sulgeda (mis pole võimalik),
või valmistuda migratsioonikatastroofiks (mis praeguse pagulaspoliitika
jätkudes peagi saabub).
Inimlik
ja isiklik eeskuju.
Eeskuju peaksid näitama need, kes
jutlustavad värvilisest maailmast, räägivad sisserände paratamatusest, manitsevad
kitsarinnalisi kaasmaalasi ja põlastavad nende oletatavat võõraviha. Vaadake netist,
selliseid inimesi pole vähe, neil on nimed, näod ja positsioon. Isiklikku eeskuju
peaksid näitama ka pagulusliberaalidest poliitikud ja rahvasaadikud, neidki
leidub omajagu.
Võtku igaüks neist mõni sisserändaja
vabatahtlikult hoole alla, näidaku teistele, kuidas olla maailmakodanik ning
tark ja hea inimene. Seejärel jagagu oma kogemusi ajalehes, televisioonis ja
riigikogu kõnetoolis. Eestimaa inimesed pole ju kurjaloomulised, nad lihtsalt
muretsevad oma tuleviku pärast, neid pole vaja ümber kasvatada, vaid
konkreetselt tegutsema suunata. Lunijatele,
ähvardajatele ja kavalpeadele tuleb aga näidata, et meil on arukust ja kindlat tahet
enda eest seista, hädalisi aidata ja rumalustest hoiduda.
Hea eeskuju on nakkav!