Monday, September 14, 2015

KAS ÜKSILDUS ON KOHT




Sellise küsimuse esitab endale teatrikunstnik, kui temalt tellitakse lavakujundus draamale, mille kangelaseks on üksildane inimene.
Mart Kivastiku näitemängu "Gunn, Gunn, vana..." peategelane on üksik. Pole tal peret ega lähedasi sõpru, tal näib siin ilmas olevat ainult koht, kuhu ta tuleb, ruum, milles ta on.
Mis koht see on? Tekstiraamat algab nii: Laval on baarilett ja paar lauda. Laudadel on poolikuid veiniklaase ja õllekanne, tuhatoose – jäljed eelmisest õhtust. 
                            Sisse astub hallipäine jopes mees: Gunn. Gunn on kelner. 

Tegevuskohaks on niisiis kõrts, edasi lugedes tuleb aga otsustada – on see koht ikka päriselt olemas või asub tegevuspaik hoopis Gunni peas? Kirjanik Kivastik kirjutab ainult sellest, mida ta teab. Mitte kõigest, mida ta teab, vaid sellest, mida hästi tunneb, tema teksti on mõistlik mitte ainult lugeda, vaid ka näha.
Meie esivanemad käisid korra nädalas kirikus. Õpetaja jutlustas, maarahvas kuulas, pobises palvet ja lasi laulu. Siis läksid mehed kõrtsi, rääkisid, praalisid, ostsid naistele-lastele keerusaia ja kogu pere pidas hingamispäeva, kus hing ja ihu, äraütlemine ja ärakuulamine, kirik ja kõrts kenasti tasakaalus seisid.
Kivastiku näitemängus ilmub meie ette üksildane mees, ta on nii kõrtsmik kui õpetaja, tema maailm on ära väsinud ja kokku kuivanud, kuid ta jutlustab, unistab, meenutab. Mis siis, et mälestused on luitunud nagu päevinäinud vaip baari põrandal.
Alles see oli, kui sellised kohad olid inimestest tulvil, kõik soovijad sisse ei mahtunud ja baarimees oli kuningas ehk kunn. Ebakindlad ja ärahirmutatud inimesed otsisid pelgupaika rusuva argipäeva eest ja unustust alkoholist. Nõukogude võim oli kaaperdanud õiguse vabalt rääkida. Kõrtsis, omasuguste keskel, oli seltsim, võis teeselda vaba inimest ja lasta ennast teenida. Ja kui ajalootorm impeeriumi okstes ragistama hakkas, oli kõrts kohaks, kus asja arutada. Mitte iga suvaline kõrts, ikka selline, kus käisid loomeinimesed.
Kuulsaim neist oli kahtlemata KuKu Klubi, asutus liikmetele ja nende sõpradele, julgeoleku jaoks paik, kus sai kunstirahval silma peal hoida, klubilistele aga suhtlemiskoht tarkade mõtete vahetamiseks ja rumalate tempude tegemiseks.


Ükskord 80ndate lõpupoole paluti mul olla saatjaks Saksamaa kultuurinõuniku abikaasale, kes soovis isiklikult tutvuda kohaliku kultuuri suurkujudega. Kui Kukusse jõudsime ja lauda istusime, oli õhtu jõudnud teise faasi, seetõttu kujunes tutvustus umbes selliseks: "Proua, see endassetõmbunud härra, kes üritab teile märkamatult kahvliga kintsu lüüa, on populaarne näitleja, eriti silmapaistev koomilistes rollides. See isand, kes äsja sisenes ning tooli asemel vihmavarjule istus, on lugupeetud rahvakunstnik, tunnustatud pedagoog ja kateedrijuhataja. Isik, kes kõrvallauas praegu meelega veiniklaasi puruks lööb, on aga rahvusvahelise mainega kunstnik, luuletaja ja vaimukas kultuuriteoreetik. Graatsiline neiu, kes kandikuga žongleerides temalt raha sisse kasseerib, ei ole baleriin, vaid armastatud ettekandja Piret." Proua oli vaimustuses ja lahkus meie maalt eesti kunsti tulise patrioodina.
Tundub, et sellised kohad ja lood on ammu ajaloo prügikastis või elavad veel vaid selle kadunud ajastu nostalgiates, mis on arusaamatud uuele põlvkonnale.
                                      Üksilduse jaoks on koht muide alati olemas.
                                                  Selle koha nimi on mälu.


Sunday, June 7, 2015

KÕIKIHÕLMAV KOLIN

          Kolimise talumatu kergus.
          Kolisime varsti pärast Eesti taasiseseisvumist perega Tallinnast Tartusse. Tuttavad ütlesid, et oleme lollakad, meie Tallinnas sündinud ja koolis käivad lapsed teatasid, et koligu kes tahab, nemad jäävad sõprade ja harjunud elu juurde ning et vanemad võiksid mõistusele tulla.
          Me kolisime siiski. Lapsed leidsid uued kaaslased, külastasid vahetevahel pealinnasõpru ja tunnistasid, et ärakolimine polnudki nõme, vaid kujunes toredaks seikluseks. Mina käisin iga nädal tööasjus Tallinnas, talusin tuttavate kaastundlikke pilke, sisimas aga tundsin, et kunagisest N-liidu iseteadvast läänelikust linnast on saanud Euroopa kolgas ja selle asukatest ääremaalased, kes oma ootamatut provintslasestaatust tunnistada ei taha.
          Nüüd, aastaid hiljem, pole enam vaja ka, Tallinn on pealinn Euroopa Liidu pealinnade reas, pagunitel sama arv tärne kui Pariisil ja Berliinil!
          Mina käin endiselt Tallinna vahet ja märkan, et kaastundlikke pilke on vähem. Tuttavad elavad välismaal või on parasjagu reisil, uus generatsioon aga vaatab mittetallinlast kui veidra puudega arusaamatust ja tõttab edasi. Pealinnas on võim, on raha, on võimalused oma annete rakendamiseks, elada tuleb siin! See, et raha, võimu ja võimaluste koondumine meelitab kohale ahneid ja südametuid tegelasi ning sigitab parasiite, pole argument. Ja ma logistan oma väikesesse puust linna tagasi ning ei pea kellelegi tõestama, et seal on parem elada kui edukuse lummuses väänlevas metropolis. Tartlased on kogenud provintslased ning oskavad elu rahulikumalt võtta.
          Tõsi, paljud kolivad vaikselt Tallinna.

          Kolimine ja tasakaal.
          Räägin Tartust ja Tallinnast sellepärast, et üks oli kunagi ja teine on praegu minu koduks. Tegelikult ei ole küsimus nende kahe linna traditsioonilises rivaliteedis, vaid riigi tasakaalus. Tallinna poole kolitakse tervest Eestist, kõigepealt minnakse maalt lähimasse keskusesse ja siis edasi Tallinna, nooremad ja hakkajamad panevad sealtki peagi lääne poole.
          Läände seilab ka Eesti riigilaevuke, arvestades aluse suurust, peaks vist küll ütlema purjepaat, meeskond ja suurem osa reisijatest põhjapoolsel pardal troppis koos. Kunagi kutsus üks pealinna poliitik kõiki mõttetult suurel Eesti territooriumil virelevaid hädavareseid päevapealt Tallinnasse või siis vähemalt Harjumaale kolima. No mida, kolisime siis, kolime praegu ja kolime edaspidigi, saame hakkama ilma lühinägelike riigiisade abitagi!
          Näib, et vähem kolimist on olnud nendel, kes tulid siia põlisrahvalt luba küsimata. Kolisid otse Tallinnasse või Põhja-Eestisse ning osutusid olevat kohe õiges kohas. Varem nimetati neid migrantideks, enam nii öelda ei kõlbavat, nende lapsed ja lapselapsed on ikkagi siin sündinud ning nooremad ja hakkajamad unistavad samuti läände panemisest nagu põlisrahva pojad ja tütred.
          Eesti riigilaevuke (või paat) on aga kreenis. Hea ilmaga saab purjetada küll, kuid tugev lainetus on ohtlik ja tormiga võib kipakas sõiduriist koguni ümber minna. Tüürida on tülikas igasuguse ilmaga, sest laev, mille last on ebaühtlaselt paigutatud ning korralikult kinnitamata, ei kuula kuigi hästi rooli. Meri aga lainetab kurjakuulutavalt ning peale tahab tulla hulk uusi reisijaid.
          Pagulased ronivad pardale! Appi! Meil omalgi muresid ja paat viltu! Kas kapten on ikka kaine või ega pootsman purjus ole! Mis nüüd saab!
          Muretsemiseks on muidugi põhjust, kuid ega väga ähmi täis pole vaja minna. Vaataks kõigepealt ringi ja võtaks teadmiseks, et kolitakse mujalgi, siis ei näi oma parda taga käiv lainetus enam nii hirmus.

          Kolimine ja kombed.
          Teiselt poolt Vahemerd tahab hulka rahvast põhja poole kolida. Inimkonna hällis on elu palavaks läinud, sündimus suur, vägivald igapäevane. Euroopa on küll vana ja reisijaid täis, kuid muidu mõnus laev, sinna peab saama kas hea või kurjaga. Ja kui su kodu on maha põletatud, tuleb ju kuhugi kolida, Euroopa lõunaserva näiteks, see on lähedal. Edasi tulevad mõned veel paremad kajutid, sinna on suurem tung, aga võib alustada ka kehvematest - kui oled laeval, siis jõuab alati ümber kolida - vanad laevalolijad nii kogu aeg teevad. Kolijad teavad, et sellel laeval käitutakse viisakalt isegi kombetute reisijatega.
          Ida pool valmistutakse samuti kolimiseks. Alustuseks sinna, kus Venemaa sõjavägi kunagi käinud on ning seejärel ehk sinnagi, kus veel käinud pole. Paar lähemat ust on soojenduseks sisse löödud, lubatäheks tankid ja tugevama õigus. Uksest käimine ja loa küsimine pole sellel maal kombeks, näiteks ei kasutanud tsaar Peeter Euroopasse minekuks ust. Raius akna, siis läks, aknal on see hästi meeles. Idanaaber on ikka igatsenud olla Euroopa peremees ja korraldada seal kolimisi oma äranägemise järgi.
          Kuid kõige edukamateks kolijateks terves maailmas pole mitte rahvad ja sõjaväed, vaid rahad - metallist, paberist, elektroonilised. Erinevalt pagulastest või vallutajatest leitakse nendega igal pool ühine keel, raha võetakse avasüli vastu. Kuid raha ei koli niisama, temal on tagamõtted. Tahate, et raha teie poole koliks? Hüva, võtke siis pagulasi vastu!
          Kolimiskombestikust leiame niisiis lunimise, ähvardamise ja kavaldamise.

          Kolimine ja kogemused.
          Inimeste ümberpaiknemine kasvava rahvastikuga ja konfliktses maailmas on tõsiasi, nende meile sattumisest pole pääsu. Kui tahame hoida oma kodu ja säilitada harjumusi, tuleb välja mõelda, kuidas tulijatega toimida. Mida meil selle mure lahendamiseks võtta oleks?
          Esiteks. Pikaajaline kogemus nii hädasolemise kui hädasolijatega, eestlaste teadmised nii sisserändajatega kohanemisest kui ise pagulaseks olemisest. Oskus ilma riiklike institutsioonide toeta, oma pere ja sõprade abiga ajalootormidele vastu seista. Oskus kutsumata külalistega läbi saada, neisse inimlikult suhtuda, neilt õppida. Oskus muutuvas olukorras iseendaks jääda, hoida keelt ja kombeid.
          Teiseks. Inimesed, kes asustati siia eesmärgiga kohalik, impeeriumile tülikas rahvakild välja suretada. Nende ja nende järglaste koduks on nüüd Eesti Vabariik. Paljud on suutnud kohaneda, paljud püüavad. Nad teavad, mida tähendab olla võõras, võõrkeelne, mittetahetud, neil on kogemusi, kuidas oma päritolu maha salgamata uuel kodumaal hakkama saada.
          Kolmandaks. Nii mõnelgi meist on kalduvus mõelda oma peaga, mitte pidada riiki kõige eest otsustajaks. Riiki peavad üleval kodanikud, kes ootavad, et neilt palka saavad ametnikud igapäevast elu korraldaksid, planeeriksid ja võimalikke ohtusid ette näeks. Samas soovivad sellised kodanikud oma igapäevast elu ise elada, ise otsustada, ise initsiatiivi üles näidata, alluda reeglitele, kuid olla vaba isiklikes valikutes.
          Tundub, et Euroopa Liidus ei saada aru (või ei julgeta avalikult tunnistada), mida tähendab sadades tuhandetes ja miljonites mõõdetav sisseränne. Räägitakse inimlikkusest, kutsutakse üles sallivusele, pragatakse mingite rassistidega jne justkui oleks kõne all paar tuhat sõjapõgenikku. Massilise migratsiooniga kaasnevatest pöördumatutest muutustest ei sobi kõneleda, pole poliitiliselt korrektne. Rahvuslikke, keelelisi, kultuurilisi, usulisi konflikte, kuritegevuse kasvu, majandusprobleeme ja ühiskondade sandistumist ei soovita näha, veel vähem ette näha. Sonitakse mingitest kvootidest kui võluvitsast, mis kõik lahendab ja kontrolli all hoiab.
          Suurte inimhulkade ümberasustamist iseseisva rahva hävitamiseks oleme omal nahal kogenud. Pärast peavad terved inimpõlved ühiskonna tervendamisega vaeva nägema. Kerge pole see ei põlisrahvale ega sisserändajatele. Keegi ei taha surra, keegi ei saa vägisi armsaks!

          Kolimine ja kontroll.
          Alustaks tõele näkkuvaatamisest - alanud on Euroopa vallutamine. Vallutusretke ei korralda küll mingi okupeeriva riigi kindralstaap, põhjused on nö geopoliitilised, kuid okupeeritava jaoks on tulemus sama - ta võib oma kodust ilma jääda. Niikaua kui "arvamusliidrid" kinnitavad, et seda me just tahamegi ning poliitikud lihtsalt keerutavad, võivad tavainimesed ju ettevalmistusi teha.
          Lapse integreerivad maailma vanemad, külalise integreerib seltskonda kutsuja, võõras saab omaks, kui leiab abivalmis sõbra. Eesti ressurss ei seisne riiklikult rajatavates põgenikelaagrites ja Euroopa Liidu rahades, vaid võimes vastu võtta teatud arv sisserändajaid kohalike inimeste endi poolt.
          Usun, et leidub perekondi, kes on nõus võtma oma hoole alla võõra pagulaspere. Mitte ülalpidamisele, vaid olles toeks asjaajamistes ja abiks kohanemisel. Küllap leidub "sisserändajate poegi", kes on valmis õpetama kogemusteta sisserändajaile toimetuleku nippe. Kindlasti leidub kodanikeühendusi, kus jagatakse iseseisva tegutsemise oskusi võhivõõralegi.
          Kui selline vabatahtlik valmisolek tõepoolest olemas on, alles siis võib otsustada, kui palju pagulasi Eesti suudab vastu võtta. Kui ei ole, tuleb piirid sulgeda (mis pole võimalik), või valmistuda migratsioonikatastroofiks (mis praeguse pagulaspoliitika jätkudes peagi saabub).

          Inimlik ja isiklik eeskuju.
          Eeskuju peaksid näitama need, kes jutlustavad värvilisest maailmast, räägivad sisserände paratamatusest, manitsevad kitsarinnalisi kaasmaalasi ja põlastavad nende oletatavat võõraviha. Vaadake netist, selliseid inimesi pole vähe, neil on nimed, näod ja positsioon. Isiklikku eeskuju peaksid näitama ka pagulusliberaalidest poliitikud ja rahvasaadikud, neidki leidub omajagu.
          Võtku igaüks neist mõni sisserändaja vabatahtlikult hoole alla, näidaku teistele, kuidas olla maailmakodanik ning tark ja hea inimene. Seejärel jagagu oma kogemusi ajalehes, televisioonis ja riigikogu kõnetoolis. Eestimaa inimesed pole ju kurjaloomulised, nad lihtsalt muretsevad oma tuleviku pärast, neid pole vaja ümber kasvatada, vaid konkreetselt tegutsema suunata.      Lunijatele, ähvardajatele ja kavalpeadele tuleb aga näidata, et meil on arukust ja kindlat tahet enda eest seista, hädalisi aidata ja rumalustest hoiduda.
          Hea eeskuju on nakkav!

Tuesday, May 12, 2015

HALLID SEINAD



          Keegi irvhammas leidis kunagi, et vana vemmalvärssi "Mu ümber haigla hallid seinad" sobib laulda "Internatsionaali" viisil. Värsside autoriks, ei tea kas teenitult või ei, peab rahvasuu August Allet, viisistaja on teadagi Pierre Degeyter.
          Selle laulu lihtsakoelise poeesia mõistmiseks piisab täiesti viimase salmiga tutvumisest:
          "On jälle kevad ja särab päike
          ja väljas linnud laulavad
          ja sellest päiksest saab uue läike
          mu kusepudel voodi all".
Eelnevad salmid on veelgi mahlakamad, et mitte öelda ropemad.

          Kuna meie ilmarändurist mamma rändas selle aasta alguses peamiselt mööda haiglaid ning võttis kodutee ette alles kevadel, tundus eelpool tsiteeritud pärimuse meenutamine igati päevakohane. Kureerides mamma liikumisi ühest haiglast-osakonnast-palatist järgmisesse, ümisesin niisiis poeet Allele omistatavaid ridu ning otsisin kokkupuutepunkte luule ja reaalsuse vahel.
          Pidin tõdema, et kui töörahva liikumise hümni meloodia pole enam kui sajandi jooksul minetanud reipust ja innustavat optimismi, siis poeet Allele omistatavate sõnade ning tegelikkuse vahele on tekkinud selge erinevus. Haiglaelus on toimunud ulatuslik progress − kevadpäikese käes ei sära enam kusepudelid, vaid moodne meditsiinitehnika, õdede-sanitaride puhtad vormiriided, haigete potitoolid, jalutusraamid ning igasugused kavalad mehhaanilised ja elektroonilised vidinad. Ainult seinad näivad olevat ajaproovile vastu pidanud ning on endiselt hallid nagu laulus kirjeldatud.
          Ajaproovile on vastu pidanud muidugi ka patsiendid, nemad on ikka kas haiged või lihtsalt vanad ja väetid, abi ja hoolitsust vajavad. Ja kuna neil endil suurt midagi teha pole − abistavad ja hoolitsevad ju teised − siis nad vaatavad palati halle seinu ja vaikivad. Vaikus ja hallid seinad iseloomustavad just vanade inimeste eest hoolitsemisele pühendunud haiglaid. Suheldakse personali ja oma külalistega, patsientidevaheline seltsielu pole kuigi levinud.
          Loomulikult tuleb ette erandeid, sest inimene on siiski ühiskondlik loom ning juurdleva vaimuga olend. Toon siinkohal näiteks meie mamma kui sotsiaalselt ärksa tüübi.

          Istusin ühel pärastlõunal tema voodi kõrval ning rääkisin, mis välisilmas uudist. Rääkisin tasa, et mitte teisi palatisolijaid häirida ja ilmselt ka monotoonselt, sest mul hakkas tunduma, et mamma mõtleb ammu millelegi muule. Nii oligi, sest järsku küsis ta kõva häälega: "Vaatan juba tükk aega, et see vastasvoodi mutt on nii vaikne, ei tea kas on ära surnud vä?". Vaatasin siis minagi sinnapoole ja vastasin: "Kas sa siis ei tea, mamma, et kui haige tõstab käpad üles ja hüüab "Ohhoo!", alles siis on selge, et ta on surnud, vastasvoodi proua aga sügas praegu nina, järelikult on ta kindlasti veel täie tervise juures."
          See jutt huvitas mammat märksa enam kui uudised välisilmast, ta ajas ennast koguni istukile ning tema palvel rääkisin ära kogu loo Jänkuonust, kes Rebaseonule õpetas, kuidas surnu ja elava vahel vahet teha. Mamma kuulas kaasaelamisega, tema silmad läksid suureks ja siniseks ning jälgisid pingsalt vastasvoodit, võib-olla lootuses näha, kuidas seal lamav isik käpad üles tõstab ja "Ohhoo!" hüüab. Igaks juhuks küsis mamma jutu lõppedes uuesti: "Vastasvoodi vanamutt on ikka nii vaikne, ei tea kas on nüüd ehk ära surnud vä?"
          Ma ei jõudnudki mammale seletada, et suremise asemel kuulas vastasvoodi proua meie juttu ja kõhistas naerda, sest palatiuks läks lahti, õhtusöögikonteiner veeres sisse ning nii mammal, vastasvoodi proual kui kõigil teistel selle palati asukatel tekkisid hoopis muud huvid.
          Loojuva kevadpäikese kiired värelesid seinal, mis muutus seetõttu justkui natuke värvilisemaks, kostsid vaiksed söömishelid ja põetajate tasane jutt.

                              Järjekordne päev hallide seinte vahel hakkas lõppema.

Thursday, February 12, 2015

SEADUSKUULEKAS KODANIK



          Hiljaaegu komberdas mamma kepi najal tualeti poole, sai ajuinfarkti, kukkus vastu lauanurka pea katki ja maabus põrandal osalise halvatusega. Kohale rutanud parameedikud viisid ta kiirelt kliinikusse, traumatoloogid nõelusid peahaava kinni ja valvearst andis esimest abi.
          Nüüd astume iga päev neuroloogiaosakonnast läbi, viime ennast olukorraga kurssi, räägime mammale uudiseid ja püüame haige meeleolu üleval hoida.
          Meeleolu eriti ülev just pole, aga mamma pole talle omast seltskondlikkust ka päriselt kaotanud, ajab tohtreid naerma jutuga, et temaga juhtunus on peamiseks süüdlaseks maakera külgetõmbejõud või naerab ise südamest, kuuldes, kuidas õpetasin tema lapselapselapsele laulu "Laual oli kümme viinapudelit, häda polnud kõige vähematki".

          Mamma külastamiseks tuleb kõigepealt oodata vabanevat kohta haiglaesises tasulises parklas. Kliiniku juures käime autoga, sest jalgsi kuluks liiga palju aega ning bussiga veel rohkem. Kui auto pargitud ja üleriided garderoobi antud, kõnnime külastusreeglite kohaselt ja suunaviitu jälgides läbi suure ravikompleksi, sest mamma palat paikneb kõige tagumises hoones ja sinna on pikk ja keeruline tee. See on õpetlik jalutuskäik - näeb erinevaid osakondi, paljude erinevate hädadega patsiente, hulgaliselt omakseid, usinaid meditsiinitöötajaid ja üldse kogu seda kaunist, kaasaegset, elust kihavat ja surma vastu võitlevat asutust.
          Lühem tee on ka olemas - võib sõita õige korpuse ette, kus muide on alati parkimisruumi, jätta riided autosse ning minna läbi ainult ühest asjasse mitte puutuvast osakonnast. Selle tee kasutamine pole reeglitega kooskõlas, seda teed kasutamast keelavad ilusad punased hoiatussildid. Relvastatud valvet siiski pole, seetõttu mõned jultunud tüübid ikkagi kasutavad olukorda ära, teevad kalanäo ette ning marsivad otsejutti keelusiltide alt läbi, kuhu tahavad.
          Tunnistan, et olen just säärane tüüp. Mitte iga kord, vaid mõnikord kui tunnen, et soovin näha mammat ja näha kohe, sest niisugune tunne on, nagu hakkaks aeg otsa saama.
          Iga kord on südametunnistus must. Tean hästi, et keelud pole välja mõeldud inimeste kiusamiseks, vaid korra hoidmiseks, neid rikkudes võin kergesti kahjustada üleüldist hüvangut. Immanuel Kanti kategoorilise imperatiiviga on selline haigla külastamise viis kahtlemata karjuvas vastuolus. Seaduskuulekus hoiaks südame puhtana, seaduskuulekus teeks hinge helgemaks nii endal kui teistel seaduskuulekatel kaaskodanikel. Ja tegelikult pole ju kiiret kuhugi?
          Ja siis meenub mulle ühe Kantist mitte kehvema mõttetarga väljaütlemine: "Südametunnistus? Ah, teil on südametunnistus! Vabandage, kuid minu sissetulekud sellist luksust, olgu ta must või valge või koguni hall, küll ei võimalda!".
          Tunnen, et kipun selle patuse ideoloogiaga nõustuma. Märkan, et minul ja tollel filosoofil on sarnaseid külgi, sissetulekute suurus näiteks, ning ma astun vapralt valest uksest sisse, ei pane keelusilte tähelegi ja lähen oma vana ja väetit ema vaatama.
          Võib-olla laulame seekord koos laulu, mida tema lapselapselapsele õpetasin. Mamma õpetas seda ju kunagi mulle, meil peaks välja tulema küll.