SEADUSKUULEKAS KODANIK

          Hiljaaegu komberdas mamma kepi najal tualeti poole, sai ajuinfarkti, kukkus vastu lauanurka pea katki ja maabus põrandal osalise halvatusega. Kohale rutanud parameedikud viisid ta kiirelt kliinikusse, traumatoloogid nõelusid peahaava kinni ja valvearst andis esimest abi.

          Nüüd astume iga päev neuroloogiaosakonnast läbi, viime ennast olukorraga kurssi, räägime mammale uudiseid ja püüame haige meeleolu üleval hoida.

          Meeleolu eriti ülev just pole, aga mamma pole talle omast seltskondlikkust ka päriselt kaotanud, ajab tohtreid naerma jutuga, et temaga juhtunus on peamiseks süüdlaseks maakera külgetõmbejõud või naerab ise südamest, kuuldes, kuidas õpetasin tema lapselapselapsele laulu "Laual oli kümme viinapudelit, häda polnud kõige vähematki".

          Mamma külastamiseks tuleb kõigepealt oodata vabanevat kohta haiglaesises tasulises parklas. Kliiniku juures käime autoga, sest jalgsi kuluks liiga palju aega ning bussiga veel rohkem. Kui auto pargitud ja üleriided garderoobi antud, kõnnime külastusreeglite kohaselt ja suunaviitu jälgides läbi suure ravikompleksi, sest mamma palat paikneb kõige tagumises hoones ja sinna on pikk ja keeruline tee. See on õpetlik jalutuskäik - näeb erinevaid osakondi, paljude erinevate hädadega patsiente, hulgaliselt omakseid, usinaid meditsiinitöötajaid ja üldse kogu seda kaunist, kaasaegset, elust kihavat ja surma vastu võitlevat asutust.

          Lühem tee on ka olemas - võib sõita õige korpuse ette, kus muide on alati parkimisruumi, jätta riided autosse ning minna läbi ainult ühest asjasse mitte puutuvast osakonnast. Selle tee kasutamine pole reeglitega kooskõlas, seda teed kasutamast keelavad ilusad punased hoiatussildid. Relvastatud valvet siiski pole, seetõttu mõned jultunud tüübid ikkagi kasutavad olukorda ära, teevad kalanäo ette ning marsivad otsejutti keelusiltide alt läbi, kuhu tahavad.

          Tunnistan, et olen just säärane tüüp. Mitte iga kord, vaid mõnikord kui tunnen, et soovin näha mammat ja näha kohe, sest niisugune tunne on, nagu hakkaks aeg otsa saama.

          Iga kord on südametunnistus must. Tean hästi, et keelud pole välja mõeldud inimeste kiusamiseks, vaid korra hoidmiseks, neid rikkudes võin kergesti kahjustada üleüldist hüvangut. Immanuel Kanti kategoorilise imperatiiviga on selline haigla külastamise viis kahtlemata karjuvas vastuolus. Seaduskuulekus hoiaks südame puhtana, seaduskuulekus teeks hinge helgemaks nii endal kui teistel seaduskuulekatel kaaskodanikel. Ja tegelikult pole ju kiiret kuhugi?

          Ja siis meenub mulle ühe Kantist mitte kehvema mõttetarga väljaütlemine: "Südametunnistus? Ah, teil on südametunnistus! Vabandage, kuid minu sissetulekud sellist luksust, olgu ta must või valge või koguni hall, küll ei võimalda!".

          Tunnen, et kipun selle patuse ideoloogiaga nõustuma. Märkan, et minul ja tollel filosoofil on sarnaseid külgi, sissetulekute suurus näiteks, ning ma astun vapralt valest uksest sisse, ei pane keelusilte tähelegi ja lähen oma vana ja väetit ema vaatama.

          Võib-olla laulame seekord koos laulu, mida tema lapselapselapsele õpetasin. Mamma õpetas seda ju kunagi mulle, meil peaks välja tulema küll.