KÕIKIHÕLMAV KOLIN

          Kolimise talumatu kergus.

          Kolisime varsti pärast Eesti taasiseseisvumist perega Tallinnast Tartusse. Tuttavad ütlesid, et oleme lollakad, meie Tallinnas sündinud ja koolis käivad lapsed teatasid, et koligu kes tahab, nemad jäävad sõprade ja harjunud elu juurde ning et vanemad võiksid mõistusele tulla.

          Me kolisime siiski. Lapsed leidsid uued kaaslased, külastasid vahetevahel pealinnasõpru ja tunnistasid, et ärakolimine polnudki nõme, vaid kujunes toredaks seikluseks. Mina käisin iga nädal tööasjus Tallinnas, talusin tuttavate kaastundlikke pilke, sisimas aga tundsin, et kunagisest N-liidu iseteadvast läänelikust linnast on saanud Euroopa kolgas ja selle asukatest ääremaalased, kes oma ootamatut provintslasestaatust tunnistada ei taha.

          Nüüd, aastaid hiljem, pole enam vaja ka, Tallinn on pealinn Euroopa Liidu pealinnade reas, pagunitel sama arv tärne kui Pariisil ja Berliinil!

          Mina käin endiselt Tallinna vahet ja märkan, et kaastundlikke pilke on vähem. Tuttavad elavad välismaal või on parasjagu reisil, uus generatsioon aga vaatab mittetallinlast kui veidra puudega arusaamatust ja tõttab edasi. Pealinnas on võim, on raha, on võimalused oma annete rakendamiseks, elada tuleb siin! See, et raha, võimu ja võimaluste koondumine meelitab kohale ahneid ja südametuid tegelasi ning sigitab parasiite, pole argument. Ja ma logistan oma väikesesse puust linna tagasi ning ei pea kellelegi tõestama, et seal on parem elada kui edukuse lummuses väänlevas metropolis. Tartlased on kogenud provintslased ning oskavad elu rahulikumalt võtta.

          Tõsi, paljud kolivad vaikselt Tallinna.

          Kolimine ja tasakaal.

          Räägin Tartust ja Tallinnast sellepärast, et üks oli kunagi ja teine on praegu minu koduks. Tegelikult ei ole küsimus nende kahe linna traditsioonilises rivaliteedis, vaid riigi tasakaalus. Tallinna poole kolitakse tervest Eestist, kõigepealt minnakse maalt lähimasse keskusesse ja siis edasi Tallinna, nooremad ja hakkajamad panevad sealtki peagi lääne poole.

          Läände seilab ka Eesti riigilaevuke, arvestades aluse suurust, peaks vist küll ütlema purjepaat, meeskond ja suurem osa reisijatest põhjapoolsel pardal troppis koos. Kunagi kutsus üks pealinna poliitik kõiki mõttetult suurel Eesti territooriumil virelevaid hädavareseid päevapealt Tallinnasse või siis vähemalt Harjumaale kolima. No mida, kolisime siis, kolime praegu ja kolime edaspidigi, saame hakkama ilma lühinägelike riigiisade abitagi!

          Näib, et vähem kolimist on olnud nendel, kes tulid siia põlisrahvalt luba küsimata. Kolisid otse Tallinnasse või Põhja-Eestisse ning osutusid olevat kohe õiges kohas. Varem nimetati neid migrantideks, enam nii öelda ei kõlbavat, nende lapsed ja lapselapsed on ikkagi siin sündinud ning nooremad ja hakkajamad unistavad samuti läände panemisest nagu põlisrahva pojad ja tütred.

          Eesti riigilaevuke (või paat) on aga kreenis. Hea ilmaga saab purjetada küll, kuid tugev lainetus on ohtlik ja tormiga võib kipakas sõiduriist koguni ümber minna. Tüürida on tülikas igasuguse ilmaga, sest laev, mille last on ebaühtlaselt paigutatud ning korralikult kinnitamata, ei kuula kuigi hästi rooli. Meri aga lainetab kurjakuulutavalt ning peale tahab tulla hulk uusi reisijaid.

          Pagulased ronivad pardale! Appi! Meil omalgi muresid ja paat viltu! Kas kapten on ikka kaine või ega pootsman purjus ole! Mis nüüd saab!

          Muretsemiseks on muidugi põhjust, kuid ega väga ähmi täis pole vaja minna. Vaataks kõigepealt ringi ja võtaks teadmiseks, et kolitakse mujalgi, siis ei näi oma parda taga käiv lainetus enam nii hirmus.

          Kolimine ja kombed.

          Teiselt poolt Vahemerd tahab hulka rahvast põhja poole kolida. Inimkonna hällis on elu palavaks läinud, sündimus suur, vägivald igapäevane. Euroopa on küll vana ja reisijaid täis, kuid muidu mõnus laev, sinna peab saama kas hea või kurjaga. Ja kui su kodu on maha põletatud, tuleb ju kuhugi kolida, Euroopa lõunaserva näiteks, see on lähedal. Edasi tulevad mõned veel paremad kajutid, sinna on suurem tung, aga võib alustada ka kehvematest - kui oled laeval, siis jõuab alati ümber kolida - vanad laevalolijad nii kogu aeg teevad. Kolijad teavad, et sellel laeval käitutakse viisakalt isegi kombetute reisijatega.

          Ida pool valmistutakse samuti kolimiseks. Alustuseks sinna, kus Venemaa sõjavägi kunagi käinud on ning seejärel ehk sinnagi, kus veel käinud pole. Paar lähemat ust on soojenduseks sisse löödud, lubatäheks tankid ja tugevama õigus. Uksest käimine ja loa küsimine pole sellel maal kombeks, näiteks ei kasutanud tsaar Peeter Euroopasse minekuks ust. Raius akna, siis läks, aknal on see hästi meeles. Idanaaber on ikka igatsenud olla Euroopa peremees ja korraldada seal kolimisi oma äranägemise järgi.

          Kuid kõige edukamateks kolijateks terves maailmas pole mitte rahvad ja sõjaväed, vaid rahad - metallist, paberist, elektroonilised. Erinevalt pagulastest või vallutajatest leitakse nendega igal pool ühine keel, raha võetakse avasüli vastu. Kuid raha ei koli niisama, temal on tagamõtted. Tahate, et raha teie poole koliks? Hüva, võtke siis pagulasi vastu!

          Kolimiskombestikust leiame niisiis lunimise, ähvardamise ja kavaldamise.

          Kolimine ja kogemused.

          Inimeste ümberpaiknemine kasvava rahvastikuga ja konfliktses maailmas on tõsiasi, nende meile sattumisest pole pääsu. Kui tahame hoida oma kodu ja säilitada harjumusi, tuleb välja mõelda, kuidas tulijatega toimida. Mida meil selle mure lahendamiseks võtta oleks?

          Esiteks. Pikaajaline kogemus nii hädasolemise kui hädasolijatega, eestlaste teadmised nii sisserändajatega kohanemisest kui ise pagulaseks olemisest. Oskus ilma riiklike institutsioonide toeta, oma pere ja sõprade abiga ajalootormidele vastu seista. Oskus kutsumata külalistega läbi saada, neisse inimlikult suhtuda, neilt õppida. Oskus muutuvas olukorras iseendaks jääda, hoida keelt ja kombeid.

          Teiseks. Inimesed, kes asustati siia eesmärgiga kohalik, impeeriumile tülikas rahvakild välja suretada. Nende ja nende järglaste koduks on nüüd Eesti Vabariik. Paljud on suutnud kohaneda, paljud püüavad. Nad teavad, mida tähendab olla võõras, võõrkeelne, mittetahetud, neil on kogemusi, kuidas oma päritolu maha salgamata uuel kodumaal hakkama saada.

          Kolmandaks. Nii mõnelgi meist on kalduvus mõelda oma peaga, mitte pidada riiki kõige eest otsustajaks. Riiki peavad üleval kodanikud, kes ootavad, et neilt palka saavad ametnikud igapäevast elu korraldaksid, planeeriksid ja võimalikke ohtusid ette näeks. Samas soovivad sellised kodanikud oma igapäevast elu ise elada, ise otsustada, ise initsiatiivi üles näidata, alluda reeglitele, kuid olla vaba isiklikes valikutes.

          Tundub, et Euroopa Liidus ei saada aru (või ei julgeta avalikult tunnistada), mida tähendab sadades tuhandetes ja miljonites mõõdetav sisseränne. Räägitakse inimlikkusest, kutsutakse üles sallivusele, pragatakse mingite rassistidega jne justkui oleks kõne all paar tuhat sõjapõgenikku. Massilise migratsiooniga kaasnevatest pöördumatutest muutustest ei sobi kõneleda, pole poliitiliselt korrektne. Rahvuslikke, keelelisi, kultuurilisi, usulisi konflikte, kuritegevuse kasvu, majandusprobleeme ja ühiskondade sandistumist ei soovita näha, veel vähem ette näha. Sonitakse mingitest kvootidest kui võluvitsast, mis kõik lahendab ja kontrolli all hoiab.

          Suurte inimhulkade ümberasustamist iseseisva rahva hävitamiseks oleme omal nahal kogenud. Pärast peavad terved inimpõlved ühiskonna tervendamisega vaeva nägema. Kerge pole see ei põlisrahvale ega sisserändajatele. Keegi ei taha surra, keegi ei saa vägisi armsaks!

          Kolimine ja kontroll.

          Alustaks tõele näkkuvaatamisest - alanud on Euroopa vallutamine. Vallutusretke ei korralda küll mingi okupeeriva riigi kindralstaap, põhjused on nö geopoliitilised, kuid okupeeritava jaoks on tulemus sama - ta võib oma kodust ilma jääda. Niikaua kui "arvamusliidrid" kinnitavad, et seda me just tahamegi ning poliitikud lihtsalt keerutavad, võivad tavainimesed ju ettevalmistusi teha.

          Lapse integreerivad maailma vanemad, külalise integreerib seltskonda kutsuja, võõras saab omaks, kui leiab abivalmis sõbra. Eesti ressurss ei seisne riiklikult rajatavates põgenikelaagrites ja Euroopa Liidu rahades, vaid võimes vastu võtta teatud arv sisserändajaid kohalike inimeste endi poolt.

          Usun, et leidub perekondi, kes on nõus võtma oma hoole alla võõra pagulaspere. Mitte ülalpidamisele, vaid olles toeks asjaajamistes ja abiks kohanemisel. Küllap leidub "sisserändajate poegi", kes on valmis õpetama kogemusteta sisserändajaile toimetuleku nippe. Kindlasti leidub kodanikeühendusi, kus jagatakse iseseisva tegutsemise oskusi võhivõõralegi.

          Kui selline vabatahtlik valmisolek tõepoolest olemas on, alles siis võib otsustada, kui palju pagulasi Eesti suudab vastu võtta. Kui ei ole, tuleb piirid sulgeda (mis pole võimalik), või valmistuda migratsioonikatastroofiks (mis praeguse pagulaspoliitika jätkudes peagi saabub).

          Inimlik ja isiklik eeskuju.

          Eeskuju peaksid näitama need, kes jutlustavad värvilisest maailmast, räägivad sisserände paratamatusest, manitsevad kitsarinnalisi kaasmaalasi ja põlastavad nende oletatavat võõraviha. Vaadake netist, selliseid inimesi pole vähe, neil on nimed, näod ja positsioon. Isiklikku eeskuju peaksid näitama ka pagulusliberaalidest poliitikud ja rahvasaadikud, neidki leidub omajagu.

          Võtku igaüks neist mõni sisserändaja vabatahtlikult hoole alla, näidaku teistele, kuidas olla maailmakodanik ning tark ja hea inimene. Seejärel jagagu oma kogemusi ajalehes, televisioonis ja riigikogu kõnetoolis. Eestimaa inimesed pole ju kurjaloomulised, nad lihtsalt muretsevad oma tuleviku pärast, neid pole vaja ümber kasvatada, vaid konkreetselt tegutsema suunata.      Lunijatele, ähvardajatele ja kavalpeadele tuleb aga näidata, et meil on arukust ja kindlat tahet enda eest seista, hädalisi aidata ja rumalustest hoiduda.

          Hea eeskuju on nakkav!