Sellise küsimuse esitab endale teatrikunstnik, kui temalt
tellitakse lavakujundus draamale, mille kangelaseks on üksildane inimene.
Mart Kivastiku näitemängu "Gunn, Gunn,
vana..." peategelane on üksik. Pole tal peret ega lähedasi sõpru, tal näib
siin ilmas olevat ainult koht, kuhu ta tuleb, ruum, milles ta on.
Mis koht see on? Tekstiraamat algab nii: Laval on baarilett ja paar lauda.
Laudadel on poolikuid veiniklaase ja õllekanne, tuhatoose – jäljed eelmisest
õhtust.
Sisse astub hallipäine jopes mees: Gunn. Gunn on kelner.
Tegevuskohaks
on niisiis kõrts, edasi lugedes tuleb aga otsustada – on see koht ikka päriselt
olemas või asub tegevuspaik hoopis Gunni peas? Kirjanik Kivastik kirjutab
ainult sellest, mida ta teab. Mitte kõigest, mida ta teab, vaid sellest, mida
hästi tunneb, tema teksti on mõistlik mitte ainult lugeda, vaid ka näha.
Meie esivanemad käisid korra nädalas kirikus. Õpetaja
jutlustas, maarahvas kuulas, pobises palvet ja lasi laulu. Siis läksid mehed
kõrtsi, rääkisid, praalisid, ostsid naistele-lastele keerusaia ja kogu pere
pidas hingamispäeva, kus hing ja ihu, äraütlemine ja ärakuulamine, kirik ja
kõrts kenasti tasakaalus seisid.
Kivastiku näitemängus ilmub meie ette üksildane mees, ta
on nii kõrtsmik kui õpetaja, tema maailm on ära väsinud ja kokku kuivanud, kuid
ta jutlustab, unistab, meenutab. Mis siis, et mälestused on luitunud nagu
päevinäinud vaip baari põrandal.
Alles see oli, kui sellised kohad olid inimestest tulvil,
kõik soovijad sisse ei mahtunud ja baarimees oli kuningas ehk kunn. Ebakindlad
ja ärahirmutatud inimesed otsisid pelgupaika rusuva argipäeva eest ja unustust
alkoholist. Nõukogude võim oli kaaperdanud õiguse vabalt rääkida. Kõrtsis,
omasuguste keskel, oli seltsim, võis teeselda vaba inimest ja lasta ennast
teenida. Ja kui ajalootorm impeeriumi okstes ragistama hakkas, oli kõrts
kohaks, kus asja arutada. Mitte iga suvaline kõrts, ikka selline, kus käisid
loomeinimesed.
Kuulsaim neist oli kahtlemata KuKu Klubi, asutus
liikmetele ja nende sõpradele, julgeoleku jaoks paik, kus sai kunstirahval
silma peal hoida, klubilistele aga suhtlemiskoht tarkade mõtete vahetamiseks ja
rumalate tempude tegemiseks.
Ükskord 80ndate lõpupoole paluti mul olla saatjaks
Saksamaa kultuurinõuniku abikaasale, kes soovis isiklikult tutvuda kohaliku kultuuri
suurkujudega. Kui Kukusse jõudsime ja lauda istusime, oli õhtu jõudnud teise
faasi, seetõttu kujunes tutvustus umbes selliseks: "Proua, see
endassetõmbunud härra, kes üritab teile märkamatult kahvliga kintsu lüüa, on
populaarne näitleja, eriti silmapaistev koomilistes rollides. See isand, kes
äsja sisenes ning tooli asemel vihmavarjule istus, on lugupeetud rahvakunstnik,
tunnustatud pedagoog ja kateedrijuhataja. Isik, kes kõrvallauas praegu meelega
veiniklaasi puruks lööb, on aga rahvusvahelise mainega kunstnik, luuletaja ja
vaimukas kultuuriteoreetik. Graatsiline neiu, kes kandikuga žongleerides temalt
raha sisse kasseerib, ei ole baleriin, vaid armastatud ettekandja Piret."
Proua oli vaimustuses ja lahkus meie maalt eesti kunsti tulise patrioodina.
Tundub, et sellised kohad ja lood on ammu ajaloo
prügikastis või elavad veel vaid selle kadunud ajastu nostalgiates, mis on
arusaamatud uuele põlvkonnale.
Üksilduse jaoks on koht muide alati olemas.
No comments:
Post a Comment