Sunday, April 10, 2016

AGATHA CHRISTIE, KIRJANIK JA LEGEND

  

        Tuntud inimeste elukäigud muutuvad aja möödudes tihtipeale üha ilukirjanduslikumaks, kuulsast kirjanikust võib saada legend. Soovivad ju lugejad huvitavale raamatule lisaks kuulda haaravaid lugusid ka oma lemmikkangelaste autori kohta, raamatukaupmehed tõsta läbimüüki põrutavate seikade esitamisega kirjaniku isikust, teadlased kaunistada kuivi fakte põnevate oletustega, et materjal kaasakiskuvam oleks ja meediagi ootab ikka midagi uut ja huvitavat.
         Soodustavaks asjaoluks on muidugi kirjaniku surm - autor ei saa enda kohta öeldut enam ümber lükata ja vähemalt inimpõlve pikkune ajaline distants teisalt - ka kirjaniku kaasaegsed ei saa enam õiendada, et "kuulge, tegelikult juhtusid asjad ju hoopis teistmoodi". Näiteks "Iliasest" ja "Odüsseiast" on kuulnud iga koolilaps, mõni ehk lugenudki, kuid nende oletatav autor pole vähem müütiline kui tema eeposte muinasjutulised heerosed. Fantaasiale on ruumi, sest kui isegi Homerose eluaja dateeringud kõiguvad tervelt 5 sajandi võrra, mis täpsusest saab siis elusündmuste puhul rääkida!
        Või võtame William Shakespeare, kelle teoste trükiarv jääb väidetavalt alla vaid piibliraamatu väljaannetele ning kelle elutee lõppes mitte tuhandete vaid "ainult" 400 aasta eest. Tema tekste esitatakse raugematu menuga kogu maailma lavadel, kuid katkendlik andmestik näitekirjaniku elust on segunenud oletuste ja väljamõeldistega nii, et tänapäeva kineast võib ajaloouurijate hukkamõistu pelgamata Williamist julge fantaasiafilmi vändata.
          Kriminaalkirjanik Agatha Christie, kelle surmast tänavu möödus 40 aastat, looming võib kriitikute silmis küll kuulsa kaasmaalase omale alla jääda, samas nimetab Guinessi rekordite raamat neid mõlemat võrdselt maailma enimmüüdud kirjanikeks. Tõsiasi, et ühe koduse haridusega tavalise neiu teoseid müüakse nüüd miljardite kaupa kõlab ju pigem muinasjutu kui faktina...
       Agatha Mary Clarissa Miller sündis 1890. aastal Inglismaal jõukas keskklassi peres. Väikeseid kodusaari ja tohutut Briti impeeriumi valitses tollal kuninganna Victoria, inglased olid juhtpositsioonil maailma majanduses, kaubanduses ja tööstuses, edukad teadustes ja väljapaistvad kunstides. Ja ehkki järgnevates ilmasõdades kaotas Briti kroon suure osa oma hiilgusest, kasvas tulevane kirjanik siiski keskkonnas, kus selle krooni alamal oli kerge ennast teistest maadest ja rahvastest paremaks pidada.
               Seetõttu pole sugugi vähetähtis, et äsja sõjaväelase Archibald Cristiega abiellunud noore naise esikteose "Salapärane juhtum Stylesis" peakangelaseks on hoopis võõramaalane, sõja jalust Inglismaale pagenud belgia politseinik Hercule Poirot. Tõsi, tema lähemateks kaaslasteks saavad (ja jäävad ka hilisemates lugudes) tüüpilised inglased - sportlane, härrasmees ja romantik Arthur Hastings ning praktilise meelelaadiga inspektor Japp Scotland Yardist - kuid nende rolliks on pigem luua inglaslik taust väikest kasvu veidrate mandri-Euroopa maneeridega detektiivi eredale isiksusele.
          Agatha Christie nüüd juba sada aastat tagasi, 1916. aastal kirjutatud esimene kriminaalromaan ilmus pärast I maailmasõja lõppu, 1920. aastal, pärast pikka kauplemist ja "ekspluataatorliku lepingu" sõlmimist kirjastaja poolt ning võitis kiiresti lugejate poolehoiu.
          Hercule Poirot jõuab tegutseda veel 33 romaanis ja 54 lühijutus. 1927. aastal ilmub "hallide ajurakkude" abil kuritegusid avastava detektiivi kõrvale vanatüdruk Jane Marple St Mary Meadi külast, kes kasvatab lilli ja "eeldab kõigist ja kõigest alati halvimat ning kelle arvamused osutuvad tavaliselt ehmatamapanevalt õigeteks" kui tsiteerida Marple lugude teist kangelast, moodsat kirjanikku Raymond Westi.
          Jane Marple ja Hercule Poirot on Agatha Christie kaks kõige kuulsamat kirjanduslikku kuju, nende kaudu avanevad autori enda arusaamad elust ja inimloomusest. Proua Agatha, kes elu lõpul aadliseisusesse tõsteti ja mitteametlikult "kuritegude kuningannaks" krooniti, olevat oma lugude süžeesid välja mõelnud vannis lesides. Seega on ta ise prototüübiks nii "hallide ajurakkude" liigutajale Hercule Poirot`le kui kodus kuritegusid lahendavale Jane Marple`ile, kes tegutseb 12 romaanis ja 21 lühijutus.
          Ehkki Agatha Christie reisis küllalt palju, käis näiteks koos oma teise abikaasa, arheoloog Max Mallowaniga korduvalt Idamaades (saades sealt inspiratsiooni mitmete kriminaalromaanide jaoks), oli tema elu pealtnäha üsna sündmustevaene. Korra on populaarne kirjanik siiski suutnud avalikkust šokeerida, kadudes ühel pärastlõunal ilma ette hoiatamata oma kodust. Nii tema lähikondlased kui arvukad austajad lõid häirekella, uudised ilmusid ajalehtede esikülgedel, otsingutes osales tuhatkond politseinikku ja ligi 15 000 vabatahtlikku, murelik kolleeg söör Arthur Conan Doyle käis koguni spiritistilt nõu küsimas, kuni kaotsiläinu lõpuks leiti ühest veeprotseduure pakkuvast hotellist, kus ta oli kümmekond päeva segamatult valenime all elanud. See salapärane juhtum, mida Agatha Christie kunagi selgitanud pole, annab siiani tööd ja leiba nii uurijatele kui müstifikaatoritele. 
          Kirjandusinimesed väidavad, et Agatha Christie krimilugude tugevus põhineb klassikalisele mõistatuste lahendamise skeemile - sooritatud on saladuslik roim, tutvustatakse asjaga seotud isikuid, kõik on kahtlusalused, kohale saabunud meisterdetektiiv avastab veel hulga varjujäänut ning paljastab õige süüdlase alles päris lõpus, üllatusena lugejale, kelle käsutuses on ju kogu aeg olnud sama informatsioon mis uurijalgi. Tõepoolest, Agatha Christie`le on selles vallas raske konkurentsi pakkuda, leidub küll väärikaid eeskujusid ja rohkelt andekaid või vähemandekaid järeleaimajaid - toetub ju tänapäevagi detektiivkirjandus ja -film suuresti selle vannis mõtiskleda armastanud daami õlgadele - trooni pärida pole senini kellelgi õnnestunud.
          Agatha Christie pöörane menu ei lähtu siiski ainult nutikast konstruktsioonist, peab olema veel midagi, mis sunnib isegi lahendust ette teades tuttavat romaani uuesti lugema või selle ainetel tehtud filmi vaatama. Arvatavasti peitub see "miski" tegelaskujude usutavuses. Agatha Christie keerulistes mõrvalugudes tegutsevad tüübid 20. sajandi inglise keskklassist, mida kirjanik hästi tundis. Ikka leidub seal maamõisnik või uusrikas oma uhke maja, ülemteenri ja toatüdrukuga, pisut koomiline erusõjaväelane ja kohalik arst, vanamoeline advokaat ja perekond, kellel "luukere kapis", külavaimulik ja truudusetu abielumees, ikka osaleb mõni näitlejanna, seikleja, õpetajanna või kunstnik, ikka tunneb keegi põhjalikult oma naabreid, aga keegi on kaua välismaal olnud... Kogu see elust maha kirjutatud rahvas käitub ja kõneleb realistlikult ka kõige uskumatumas mõrvamüsteeriumis ning meil on kerge neid mõista ja nendega samastuda. Räägitakse, et Suurbritannia praegune kuninganna Elisabeth II on Agatha Christie kirjutatut nimetanud igast etiketi- ja protokolliraamatust paremaks käitumisõpikuks just tema tegelaste kõnepruugi ja kommete tõepärase kirjelduse tõttu. Ilmselt kuninganna ei teadnud, et legendi kohaselt dame Christie, kellel olnud ületamatuid raskusi õigekirjaga, ei pannud ise paberile ridagi, vaid dikteeris oma lood abilistele, kes need siis üles kirjutasid ning kirjavahemärkidega varustasid.
          Jäägu Agathe Christie loominguline köök pealegi saladuseks, tegelaskujude inimlikkust see ei vähenda, nad on igapäevased nii oma voorustes kui vigades ning autor suhtub neisse sümpaatiaga. Kuid on piir, mille ületanud tegelane kaotab kirjaniku poolehoiu täielikult - see on kurjus, mis mõistab surma teise inimolendi. Kurjuses pole Agatha Christie jaoks midagi abstraktset või poeetilist, me ei kohta tema raamatutes professor Moriarty taolisi võluvaid kurje geeniusi, näeme tavalist alatust ja saamahimu, mis võib igaühe meist lõpuks roimani viia. Kuritegude avastamise kunstiteoseks vorminud kirjaniku jaoks on kuritegu ise oma olemuselt väike, inetu ja põlastusväärne. Tähtis pole mitte süüdlase avalik karistamine, vaid leppimatus kurjusega. Agatha Christie mõistab ja kirjeldab mõrvari motivatsiooni, kuid ei andesta tema tegu. Milline erinevus silmakirjateenritest, kes leiavad, et kaastunne kurjategija vastu vabandab või leevendab automaatselt ka tema poolt sooritatud roimi!
          Õigluse nimel tuleb küll meenutada, et kusagil 1930ndate lõpus olevat kirjanik kurtnud oma tüdimust ühest "väljakannatamatust, isekast tüütusest" - Hercule Poirot`st ning pidanud plaani ta järgmises teoses mõrvata. Erinevalt Sherlock Holmes`i autorist suutis Agatha Christie sellisest kiusatusest siiski loobuda ning populaarne detektiiv jäi sedapuhku ellu.
          Liig innukasse inglaslikkusesse suhtub inglanna Christie paraja irooniaga. Ükski inimene pole teisest parem või targem lihtsalt päritolu tõttu, ei aita ka raha ja positsioon, paremuse mõõdupuuks on selge mõistus ja puhas kõlblus. Agatha Christie pidas ennast meelelahutajaks, ta soovis oma lugejatele pakkuda meeldivat ajaviidet, mitte moraali jutlustada kuid sai sellest hoolimata hakkama head ja kurja eristava, kitsarinnalisust tauniva, rahvuslikkust au sees pidava hoiaku propageerimisega. Küllap ta ise uskus neisse väärtustesse, küllap peitub siin veel üks Agatha Christie menukuse saladustest.
          Agatha Christie kirjutas peamiselt romaane ja jutustusi, kuid paljud neist, tänaseks ilmselt juba kõik, on dramatiseeritud ning leidnud tee teatrisse, kinolinale ja teleekraanidele. Tema enda poolt 1947. aastal kirjutatud "Hiirelõks" on samuti Christie varasema jutustuse dramatiseering. Näidendi esietendusel 1952. aastal pakkus autor selle lavaeaks "kaheksa kuud, arvan kaheksa kuud, mitte enam". Tegelikkus ületas aga kõik ennustused - 2012. aastal tähistati etendust järjekorranumbriga 25 000, seda oli Inglismaal mängitud katkematult 60 aastat... Siinkirjutajal puuduvad andmed, palju on "Hiirelõksu" lavastatud ja etendatud mujal maailmas, Eestis on seda igatahes mängitud Pärnu Endlas (lavastaja Ingo Normet 1971), Vene Draamateatris (lavastaja Vitali Tšermenjov 1973) ja Eesti Noorsooteatris (lavastaja Jaanus Rohumaa 1993).
              Huvitaval kombel pole Agatha Christie vägagi menukatest Poirot ja Marple lugudest ükski müügitabeli absoluutne tšempion, kõiki neid edestab 1939. aastal kirjutatud "Kümme väikest neegrit", mille dramatiseeringutel ei näi lõppu tulevat. Tegemist on Agatha Christie müüduima romaani ja müüduima kriminaalromaaniga üldse, vististi üle 100 miljoni eksemplari.
           19. sajandi lastelaulult nime saanud mõrvamüsteeriumis saavad üksikule saarele lõksu jäänud kümme tegelast üksteise järel otsa ning neid ei aita ükski teravapilguline detektiiv. Pole vaheda mõistusega Poirot´d ega läbinägelikku miss Marple`t, pole ühtki Christie lugude tuttavat tegelast, ainult Neegrisaar ja selle heitunud asukad. Pole ka üht selget mõrva ega mõrvarit, inimesed surevad kummalistel asjaoludel, laulusõnadele vastavalt ning ellujäänute ebakindlus ja hirm muudkui kasvavad, sest süüdlane peab ju olema üks neist endist. Aga kes?
          "Kümme väikest neegrit" on kahtlemata kriminaalkirjanduse pärl, põnev ja saladuslik, õudne ja naljakas, ühtaegu nii thriller kui must komöödia, samas üdini christielik, sest tegelased kujutavad ikka läbilõiget inglise keskklassist ning lõpplahendus suudab ikka üllatada.
          Vaevalt, et kirjanik nii kavatses, kuid kurbnaljakad lood juhtusid ka seoses romaani pealkirjaga. Kriminaallugu "Kümme väikest neegrit" pole kuskilt otsast seotud rassi- või rahvusprobleemidega, ometi tuli juba ilmumisjärgsel aastal USA-s panna nimeks "Ja ei jäänud teda ka", et mitte solvata mustanahalisi. Eestis mäletatakse seda aastat okupatsiooni algusena, võõrvõim kehtestas oma ideoloogia, milles muude asjade kõrval sätestati, et neeger tähendab pahade kapitalistide poolt orjastatud ja alandatud tumedanahalist inimest. Niisiis, kui Londonis ilmus 1977. aastal viimane "Kümne väikse neegri" originaalpealkirjaga kordustrükk, oli Eestis kasvanud juba teine inimpõlv teadmisega, et sõna "neeger" (hsp negro, ld niger must) tähendab austusavaldust ja on vapruse tunnusmärk.
    

      1976. aastal lavastas Agatha Christie menuromaani Eesti Noorsooteatris Kalju Komissarov, Mati Undi dramatiseering kandis nime "Kümme neegrit", laulusõnadele kirjutas uue viisi Olav Ehala. Teatrilegend Kalju Komissarov meenutab: "Publik oli ilmselt rahul, mängisime juba sajandat korda ja saalid olid ikka rahvast täis. Kui näitlejad poleks ära tüdinenud ning palunud tükk ometi juba repertuaarist maha võtta, oleksime vabalt võinud veel sada etendust anda ja pagan teab, kas sellestki oleks piisanud!".
          Eelkirjeldatud 40 aasta tagune teatrisündmus andis tõuke Vilde teatrile, kus nüüd, aastal 2016, lavastaja Jaan Willem Sibula eestvõttel on publiku ette toodud uus lavaversioon sellest vanast, paljumängitud, paljude nimedega kuid ikka värskendavat kaasaelamist pakkuvast loost.

No comments: