Thursday, December 22, 2016

KOERA ELU


SUURED JA VÄIKESED
Tegelikult oli ülim aeg pisut einestada, aga kauss oli tühi.
Vaatasin oma tühja kaussi ning suuri koeri, kes minu tungivat pilku märgates omavahel tasakesi urisesid kuid mingit kausitäitmise entusiasmi ei ilmutanud. Olin siis alustuseks lihtsalt vait, ei hakanud isegi demonstratiivselt vett lakkuma.
          Söögiteemalised diskussioonid on meil igapäevased. Suured koerad arvavad, et alles nad andsid mulle süüa, mina leian, et see oli ammu ja seda oli vähe. Õigus on muidugi minul ja oma õigust peab taga nõudma!
          Suurtelt koertelt tuleb õigust nõuda kultuurselt, käratsemine ja karglemine neile kohe üldse ei meeldi. Alandlik pilk, traagiline ilme ning vaatemäng „kurb koerakene tühja toidukausikesega" veenavad neid hoopis enam. Suured koerad ei jaga väiksema söögimuresid, kuid on õnneks piisavalt intelligentsed, et alluda psühholoogilisele survele – lõpuks poetavad nad su kaussi üht-teist suupärast ning urisevad lepitavalt.
          Ise söövad nad iga natukese aja tagant, käivad muudkui sahvri ja pliidi vahet ja tassivad esikäppades toidukausse, milles lõhna järgi otsustades on hoopis paremad palad kui need pabulad, mida mulle antakse. Eluvaimu aitavad ju sees hoida, aga ega nad mingi eriline gurmee ka pole. Nüüd saate aru, miks olen sunnitud söögiteemalisi väitlusi pidama – et hoida au sees koertevahelist võrdsust ning pabultoidukordade mõttetult pikkade ajavahede tõttu.
         
Väljanägemiselt umbes samasuguseid pabulaid poetab metsa alla üks võõra karja koer. Käib kõigil neljal käpal, endal sarved peas ja ma pole temaga kunagi jutule saanud, sest nii kui „tere" ütlen, kappab ta raginal minema. Tõtt öelda ma natuke pelgan seda jõulist tüüpi, tal on täitsa toekad sarved ning pikad ja tugevad käpad. Tema pabulad kõlbavad veel vähem süüa kui need, mis mulle kodus pakutakse. Vahetevahel ma püherdan mõnes värskes pabulahunnikus, eks ikka ühise lõhna leidmise eesmärgil ja proovin siis jälle „tere" öelda, aga seni pole meie tutvusest asja saanud. Võib-olla mõjutavad sarved kuidagi ajutegevust? Ükskord kuulsin, kuidas kaks suurt koera arutasid mingit „sarvede tegemist". Ma ei saanud kõigest aru, aga lõpuks haukusid mõlemad õige häälekalt, mõlemal olid koonud punased.
          Maailm on tõesti huvitav.

ELU ON HUVITAV
Kutsikana arvasin, et maailm on kui üks koerakari. Suured koerad juhivad ning hoolitsevad väiksemate eest, väikesed on nende sõbrad ja karja ustavad liikmed. Lihtne! Siis sain suuremaks ja targemaks ning märkasin, et koeri on hoopis rohkem ja erinevaid, kui esmapilgul arvata võiks, samuti on palju erineva eluviisiga karju. Suure koeraga sõbrustamine on üks võimalik elustiil, kuid olles selle ükskord valinud, oled valinud elu kvaliteettasandil. Ei pea hommikust õhtuni jahil käima, magada saab rahulikult nii palju kui meeldib, seltskond, peavari ja toit on garanteeritud (toidukordi võiks loomulikult tihedamini olla). Nii et kui soovid turvalist ja motiveeritud elu, ela koos suurte koertega.
          Ärge arvake, et propageerin laiskust ja priileivasöömist. Asi pole üldse nii, suure koera hoolitsuse eest ulatab väike koer talle raskel hetkel oma hindamatu abikäpa, selline on väikese koera amet.
          Näiteks istub suur koer tagakäppadel, vaatab kaugusesse ning ohkab. Küllap on tal kõht kurb. Paned oma pea talle sülle ja annad märku, et mõistad tema muret. Näitad, et oled valmis kasvõi kogu kurbuse oma kõhtu võtma, sest selline on sõbra viis. Selle peale suur koer haugub vaikselt, silitab ja sügab sind (oi kui mõnus), paneb siis nii sinu kui enda toidukaussi midagi maitsvat ning sinu omakasupüüdmatu tegevuse tulemusena on nüüd ühe üksildase kurva kõhu asemel hoopis kaks rõõmsat!
          Või võtame igapäevase ränga ülesande suur koer välja viia. Tal ei püsi ju endal meeles, et liig pikk nelja seina vahel istumine pidurdab isiksuse arengut. Pead niikaua märku andma kuni suur koer oma tubased tegevused katkestab, lubab ennast rihma otsa kinnitada (et mitte jalutuskäigu ajal kaotsi minna) ja laseb ennast õue talutada.
         
Jalutamine on keeruline töö. Kodust eemal kipub suur koer arutult käituma, mõttelagedalt haukuma ja muudkui valele poole pöörama. Pead olema kannatlik ning lihtsaid tarkusi ikka ja jälle üle kordama. Näiteks seda, et kiirustamine pole soliidne, et iga posti juures tuleb tempot alandada ning pühenduda vaimsetele otsingutele, et vastutulevaid koeri peab kombekalt tervitama ja saba alt nuusutama, et seiklusvaim kaunistab koera ning oma nina igale poole toppimine ja kõige vastu huvi tundmine on väärt iseloomuomadused.
          Ja koju tagasi jõudes pead suurele koerale meenutama, et pärast väljaskäiku on tavaks janu kustutada ja keha kinnitada...
          ...ja vaevalt jõuad korraks pikali visata, kui juba pead alustama ettevalmistusi järgmiseks ringiks ning kõik algab otsast peale, sest suur koer on vahepeal jõudnud lakkamatult ringi sekeldada ja, ütleme ausalt, nii palju mõttetusi korda saata, et lihtsad tarkused on tal jälle peast pudenenud...

MÄNGU ILU
Jah, mõned lihtsad tarkused suurte koerte peadesse ei mahu, kuid tuleb tunnistada, et mängida nad oskavad. Mänguoskus peab olema kaasa sündinud, sest juba nende kutsikad (kes muide teatud vanuseni valdavad neljal käpal käimise suursugust kunsti) saavad sellega hakkama. Suure koera kutsikaga saab hullata nagu omasugusega, mürada, maadelda, klähvida ja teineteise koonusid lakkuda (see suurtele koertele miskipärast ei meeldi, mitte pole taibanud, miks?).
          Mängu põhikomponendid on teatavasti tagaajamine, äratoomine ja purelemine. Tagaajamine tähendab seda, et üks jookseb ja teine jälitab ning siis vastupidi. Äratoomiseks on vaja eset, mida suur koer saab esikäpaga eemale visata ja väike koer hammaste vahele võtta ning tagasi tuua. Purelemine tähendab otsustamist, kas see ese võetakse käppa või hammaste vahele. Pureleda tuleb sportlikult ja vastast üle kavaldades. Mängijaid võib olla kaks või palju-palju ning ilusa mängu lahutamatuks koostisosaks on kõva lärm ja pealtvaatajate ergutushaukumine.
          Parim koht mängimiseks on liivarand, suurtele koertele tuleb au anda, et nad sellise koha on leiutanud. Hästikorraldatud liivarannas on rohkesti liiva ja palju vett, kohati natuke raipelõhna, väikeseid ja suuri koeri ning nende kutsikaid. Vees sulistatakse ja ujutakse (soositud stiiliks on ujuda „koera"), liiva sees püherdatakse, raipelõhn juhatab peidetud aareteni, enda kuivatamine rannas lesiva suure koera vahetusnahkadel tekitab aga rõõmsat elevust ning edendab seltskondlikke kontakte.

OMA NAHK ON IHULE KÕIGE LÄHEMAL
Suurtel koertel on komme pidevalt nahka vahetada. Korralikul väikesel koeral on üks nahk, mis korras peetuna püsib eluaeg kasutuskõlblik. Mõnedel see ehk natuke muudab eri aastaaegadel tooni, aga tõmmata iga päev selga täiesti uus, teist värvi ja teise lõhnaga nahk – sellise trikiga saavad hakkama vaid suured, tagajalgadel käivad tüübid.
          Vahetusnahku on suurtel koertel mitu ja nende vahetamine näib olevat omaette teadus. Saad näiteks suure koera pika lunimise järel jalutusrihma otsa, oled ta juba ukseni talutanud, kuid tema tormab ootamatult tagasi, et veelkord nahka vahetada. Ise pani hetk tagasi peegli ees pikalt ja hoolikalt jalutamisnahka selga! Jõuate vaevalt õue, kui suur koer rebib jälle tagasi! Longid talle järele ja näed, et nüüd on tarvis panna veel midagi esikäppade otsa ning pähe. Milleks kogu see jant, kui pärast õuekäiku võetakse kogu komplekt niikuinii seljast ja asendatakse toasolemise nahaga? On`s vaja asi nii keeruliseks ajada, kõigi nende vahetusnahkade all näib suurtel koertel mingisugune pärisnahk ju ka olevat. Tõsi – mitte kuigi kvaliteetne, õhuke, ilma karvadeta – võib-olla kõlbabki ainult rannas käimiseks?
          Üldlevinud seisukoht ongi selline, et kuna pärisnahk on suurtel koertel niru, siis vajavad nad lisanahku. Mina isiklikult arvan, et küllap see tuleb neil söögist. Kui sööd peale korraliku toidu veel igasugu veidralt lõhnavat kraami, muutuvad su kombed kah imelikuks. Komme kokku tulla, klähvida ja juua vee asemel kummalisi haisvaid vedelikke, muudab suurte koerte käitumise veel veidramaks. Näiteks võivad nad täitsa tõsise näoga hakata rääkima, kuidas kellelgi „nahk üle kõrvade tõmmata". Õnneks pole ma sellist jubedat asja pealt näinud, aga kui see on mingi naljajutt, siis mulle niisugused naljad ei meeldi.
          (Ärge nüüd mõelge, et suuri koeri halvustan, tegin vaid pisut edasiviivat kriitikat nagu sõprade vahel peab tegemagi. Koera vabadus seisnebki ju oskuses allutada ennast üldistele huvidele, unustamata seejuures isiklikke kalduvusi. Oska täita oma kohustusi karja ees, pea lugu koerte erinevustest ning sa saad kärmelt hakkama oma toimetustega, võidad ruttu kõik raskused ning sul jääb aega nii puhkuseks kui meelelahutuseks!)

ARS LONGA
Kaunis viis vaba aja sisustamiseks on muusika. Minul tekib laulutuju näiteks täiskuu ajal, siis võin trepile maha istuda ja täiemahulise kontserdi anda. Tavaliselt on see soolokontsert, kuid naabrikoerte toel võib välja tulla ka ansambel või oratoorium. Suured koerad peamiselt kuulavad, vahel retsiteerivad mõnes lõigus ning nende hinnang peegeldub selles, millega artisti pärast esinemist austatakse. Tänini läheb suu vesiseks, kui meenutan mahlakat, vähenäritud konti, mille teenisin ühel suveööl iseäranis hingelise ettekande eest. Olin valmis kohemaid jätkama, aga muusikast vaimustunud suured koerad toppisid mulle kiirelt veel teisegi kondi suhu, nii et lisapala jäi siis teiseks korraks, suu oli ju konti täis. Suured koerad kutsuvad eelkirjeldatud kunstižanri üldiselt koerakontserdiks.
          Kui musitseeritakse, olen alati käpp. Mõnikord võtab juhtkoer läikiva puust kasti, vehib mingi toikaga ning kastist tulevad välja imelised helid. Mina tõstan pidulikult koonu ja hakkan kaasa laulma. Sellist asja nimetatakse duetiks.
          Kevadeti olen märganud pika kaela ja terava ninaga koeri üle maja lendamas ja sama kaunilt häälitsemas kui see toikaga uditav läikiv puukast. Oleks mul ka tiivad, lendaksin kaasa, laulaksime koos, paraku jõuan neile vaid mõne igatseva noodi järele hõigata. Selle žanri nimi on ilmselt järelehüüe.
          Suviti tuleb ette, et suured koerad kogunevad tule ümber, küpsetavad liha (nad ei tea, et liha kõlbab tooreltki süüa), joovad oma haisvaid vedelikke ja alustavad siis laulu. Kas täiskuu puudumise või vähese harmooniatundmise tõttu kõlab nende laul niikaua pigem ulumisena, kuni sekkun mina. Alles minu võimas, treenitud hääl ühendab asjatundmatud käratsejad lõpuks korralikult kõlavaks kooriks. (Muide, olen kuulnud, et suured koerad kogunevad aeg-ajalt hulgakesi kokku, et kooris laulda. Väikseid koeri nad kaasa ei võta, küllap pelgavad häbisse jääda.)
          Ühislaul lõpeb meil sageli tantsulise liikumisega – mina ees, suured koerad järel – me teeme mitu ringi ümber tule, istume uuesti maha, mulle visatakse järelejäänud lihatükid ning suured koerad panevad küpsema järgmised. Sellist kompleksüritust võib julgesti laulu- ja tantsupeoks kutsuda.
          Jah, mõnikord peale tublit einet mõtlen, et muusika on isegi täidetud toidukausist kaunim.

ELU ON ILUS
Aga teate ju, et „haukumine hõbe, urisemine kuld". Lõpetuseks veel natuke koeratarkust ja siis on aeg minna toidukaussi üle vaatama.

          Ajalehe lugemine ja aiaposti nuusutamine on täiesti sarnased tegevused – värskeid uudiseid armastab igaüks.
          Poliitikutel soovitan võtta õppust koertelt – kari püsib koos, kui suuremad aitavad väiksemaid, ei aja asju üle nende pea ega jäta söögikordi vahele.
          Üksmeelne kari saab hakkama nii kurja maailma kui kurjade koertega, sellise karja ka pisima liikme hambaid kardab iga ülbe hulkurkoer.
          Ning uskuge mind – koer on ka inimene.
          Ja vastupidi.

No comments: