SELETUSKIRI

TARTU KUNSTI AASTALÕPUNÄITUS 2016

          Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean alustama sellest, et minu töid ei võetud Tartu kunsti aastalõpunäitusele. Seetõttu on käesolev seletuskiri pahatahtlik nii näituse korraldajate kui näitusel esinejate suhtes, otsib tõe asemel vigu, esitatud seisukohad on (hea!)meelega kallutatud ning hinnangud kirjutaja võimete piirides võimalikult ebaõiglased.

          Näituse avamisele ma loomulikult ei läinud. Odavat veini jaksan ise ka osta ning mõistan seda juua ilma ennasttäis galeristide esinemisi kuulamata ja kunstisekeldajate eputamisi vaatamata. Pealegi lähenes kaunis jõuluaeg ning mu viha hakkas tasapisi üle minema. Ja ausalt öeldes, varematel aastatel, kui mu pildid paaril korral ülevaatenäitusele pääsesid, olin nad esitanud pigem kohusetundest praeguse kodulinna ja tartlastest ametikaaslaste vastu kui enesekehtestamise soovist. Tallinnas koolituse saanud ning omal ajal seal tegutsenud kunstnikuna olen Tartu kunstiilmas niikuinii kõrvaline isik.

          Uuel aastal ilmus Postimehes Krista Piirimäe artikkel, autor teatas, et Tartu kunsti aastalõpunäitusel „päid ei ole", aga on „hingetut masinlikku maailma", kuhu mahuvad mõned „kunsti oaasid". Ma ei mõistnud selle rõõmusõnumiga midagi peale hakata, kuid muutusin uudishimulikuks. Arvustus oli kuidagi ettevaatlik, ilma teravate sarvede ja jämeda sabata: „seintel rippuvad maalid kujutavad mitmesuguses tegevuses lapsi ja noori", „pehmel mööblil istudes saab imetleda probleemivabu maale"; sõnastatud kohati ülivõrdes: „kõige stiilsem", „kõige ohjeldamatum", „kõige võluvam"; kohati kiitvalt: „positiivne üllatus fuajees"; lõpus justkui laitvalt: „pakkimata teosed on vaataja lollitamine", kuid kas žürii tundis ära hea kunsti või mitte, jäigi kriitiku poolt välja ütlemata. Otsustasin isiklikult kohal ära käia enne, kui näitus kinni pannakse.

          Positiivne üllatus fuajees oli  juba rikki läinud. Ronisin ohates teisele korrusele, peasaali. Ukselt avanev vaade kinnitas mu kõige õelamaid eelarvamusi – ei paistnud ühtki kunstiteost peale pisikese savist pupujuku, ainult rõve laoinventar ja selle taga seinatäis teksti. Ateenlased vanasti rehkendasid, et kui inimene on kord võtnud vaevaks mööda Propüleed komberdada, siis tahab ta üles jõudes Partenoni näha ja Pheidiase kuju imetleda, mitte templikülastamise juhendit lugeda, tänapäeva Emajõe Ateeni tüübid olid otsustanud aga just nimelt instruktaažiga alustada.

          Hüva, lugesin aukohale sätitud kirjatükid siis läbi. Alustuseks sain teada, mis loom on ülevaatenäitus ja et ülevaatenäitused on tarvilised kunstikriitikule kunstist kirjutamiseks. Edasi järgnesid arveteklaarimised, õiendused ja midagi statistikasarnast. Küllap olid need adresseeritud minust nutikamale kunsti(elu)huvilisele, minul on halb harjumus kunstinäitusel kunsti vaadata, lugemas käin meelsamini raamatukogus või kodus diivanil. Näib, et õnnetunne mitu põlvkonda kestnud kirjaoskuse üle on mõnedes eestlastes tekitanud peapöörituse sõna tajuülesusest – ebausu, et sõnaline selgitus on samaväärne nähtava ja kuuldavaga, et kirjutatud tekstil ja visuaalsel kujundil polegi vahet, et mölaajamine on edukuse pant. Tarbetu ja sageli saamatu seletamine vohab nagu majavamm või Rael Artel, enne ei lõpeta, kui kõik on ära seenetanud ning ei jää muud üle, kui maja maha põletada ja uus ehitada.

          Kirjatükid loetud, asusin peasaalis olevaid maale vaatama. Neid just palju ei olnud, nutumüür oli suurema osa ruumist ära kulutanud, jätnud kunstile natuke nurgataguseid. Heale kunstile ei tee see midagi, hea kunst ei vaja midagi peale vaataja. Maestro Põldroosi vaevalt et huvitab, kuidas žürii töötas või keda solvati, tema muudkui maalib sama loomulikult nagu inimene hingab, laps mängib või Savisaar valetab. Mida vanemaks, seda vabamaks, edevuse jätab noorematele. Leidsin veel mitu huvitavat tööd, osad veel pakendites ja nagu Postimehes lubatud, kõik peale ühe tõepoolest ilma peadeta!

          Niisiis, kunst sai kähku vaadatud, vaatasin siis Jevgeni Zolotko kujundust, mida peasaalis oli piltidest kõvasti rohkem. Vaatasin seda nagu lavakujundust ning püüdsin aru saada, mis lavastusega on tegu. Ei saanud tükk aega pihta, viimaks taipasin, et kujundus oli ilmselt varem välja mõeldud, dramaturgia (tööde valik) ja näitlejad (kunstiteosed) hiljem juurde kleebitud. Arusaadav, miks kujundus tundis ennast mõnusalt, oli tasakaalus ja hästi vaadeldav, ebavõrdsesse kooslusse eksinud kunstiteosed aga mitte. Üks pilt mõjus piinlikult suurena, teine narrilt väikesena, kolmas oli kogemata õiges mõõdus... ideeliselt poolik ja silmale ebamugav lahendus. Oleks ometi kõik pildid jäänud lahti pakkimata – või veel parem, asendatud seintele kleebitud kirjelduste või lihtsalt etikettidega – siis vast oleks olnud lootust sisu ja vormi stiilsele ühtsusele!

          (Väljaõppinud lavastuskunstnikud tegutsevad põhiliselt teatrites, näitusekujundajal on aga sealt keeruline mõõtu võtta. Teatris nimelt sõltub kujundus vaimsetest koordinaatidest, mis omakorda pärinevad lavastaja suhtest esitatavasse sündmusesse, egotripi korraldamiseks peab olema ropult võimu ja ressurssi. Näitlejad (erinevalt piltidest) hakkavad vastu haukuma ja publik ei tule kohale vaid lavakujunduse vaatamiseks. Teatris ei saa lavastuskunstnik näidelda ega näitleja lavaehitust kavandada, igaüks tegeleb oma ametiga, igaüks teab, et tulemuslikkuse tagatiseks on üksikisikute professionaalsed oskused, mis kokku seotud üksteisemõistmise ja koostööga.)

          Olles peasaaliga ühel pool, siirdusin kõrvalkambri „pehmele mööblile probleemivabu maale imetlema". Tuba nagu väikekodanlase unistus – vaip, padjakesed, haljastatud aknalauad, lilleline lambivari, riiulitäis nõukaaegset raamatudefitsiiti – ainult kristallkauss kreeka pähklitega oli veel puudu! Mõnus! Väikekodanlast korralik kunstnik austab, väikekodanlane peab eesti kultuuri ülal, maksab makse ja ostab aeg-ajalt vabatahtlikult mõne pildi sõbrale juubeliks või omale koju. Sotsiaalselt staatuselt on eesti kunstnik ise ka väikekodanlane, suurkodanlust ning rahvuslikku aristokraatiat pole kuri ajalugu ja võõramaised vallutajad meile ju võimaldanud.

          Riske pelgavat väikekodanlikku mõttelaadi tuleks kunstnikel siiski vältida. Matisse`i ütlemisest: „Hea maal olgu nagu mugav tugitool!" ei maksa teha järeldust, et tugitoolid ja sohvad tulekski näitusesaali tassida ja seintele midagi ajuvaba paigutada. Võib-olla ma ei saanud kujundaja peenest huumorist aru, või hullem veel – võib-olla Tartu kunst ongi loomult alalhoidlik ja arglikult järeleaimav – ehk oli tänaseks totaalselt glorifitseeritud Pallas ka vaid omaaegsete kunstitormide provintslik järelkaja ja nüüd kogeme selle järelkaja lõputut järelkaja? Igatahes tõi „hubase toa" imal kujundus seda ehtivate maalide konformistlikkuse kenasti esile. Kohati oli seda rohkem, kohati vähem, vaid Imat Suumann tuli puhtalt välja.

          Ülakorruse teise tagakambrisse oli kujundatud paik, kus eestlased kodu järel kõige meelsamini viibivad, nimelt kalmistu. Näitus muutus kohe palju armsamaks, oli perekondlikkust nagu päris surnuaialgi, ei puudunud ristilöödu, nurjatud lapsed ning vastikud sülekoerad. Kahjuks ei saanud rahus nautida Meiu Mündi imelist madonnat, mingi mättale upitatud kujukene jäi ette. Ei võinud seda siis keset tuba panna, krt!

          Parnassi tipust laskusin taas madalamatesse regioonidesse. Väikeses galeriis jätkus peasaalis tuttavaks saanud kujunduslik vägivald, kuid jätkus kubatuuri arvestavalt ja seetõttu kammerlikumalt. Ruumi oli seega rohkem, kahjuks oli jälle jõutud osa kunstiteoseid lahti pakkida ja üles panna, lihtne silt tühjal seinal „Tartu graafika 2016" oleks olnud hoopis kõnekam. Aga mis ma ikka virisen, kogu näituse kõige dramaatilisema seadega oli kujundaja hakkama saanud just väikeses galeriis, sättides vastakuti Albert Gulki joonistused ja Epp Loo installatiivse plastika. „Nii juhtub igaühega, kes pikalt Gulki joonistusi vaatab", kõlaks Loo teose õiglane nimi mittemidagiütleva „Kinni" asemel!

          Väikesesse galeriisse ja monumentaali lükatakse mõnikord teosed, mida kujundaja paraadkorrusel näha ei taha. Monumentaalgalerii seekordne väljapanek osutus aga näituse kõige lahedamaks osaks. Koledate, mujal saalides rusuvalt mõjuvate metallraamide abiga oli komponeeritud vaimukas ruum, justkui kraavipõhi, kus võis mööda punast vaipa kõndida ja kunsti kaeda. Kunstil natuke kitsas oli, aga kuna keskkond polnud vaenulik, saadi hakkama. Unustasin minagi oma pahatahtlikkuse, süvenesin loojate põnevatesse maailmadesse, ümisesin kaasa Ago Teedemaa muusikaga, viipasin õpetaja Marranile ning rõõmustasin, et Tõnis Lukase unistatud Põhja konn on kohale tulnud!

          Kas oleksin viitsinud kirjutada, kui mu tööd oleks näitusel väljas? Vaevalt. Kas oleksin sama kriitiline olnud? Ei ütle.

          Igatahes ei tohiks grupp seltsimehi „Tartu kunsti aastalõpunäitus 2016" nime all pakkuda administreeritud (lubatud ainult paberitega kunstnikule!), autorinäituse maiguga väljapanekut, selleks on neil vabad käed tervel jooksval aastal. Sellise nimega näitus peaks ju pigem näitama, mis asi on „tartu kunst". On ta olemas? On teda ehk mitu? Või on tegemist ebamäärase kamba isekate loojatega, kes ihkavad vaid kohakest Kunstimaja saalis? Korraldajad tegid asja seekord enda jaoks võimalikult mugavaks, riskisid näitusel esineda soovijad. Võib-olla ma oleks ise samamoodi käitunud. Aamen.

          Käesolev seletuskiri edasi- ega tagasikaebamisele ei kuulu, jäägu päkapikud ja pöialpoisid igaveseks vaidlema, kummad pikemad on.     
          Kunstitegelased, kunstnikud ja kunstiteosed, keda/mida unustasin paha sõnaga meenutada, võivad olla just nii solvunud kui neile meeldib.

          Silver Vahtre                                                        Tartus 8. jaanuaril 2017