Wednesday, May 31, 2017

ARMASTUS



       1960nda aasta suve lõpul kolis meie pere Tartu aguli ühiskorterist veel pooleliolevasse, see eest aga ikkagi täitsa omaette majja Tähtvere linnajaos. Väikevend sai pooleaastaseks, maa-vanaema kolis meie juurde linna ja minust sai värske koolipoiss. Kõik oli uus ja huvitav uued naabrid, uued sõbrad, uus maja (mis siis, et pooleli, aga kui palju oli seal ruumi!), terve uus läbiuurimist vajav linnajagu mitte elu, vaid seiklus.
       Ühel soojal sügispäeval, kui koolitunnid olid läbi saanud ja pallimäng naabrilastega alles ees, istusin rattale ja sõitsin emale vastu. Ema töötas all-linnas, oli nagu ikka lõunapausi ajal perele söögikraami ostnud ning sai nüüd toidukompsud mulle kooli alguseks kingitud jalgratta lenkstangile riputada, misjärel mõnusalt juttu puhudes kodu poole sammusime. Minu hästikasvatatud ema ei jätnud sellistel puhkudel kunagi mainimata, et üksinda, kotid näpus koduteel olles tunneb ta ennast nagu koormakandja kaamel, minu ja ratta kõrval aga nagu peen proua, kelle eest kavalerid hoolt kannavad. Eks emalgi meeldis minu ilusa uue rattaga uhkustada.
          Olime suurema osa päevasündmustest läbi arutanud ning jõudnud Jakobi mäest üles Tähtvere parki, kui meile tuli vastu üks katkises ülikonnas ja hallide sakris juustega imelik mees. Ema ütles tere, mees noogutas hajameelselt ning jätkas teed, heledate silmade pilk kauguses ekslemas. Mul hakkas natuke kõhe, olin näinud nii hulkureid kui joodikuid ning oskasin neid karta. Ema rahustas oma pelglikku kavaleri, mu joodikuhirm ajas ta aga lausa naerma, sest see kaltsaka moodi mees olevat täiskarsklane, omaaegne kuulus karskusliikumise juht, üks haritumaid eestlasi ja entsüklopeediliste teadmistega polüglott, kelle lohakas rõivastus tulenevat tema boheemlaslikust eluviisist. Sain teada, et selle natuke hirmutava väljanägemisega mehe nimi on Villem Ernits. Jätsin meelde huvitavad sõnad „entsüklopeedilised teadmised“, „polüglott“ ja „boheemlane“.

       Märkamatult möödus kümme aastat. Meie maja oli peaaegu valmis, väikevend käis juba ka koolis ning mina olin palju suuremaks ja enda arust palju targemaks saanud. Olin õppinud rohkelt uusi sõnu ja omandanud hulgaliselt haridust ning võisin enda kohta julgelt Bornhöhe sõnu tarvitada: „Tema oli kõrge hariduse-pulga peale jõudnud, sest oskas tartu murdega vene keelt rääkida, luges nii jämedat kui peent trükki selgesti ja mõistis vigadega kirjutada.“ (Muide, õigekirjaga maadlen tänini, mis aga tarkusesse puutub, siis – inimese tarkus tõuseb hüppeliselt lõpuklassides ning saavutab haripunkti umbes kõrgkooli I ja II kursuse ajal. Järgneb elukestev rumalamaks muutumine. Niisiis – õpi kogu elu ja ole õnnelik, et elu pole igavene!)        
Nagu minuealistel tavaks, tegelesin kooli kõrval palju muuga: käisin usinalt trennis, kääksutasin mõned aastad muusikakoolis viiulit, mängisin kooli ansamblis (ehk „bändis“) kitarri ning osalesin agaralt nii paljudel seltskondlikel ettevõtmistel, kui jaksasin. Kui otsustati maha pidada nõukogude noorte sõprusele pühendatud vennasrahvaste festival, olin mõistagi korraldajate hulgas.      
Vennasrahvaid tuli Lätist, Leedust, Venemaalt, lisaks külalised teistest Eestimaa koolidest. Naabreid Soomest ja Rootsist tollal ei kutsutud, nemad pidid veel kaua ilma meieta hakkama saama. Festivali kavas oli kooli ja Tartu linna tutvustamine, eeskavade ettekandmine ning igal õhtul tants meie bändi saatel. Külalised otsustati majutada kodudesse, iga klass sai grupi vendi-õdesid, kes siis omavahel laiali jagati.
          Meie klassile langesid osaks leedulased Kaunasest. Panime külalised klassiruumi istuma ja asusime sõprussuhteid looma. Mul oli salakokkulepe klassiõega, kes oli soovitanud valida koduseks külaliseks mitte poisi, vaid tüdruku, ning lubanud valiku tegemist oma naiseliku tarkusega toetada.
    Selle salakokkuleppe tagamaa vajab natuke selgitamist. Meie sõbralikus, aktiivses ja kõrgete õpitulemustega kollektiivis olime koos nimetatud klassiõega korraldajate rollis – tema komsomolisekretär, mina klassiorganisaator – moodustasime „parteilaste ja parteitute bloki“ igasugu vahvate asjade organiseerimiseks. Meid nimetati „klassi orgeks“ ning eeldati, et oleme muidu ka paar. Alludes üldsuse survele „käisime“ isegi natuke aega, kuni taipasime, et head kaaslased oskame olla ka ilma käest kinni hoidmata ning et Romeo ja Julia etendamiseks ei piisa kohuse- ja sümpaatiatundest, vajalik on teatud isiklik tõmme, mille puudumist ausalt tunnistasime. Niisiis aitas klassiõde nüüd tõelise sõbra kombel festivali kattevarjus mulle uut pruuti leida.
        „Tegutse kärmelt“, sosistas klassiõde, „vaata, see on kena tüdruk ja usu mind, ta on kindlasti ka väga tore tüdruk!“ Tormasingi konkurente edestades ühe heledajuukselise, kergelt muigava neiu juurde. Kui selgus, et sinisilmse kaunitari nimi on Angelika (ehk ingel), sai selgeks, et klassiõe valik oli olnud tõesti laitmatu.    
      
Festival oli imetore, mitu päeva järjest sõime Angelikaga minu vanemate lauas hommikusööki, kõndisime linnas, läksime koolimajja, vaatasime teiste eeskavasid ja esinesime ise. Õhtustel pidudel olid bändi poisid nii lahked, et mõned lood saadi ilma minuta hakkama ja basskitarrist võis oma leedu neiuga tantsida. Teades, et festival kestab vaid loetud päevad, me natuke mängisime rahva lõbuks võluvat paari, tegelikult aga oligi meil koos tore, võisime rääkisime tuhandest huvitavast asjast, võrrelda Eesti ja Leedu kombeid ja jalutada sügiseselt kaunis Tartus.
       Lahkudes kinkis Angelika mulle nuku. Punastas ja ütles, et ei näinud ette, et tema võõrustajaks saab olema meesterahvas. Võtsin nuku tänuga vastu ja palusin, et ta kirjutaks mulle midagi mälestuseks. Tollal ei tuntud arvuteid, nutitelefone ega sotsiaalmeediat, noored kirjutasid üksteise salmikutesse pühendusi ja vahetasid fotosid. Angelika võttis minu vastava otstarbega raamatukese, läks teise tuppa ning tuli tagasi alles tüki aja pärast. Mõnelauseline sissekanne oli leedukeelne. Kui palusin tõlget, punastas tüdruk teist korda ja teatas, et kirjutas koosveedetud ajast, kuid sõna-sõnalt tõlkimiseks olla tekst liiga isiklik ja leppigu ma teadmisega, et minust on seal hästi kõneldud. Lubasin siis leedu keele ära õppida, mille peale Angelika punastas kolmandat korda.
          
      Et lühendada leedu keele õppimisele kuluvat aega, võtsin paar päeva peale festivalikülaliste ärasaatmist salmiku kaenlasse ja läksin Villem Ernitsale külla. Koputasin, astusin sisse, tutvustasin ennast, palusin abi leedukeelse pühenduse tõlkimisel ja vaatasin huviga ringi. Vana pargi serval asuv päevinäinud korter oli veel maalilisem kui elanik ise – raamatud, rõivatükid ja potid-pannid läbisegamini oksarisuga. Praktilise meelega härra Ernits küttis tuba enda korjatud kuuseokstega, jämedamad raod läksid pliidi alla, peenem puru pudenes põrandat soojustama.       
     Vanahärra luges pühenduse süvenenult läbi, mõtles, lehitses paari raamatut ja ütles siis: „Teate, toortõlke võiksin kohe teha, sisu see seletaks. Parema meelega täpsustaksin siiski mõne sõna tähendust, et tundevarjundites mitte eksida. Sest vaadake, tegemist on väga isikliku tekstiga, seda ei tohi pealiskaudselt tõlkida. Kui Teil on aega, siis läheme ülikooli raamatukokku. Seal on paremad sõnastikud kui mul siin kodus.“
        Läksimegi. Jõudsin alustada ette ja taha vabandamist, et kuulsat meest tülitan, aga jäin peagi vait, märgates, et „kuulus mees“ peab sedasorti koogutamist tarbetuks, koguni silmakirjalikuks. Jalutuskäigul Tähtvere pargist ülikooli raamatukokku ja tagasi sain hoopis selgeks, et Villem Ernitsaga tasub rääkida keerutamata ning teha suu lahti ainult siis, kui midagi öelda on. Võib-olla esmakordselt taipasin reegli „lause on sõnades väljendatud terviklik mõte“ tähendust.
       Jutuohjad olid loomulikult Ernitsa käes ning kui mina olin valmis õpetliku jutluse aupaklikuks ärakuulamiseks, siis tegelikult toimus vestlus, kus elu nii valguse- kui varjupoolt kogenud, kuid endiselt tõde otsiv inimene vahetas mõtteid endast noorema ja rumalama, kuid see-eest tundeerksa kaaslasega. Erinevaid aegu, võime ja inimesi näinud Villem Ernits tahtis teada, mida minusugune nüüdisaja nooruk arvab sõprusest, truudusest, armastusest. Olin ju tema poole pöördunud üpris isiklikus küsimuses ja tal oli järelikult õigus samamoodi käituda. Kas noorusideaalide hülgamine on paratamatu, kas aade võib taganeda praktilise kaalutluse ees? Kas sõpradest loobumine vägivalla ähvardusel on reetmine või arukas ellujäämisviis? Kas armastus tähendab tingimusteta truudust, kas „ohverdades jumalale on patt tunda pisut kahetsust“?
          Me ei rääkinud kõigest sellest üleüldiselt, härra Ernits seostas nimetatud küsimused konkreetsete olukordade ja tegelastega. Enamik neist olid mulle tuttavad, olin neid tegelasi (eesti kultuuriloo klassikuid) õppinud kirjandustundides, olukordi läbi võtnud ajaloos. Õpikutes olid olemas pildid ning kellegi poolt koostatud tekstid ja selgitused, kõige selle tundmine ja nõukoguliku ajaloo sorav esitamine kindlustas hea hinde. Nüüd pidin aga lihtsalt vastama, mida ise arvan.
          Kummaline on see, et meie jutt ei olnud sugugi poliitiline, me ei tegelenud ei Eesti Vabariigi kiitmise ega Eesti NSV laitmisega, tegelesime arutlemisega, kus jookseb piir aususe ja alatuse vahel, kas kõlblus mõjutab tundeid, kas tarkus ja kavalus on vastandid. Kuna Tähtvere park ja Toomemägi asuvad lähestikku, ei olnud jutuajamine eriti pikk, kuid ta oli tähtis. Mulle kindlasti, võib-olla ka Villem Ernitsale, ma ei tea.

          Pühenduse tõlkis härra Ernits raamatukogus üsna kiiresti ära. Ma ei avalda sisu, see on ikkagi isiklik tekst. Võin ainult öelda, et lõppu kirjutas Angelika ühe soovi, mis ei täitunud, sest me ei kohtunud enam kunagi.

          Selle kirjutise pealkiri ei pea olema „Armastus“, vabalt võib olla midagi muud. Kuid ehk väärib üks ilus jutuajamine ühe ilusa inimesega just sellist nime – jutuajamine, mida meenutan nii ilusatel kui inetutel eluhetkedel – meenutasin siis, kui kohtasin oma elu armastust, meenutasin siis, kui sõpra alt vedasin.

No comments: