1960nda
aasta suve lõpul kolis meie pere Tartu aguli ühiskorterist veel pooleliolevasse,
see eest aga ikkagi täitsa omaette majja Tähtvere linnajaos. Väikevend sai
pooleaastaseks, maa-vanaema kolis meie juurde linna ja minust sai värske koolipoiss.
Kõik oli uus ja huvitav – uued naabrid, uued sõbrad, uus maja (mis siis, et pooleli, aga kui
palju oli seal ruumi!), terve uus läbiuurimist vajav linnajagu – mitte elu, vaid seiklus.
Ühel soojal sügispäeval, kui koolitunnid
olid läbi saanud ja pallimäng naabrilastega alles ees, istusin rattale ja sõitsin
emale vastu. Ema töötas all-linnas, oli nagu ikka lõunapausi ajal perele söögikraami
ostnud ning sai nüüd toidukompsud mulle kooli alguseks kingitud jalgratta
lenkstangile riputada, misjärel mõnusalt juttu puhudes kodu poole sammusime. Minu
hästikasvatatud ema ei jätnud sellistel puhkudel kunagi mainimata, et üksinda,
kotid näpus koduteel olles tunneb ta ennast nagu koormakandja kaamel, minu ja
ratta kõrval aga nagu peen proua, kelle eest kavalerid hoolt kannavad. Eks
emalgi meeldis minu ilusa uue rattaga uhkustada.
Olime suurema osa päevasündmustest
läbi arutanud ning jõudnud Jakobi mäest üles Tähtvere parki, kui meile tuli
vastu üks katkises ülikonnas ja hallide sakris juustega imelik mees. Ema ütles tere,
mees noogutas hajameelselt ning jätkas teed, heledate silmade pilk kauguses
ekslemas. Mul hakkas natuke kõhe, olin näinud nii hulkureid kui joodikuid ning
oskasin neid karta. Ema rahustas oma pelglikku kavaleri, mu joodikuhirm ajas ta
aga lausa naerma, sest see kaltsaka moodi mees olevat täiskarsklane, omaaegne
kuulus karskusliikumise juht, üks haritumaid eestlasi ja entsüklopeediliste
teadmistega polüglott, kelle lohakas rõivastus tulenevat tema boheemlaslikust
eluviisist. Sain teada, et selle natuke hirmutava väljanägemisega mehe nimi on
Villem Ernits. Jätsin meelde huvitavad sõnad „entsüklopeedilised teadmised“, „polüglott“
ja „boheemlane“.
Märkamatult
möödus kümme aastat. Meie maja oli peaaegu valmis, väikevend käis juba ka
koolis ning mina olin palju suuremaks ja enda arust palju targemaks saanud.
Olin õppinud rohkelt uusi sõnu ja omandanud hulgaliselt haridust ning võisin enda
kohta julgelt Bornhöhe sõnu tarvitada: „Tema oli kõrge hariduse-pulga peale
jõudnud, sest oskas tartu murdega vene keelt rääkida, luges nii jämedat kui
peent trükki selgesti ja mõistis vigadega kirjutada.“ (Muide, õigekirjaga
maadlen tänini, mis aga tarkusesse puutub, siis – inimese tarkus tõuseb
hüppeliselt lõpuklassides ning saavutab haripunkti umbes kõrgkooli I ja II kursuse
ajal. Järgneb elukestev rumalamaks muutumine. Niisiis – õpi kogu elu ja ole
õnnelik, et elu pole igavene!)
Nagu
minuealistel tavaks, tegelesin kooli kõrval palju muuga: käisin
usinalt trennis, kääksutasin mõned aastad muusikakoolis viiulit, mängisin kooli ansamblis (ehk „bändis“) kitarri ning osalesin agaralt
nii paljudel seltskondlikel ettevõtmistel, kui jaksasin. Kui
otsustati maha pidada nõukogude noorte sõprusele pühendatud vennasrahvaste
festival, olin mõistagi korraldajate hulgas.
Meie
klassile langesid osaks leedulased Kaunasest. Panime külalised klassiruumi
istuma ja asusime sõprussuhteid looma. Mul oli salakokkulepe klassiõega, kes
oli soovitanud valida koduseks külaliseks mitte poisi, vaid tüdruku, ning lubanud
valiku tegemist oma naiseliku tarkusega toetada.
Selle salakokkuleppe tagamaa vajab natuke selgitamist.
Meie sõbralikus, aktiivses ja kõrgete õpitulemustega kollektiivis olime
koos nimetatud klassiõega korraldajate rollis – tema komsomolisekretär, mina
klassiorganisaator – moodustasime „parteilaste ja parteitute bloki“ igasugu
vahvate asjade organiseerimiseks. Meid nimetati „klassi orgeks“ ning eeldati,
et oleme muidu ka paar. Alludes üldsuse survele „käisime“ isegi natuke aega,
kuni taipasime, et head kaaslased oskame olla ka ilma käest kinni hoidmata ning
et Romeo ja Julia etendamiseks ei piisa kohuse- ja sümpaatiatundest, vajalik on
teatud isiklik tõmme, mille puudumist ausalt tunnistasime. Niisiis aitas
klassiõde nüüd tõelise sõbra kombel festivali kattevarjus mulle uut pruuti
leida.
„Tegutse
kärmelt“, sosistas klassiõde, „vaata, see on kena tüdruk ja usu mind, ta on
kindlasti ka väga tore tüdruk!“ Tormasingi konkurente edestades ühe heledajuukselise,
kergelt muigava neiu juurde. Kui selgus, et sinisilmse kaunitari nimi on
Angelika (ehk ingel), sai selgeks, et klassiõe valik oli olnud tõesti laitmatu.
Festival oli imetore, mitu päeva järjest sõime Angelikaga minu vanemate lauas hommikusööki, kõndisime linnas, läksime koolimajja, vaatasime teiste eeskavasid ja esinesime ise. Õhtustel pidudel olid bändi poisid nii lahked, et mõned lood saadi ilma minuta hakkama ja basskitarrist võis oma leedu neiuga tantsida. Teades, et festival kestab vaid loetud päevad, me natuke mängisime rahva lõbuks võluvat paari, tegelikult aga oligi meil koos tore, võisime rääkisime tuhandest huvitavast asjast, võrrelda Eesti ja Leedu kombeid ja jalutada sügiseselt kaunis Tartus.
Lahkudes
kinkis Angelika mulle nuku. Punastas ja ütles, et ei näinud ette, et tema
võõrustajaks saab olema meesterahvas. Võtsin nuku tänuga vastu ja palusin, et
ta kirjutaks mulle midagi mälestuseks. Tollal ei tuntud arvuteid, nutitelefone
ega sotsiaalmeediat, noored kirjutasid üksteise salmikutesse pühendusi ja
vahetasid fotosid. Angelika võttis minu vastava otstarbega raamatukese, läks
teise tuppa ning tuli tagasi alles tüki aja pärast. Mõnelauseline sissekanne
oli leedukeelne. Kui palusin tõlget, punastas tüdruk teist korda ja teatas, et
kirjutas koosveedetud ajast, kuid sõna-sõnalt tõlkimiseks olla tekst liiga
isiklik ja leppigu ma teadmisega, et minust on seal hästi kõneldud. Lubasin
siis leedu keele ära õppida, mille peale Angelika punastas kolmandat korda.
Et lühendada leedu keele õppimisele kuluvat aega, võtsin paar päeva peale festivalikülaliste ärasaatmist salmiku kaenlasse ja läksin Villem Ernitsale külla. Koputasin, astusin sisse, tutvustasin ennast, palusin abi leedukeelse pühenduse tõlkimisel ja vaatasin huviga ringi. Vana pargi serval asuv päevinäinud korter oli veel maalilisem kui elanik ise – raamatud, rõivatükid ja potid-pannid läbisegamini oksarisuga. Praktilise meelega härra Ernits küttis tuba enda korjatud kuuseokstega, jämedamad raod läksid pliidi alla, peenem puru pudenes põrandat soojustama.
Läksimegi.
Jõudsin alustada ette ja taha vabandamist, et kuulsat meest tülitan, aga jäin
peagi vait, märgates, et „kuulus mees“ peab sedasorti koogutamist tarbetuks,
koguni silmakirjalikuks. Jalutuskäigul Tähtvere pargist ülikooli raamatukokku
ja tagasi sain hoopis selgeks, et Villem Ernitsaga tasub rääkida keerutamata
ning teha suu lahti ainult siis, kui midagi öelda on. Võib-olla esmakordselt
taipasin reegli „lause on sõnades väljendatud terviklik mõte“ tähendust.
Jutuohjad
olid loomulikult Ernitsa käes ning kui mina olin valmis õpetliku jutluse
aupaklikuks ärakuulamiseks, siis tegelikult toimus vestlus, kus elu nii
valguse- kui varjupoolt kogenud, kuid endiselt tõde otsiv inimene vahetas
mõtteid endast noorema ja rumalama, kuid see-eest tundeerksa kaaslasega. Erinevaid
aegu, võime ja inimesi näinud Villem Ernits tahtis teada, mida minusugune
nüüdisaja nooruk arvab sõprusest, truudusest, armastusest. Olin ju tema poole
pöördunud üpris isiklikus küsimuses ja tal oli järelikult õigus samamoodi
käituda. Kas noorusideaalide hülgamine on paratamatu, kas aade võib taganeda
praktilise kaalutluse ees? Kas sõpradest loobumine vägivalla ähvardusel on
reetmine või arukas ellujäämisviis? Kas armastus tähendab tingimusteta
truudust, kas „ohverdades jumalale on patt tunda pisut kahetsust“?
Me ei
rääkinud kõigest sellest üleüldiselt, härra Ernits seostas nimetatud küsimused
konkreetsete olukordade ja tegelastega. Enamik neist olid mulle tuttavad, olin
neid tegelasi (eesti kultuuriloo klassikuid) õppinud kirjandustundides,
olukordi läbi võtnud ajaloos. Õpikutes olid olemas pildid ning kellegi poolt
koostatud tekstid ja selgitused, kõige selle tundmine ja nõukoguliku ajaloo
sorav esitamine kindlustas hea hinde. Nüüd pidin aga lihtsalt vastama, mida ise
arvan.
Kummaline
on see, et meie jutt ei olnud sugugi poliitiline, me ei tegelenud ei Eesti
Vabariigi kiitmise ega Eesti NSV laitmisega, tegelesime arutlemisega, kus
jookseb piir aususe ja alatuse vahel, kas kõlblus mõjutab tundeid, kas tarkus
ja kavalus on vastandid. Kuna Tähtvere park ja Toomemägi asuvad lähestikku, ei
olnud jutuajamine eriti pikk, kuid ta oli tähtis. Mulle kindlasti, võib-olla ka
Villem Ernitsale, ma ei tea.
Pühenduse
tõlkis härra Ernits raamatukogus üsna kiiresti ära. Ma ei avalda sisu, see on
ikkagi isiklik tekst. Võin ainult öelda, et lõppu kirjutas Angelika ühe soovi,
mis ei täitunud, sest me ei kohtunud enam kunagi.
Selle
kirjutise pealkiri ei pea olema „Armastus“, vabalt võib olla midagi muud. Kuid
ehk väärib üks ilus jutuajamine ühe ilusa inimesega just sellist nime – jutuajamine,
mida meenutan nii ilusatel kui inetutel eluhetkedel – meenutasin siis, kui
kohtasin oma elu armastust, meenutasin siis, kui sõpra alt vedasin.
No comments:
Post a Comment