KEVADPÜHAD

Mai algus on maakera põhjapoolel ikka rõõmuaeg olnud. Kevad käes, paastuaeg möödas, munad koksitud, Kristus üles tõusnud! Pimedus, külm ja nälg pugegu peitu kuni järgmise talveni – meie ootame suve! Vanad risud ja rumalad mured lõkkesse! Süütame maituled, puhastame koduõued ja tuulutame päid, las nõiad löövad tantsu ja tudengid panevad pidu! Ja kui juhtub, et volbriöö ja esimese maipäeva ilm on kõle, ei heiduta see kedagi – halb läheb mööda, ilus on ees!

            130 aastat tagasi tõi kevadine tegutsemislust Chicagos tänavatele töölised, kes nõudsid lühemat tööpäeva, kraaklesid politseiga ja pidasid ennast üldse igati maipühade vääriliselt üleval. See iseenesest kõrvalise tähtsusega sündmus meeldis kangesti kommunistlikele tegelinskitele, kes kutsusid proletariaati üles üritust igal aastal ja igal pool kordama ning meisterdasid 1. maist pikapeale töörahva rahvusvahelise vendluse ning rahu eest võitlemise päeva.

          Iseäranis tarmukalt peeti uuendatud kevadpühi „kuuendikul kogu planeedist“ ehk N-liidus, kus minagi enne selle värdjariigi lõplikku kokkuvarisemist elasin. Asutused pühkisid ikoonidelt tolmu ja ehtisid end totrate loosungitega, kollektiivid marssisid punapühakute pilte kandes ja lippe lehvitades maiparaadile ning mitte ainult veteranid, vaid ka kõik lihtkodanikud tohtisid purjus olla. Vene impeerium kulutas mõnuga auru mitte edasiliikumisele vaid vilelaskmisele. Mis armas vaatepilt!

          Sedasorti elukorraldus „maailma kõige vabamas ja õnnelikumas riigis“ andis pidevalt tööd kunstnikele. Keegi pidi ju vajalikud loosungid maalima, punanurgad värskendama ning papist ilustused valmistama. Minusugusele kunstitudengist näljarotile, kes vastloodud pere toetamiseks ühtki tööd ära ei põlanud, oli riiklike pühade poolt pakutav lisateenistus igati teretulnud. Lisaks sain oma eriala raames näidata ühiskondlikku aktiivsust ja ustavust nõukogude kodumaale, silmakirjalikkus, mida ma oma häbiks ei häbenenud ei siis ega oska häbeneda ka nüüd. Riik valetas kodanikele, kodanikud vastasid samaga, reeglid olid selged. (Kui tänapäeval mõni erakondlik riigiisa avalikult valetab, siis on küll piinlik, samas veidralt tuttavlik ka.)

          Üks seitsmekümnendatel tehtud maikujundus kujunes iseäranis meeldejäävaks. Kallis mälestus sellest olgu siinkohal ära toodud – hoiatuseks valimatult lisaraha jahtivatele kunstnikuhakatistele.

          Olin suutnud hankida hulgaliselt tellimusi – mitu asutust ootasid uusi piduregaale. Saatsin oma kauni noore naise ja armsa lapsukese jalust ära ning asusin asja kallale. Lähemal vaatlusel osutus asi pisut suuremaks, kui olin tellijatele lubadusi jagades prognoosinud. Igasugu plagude, embleemide ja muude ilude valmistamine maipühadeni jäänud päevade jooksul ületas kindlalt ühe inimese võimete piiri. Rehkendasin kokku, paljuga suudan ise hakkama saada, korjasin kaasa ülejäänud ülesanded ning siirdusin otsima abilisi.

          Lähedalasuvatest üliõpilasateljeedest leidsin suurema vaevata mitu tuttavat, kellel polnud parasjagu midagi targemat teha, kui veini juua ja peatset paraadile minekut oodata. Sõbra aitamise meeldiv perspektiiv tõi sära nende silmadesse. Sõbra aitamine, ütlesid nad, on vaba omakasust, me koguneme ühte suuremasse ateljeesse ning asume sulle appi. Muidugi veini järel võiksid kasvõi kohe ära käia. Muidugi juhul kui sul mahti ja raha leidub, kui ei leidu, siis käime ise, sest sõbra aitamine on vaba… jne.

          Valmistumine töörahva solidaarsuse päevaks algas niisiis sundimatu ladususega.   Olles oma portsuga valmis, tegelesin abiliste toodangu üleandmisega ning veinipoest läbiastumisega. Piduregaalid hakkasid pikapeale valmis saama!

          Lõputööks jätsime erilise maiuspala – loosungi strateegiliselt tähtsa tuletõrjeüksuse fassaadile, punase nagu töörahva veri, suure nagu vene hing. Selle töö oli mulle hankinud vahtkonda kamandav tädipoeg, see töö oli niisiis erilise kaaluga. Tassisime piraka raami ja hunniku punast kangast üksusest ateljeesse, mina läksin veel midagi korraldama, abivägi jäi maha soodsas hingeseisundis ja täis teotahet. Inimressurssi oli piisavalt, sest meie püha üritus oli jõudnud vahepeal tuntust koguda, esimestele abilistele olid appi rutanud järgmised ning üha paisuvat relvavendade kollektiivi täiendasid juba ka mõningad teiste kunstialade esindajad, kes küll pintslit käes hoida ei osanud, kuid olid seltskondlikud, andsid küsimata nõu ja täitsid veiniklaase.

          Tagasi jõudes märkasin, et mind võeti kuidagi eriti südamlikult ja kaunisõnaliselt vastu. Millegipärast muutus minu süda sellise kahtlaselt üle serva nõrguva soojuse paistel üha külmemaks. Küsisin, kas loosung sai valmis. „Astu sisse peremees, võta töö vastu“, vastasid sõbrad salakavalalt muheledes. Astusin sisse. Keset tuba seisis loosung, suur ja kaunis. Ilusate valgete trükitähtedega oli sellele maalitud:

Mis edasi sai, polnud enam nii pidulik. Toatemperatuur jahenes õige mitme pügala võrra. Selgitused, kuidas loomepalangus ühendati I ja hüüumärk ühtseks U-ks, kuidas välknõupidamisel otsustati, et nõukogudemaa vastu vaenulikuks muutunud Hiina Rahvavabariigi esimehe Mao (no Mao või Mau, vahet pole ju!) tervitamine näitaks poliitilist ebaküpsust, kuidas leiti lahendus noortepärase MÄU-ga (ainult kaks täppi ja valmis!), ei tõstnud seda ka sugugi kõrgemale. Elu muutus üha mõttetumaks, abimehed üha vaiksemaks ja kainemaks.

          Siis läks üks tüdruk ohates kodust õmblusmasinat tooma, teine mõõtis ära järelejäänud kanga ja kolmas värvi, poisid aga lükkasid mu tagasi teisele poole ust korraldusega mõtiskleda noorsoo allakäigu üle kusagil mujal. Tagasi tohtisin tulla „mõne aja pärast“, soovitavalt pärast veinipoest läbiastumist.

          Ühel 1970ndate 1. mai varahommikul, kui ausad tööinimesed veel magusasti magasid, tehti ENSV pealinnas tasakesi maiparaadiga algust. Või mis tasakesi, grupp noorintelligentsi liikmeid sammus lauldes ja keerukaid tantsusamme tehes koidukiirtele vastu, mõned neist lohistasid suurt loosungit, mille keskel, kui lähemalt vaadata, oli märkamatu õmblus.

          Loosungile kirjutatut ei mäleta enam keegi.

          Järgmisel aastal, olles aasta vanem ja kogemuse võrra rikkam, ei võtnud ma maipühadeks lisatöid. Olime uue, vanast hulga mugavama ateljee tänulikud asukad ning plaanisime veeta kevadpühad oma elu seal sisse seades. Uus ateljee asus Endla tänaval, Tõnismäest paar maja taksopargi poole ning 1. mai hommikul hakati otse meie akende ees kogunema kolonnidesse, et marssida üle Vabaduse, tolleaegse Võidu väljaku.

          Panime lapsukese kärusse ning läksime abikaasaga õue pühaderõõmust osa saama. Jalutasime Kaarli kirikuni ning otsustasime siis koju minna. Aga võta näpust, tee servas olid ahelikku võtnud umbkeelsed kadetid ja mornid miilitsaonud, kes enam kedagi rongkäigualast välja ei lubanud. Tagasi ka ei pääsenud, sest tänav oli servast servani kolonni täis, mis meid nagu pime loodusjõud edasi lükkas. Õnneks jäi kahe kolonni vahele meie ja lapsevankri jaoks piisavalt ruumi.

          Sellel aastal võis töörahva solidaarsuse ja rahu eest võitlemise paraadil Tallinnas Võidu väljakul näha järgmist pilti: Vene teatri ette püstitatud tribüünist möödus lippe ja loosungeid lehvitades ning „hurraa“ hüüdes mitmesajapealine tööliskollektiiv, tribüünil seisvad punavanad lehvitasid ja mögafonidest karjuti „hurraa“, siis tuli tükk tühja maad, siis tuli üks noormees oma kauni naisega, lükates käru, milles magas nende armas lapsuke, noored hõikasid midagi, mis kõlas nagu „OLGU TERVITATUD ESIMENE MÄU!“, punavanad lehvitasid ja mögafonidest karjuti „hurraa“, siis tuli tükk tühja maad, siis tuli järgmine tööliskollektiiv. Oleksime võinud ilmselt hüüda ükskõik mida, ikka oleks meile lehvitatud ja „hurraa“ karjutud.

          Jah, ei kuulatud tööinimest 130 aasta eest, ei kuulatud teda vene ajal, ei kuulata teda praegu, ei hakata kuulama ka tulevikus. Kevadpühal pole sellest sooja ega külma, tema tuleb igal aastal uute rõõmude ja lootustega.